Kaardiprojektsioon

Kaardiprojektsioon (kartograafiline projektsioon) on moodus, millega sfääriline pind esitatakse tasapinnal (kahemõõtmelisel pinnal).

Traditsioonilises mõttes tähistab kartograafiline projektsioon mingit kindlat geomeetrilise projitseerimise viisi punktide ülekandmiseks maaellipsoidilt või keralt tasapinnale või ka muule abipinnale (eelkõige silindrile ja koonusele). Palju sobivam on aga rääkida kaardiprojektsioonist kui matemaatilisest funktsioonist geograafiliste koordinaatide ja tasapinnaliste rist- või ka polaarkoordinaatide vahel. Iga projektsioon on kirjeldatav talle iseloomulike valemitega.

Kui kahel kaardil on erinevad projektsioonid, siis silma jaoks väljendub see kaardi joonise erinevas kujus - kaardid ei "lähe kokku".
Projektsioonierinevused Eesti kaardi näitel
Et kokku panna erinevatest allikatest saadud kaardikihte ja -andmeid, tuleb seega kaardid eelnevalt viia ühte projektsiooni.

Kaardiprojektsioone on sadu, mõnikümmend neist leiavad suuremat kasutamist. Milleks siis on vaja nii palju projektsioone? Kuna kera kõiki omadusi pole võimalik ühe tasapinnalise projektsiooni abil säilitada, sobivad erinevateks ülesanneteks erinevad kaardiprojektsioonid. Aga ka ilu ja vahelduse pärast.

Kartograafiline projektsioon on kaardi matemaatilise aluse keskne mõiste, sest sellel rajaneb kaardi koordinaatsüsteem.
Projitseerimisviis määrab ära kaardi moonutuste iseloomu, mille alusel räägitakse projektsiooni omadustest.
Sama projektsiooni konstrueerimisel on võimalik kasutada erinevat projektsiooni aspekti.

Eeltoodud mõisted on aluseks projektsioonide liigitamisel.