Ruumilised suhted

Eesti geograafiaga tutvumist alustades otsisime kõigepealt (peatükis "Eesti maailmas") vastust küsimusele: kus asub Eesti?. Nägime, et vastata saab mitmeti:

Niisiis asend - üks geograafia põhimõisteid - kirjeldub ruumisuhetega (asendisuhetega) meid huvitava geograafilise objekti (toodud näidetes Eesti) ja kõige selle vahel, mis antud asendiliigi juures on oluline.
Näiteks Eesti poliitgeograafilise asendi juures on oluline, milliste suurriikide mõjuväljas ja huvipiirkonnas me asume.
"Mõjuväli" ja "huvipiirkond" omakorda on keerukad mõisted, mida ligikaudu saab väljendada niisuguste allpool käsitletud mõistetega nagu "naabrus", "lähedus", "ühisosa".

Ruumisuhted on lihtsamini mõistetavad inimese poolt vahetult tajutava ruumi näitel.

Esemetel on kuju, piirid ja pindala. Osa neist on meile lähemal kui teised, osa paremal, osa vasakul. Üks asi on teise taga, kõrval, ees. Esemed, mis asuvad kõrvuti, võivad kokku puutuda (külgneda). Edasi mõisted "sisaldab", "hõlmab", "kattub". Kas üks ese (näiteks raamat) mahub teisesse (kasti)? Kuidas paigutada raamatud kasti, nii et neid mahuks hästi palju? "Seadke toolid (ühtlaselt) ümber laua!" "Su asjad laual on segamini, sea nad korda!".
Need on väga lihtsad näited, mis on proovitavad toas või laual olevate esemetega ja paljuski lahendatavad kooligeomeetria teadmistega. Keegi ei pea neid geograafiaks.

Keerulisemad ruumisuhted tekivad näiteks trihvaad (peitust) mängides, kuigi vaevalt et otsija arvab end seejuures geograafiaülesandeid lahendavat. Esiteks on tal vaja luua ruumi mudel (mõttes ette kujutada, mille taga või kus sees peitupugenu olla võiks). Teiseks peaks ta kavandama oma liikumistee nii, et ajaline kaugus trihva kinni/lahtilöömiskohani jääks tal alati lühemaks, kui võimalikust peidupaigast pagejal. Kuna teevalikuid on mitu ja lühim tee ei ole siin tavaliselt sirge, siis kooligeomeetriast jääb juba väheks, kuid igapäevased ruumisuhete kogemused aitavad lastel üsna hästi hakkama saada.

Kui me köögilaua asemel silmitseksime maapinda lennukiaknast, siis oleks meie vaateväli palju suurem. Kuid olulisem on, et perspektiiv (natuke ka liikumiskiirus ja maakera kumerus) muudaks meie harjumuspärased ruumisuhete tajumisviisid eksitavaks ja vaja oleks midagi muud. Alustuseks sobib üsna hästi koolis kaardiõpetuses omandatu. Näiteks avastus, et erineval kõrgusel lennates näeme erinevaid asju, tuletab meelde "mõõtkava" mõiste.
Kui me trihvaamängu asemel hakkame tegelema orienteerumisjooksuga, siis on ruumimudel juba niivõrd keeruline, et otsimiseks ja teekonnavalikuks on tarvis spetsiaalset abilist - orienteerumiskaarti.

Kaugust kahe punkti vahel saab küll mõõta kilomeetrites linnulennult (niiviisi arvutatakse radade pikkused), kuid võistluse seisukohast on peatähtis leida kiireim (ajalises mõttes lühim) tee, mis oleneb peale kõige muu ka liikumissuunast (mäest üles on aeglasem kui mäest alla), aasta-ajast ning ilmaoludest (kas rohi on juba kõrgeks kasvanud, kas kraavid on vihmade tõttu vett täis), isegi orienteerujast endast (välejalg eelistab jalgrajal kiiret jooksu tehes veidi ringi minna, hea asimuudivõtja valib aeglasema aga lühema otsetee).

Järgmiseks sammuks geomeetrialt geograafiale on niisuguste kaartide (niisuguste ruumimudelite) kasutamine, mis asendavad vahetult tajutavat ruumi. Ühelt poolt väikesemõõtkavalised kaardid - Aafrika taimkattevööndeid või Euraasia pinnamoodi ei saa me vahetult tajuda, nad on selleks liiga suured. Teiselt poolt niisugused ruumilised nähtused, mis ei ole vahetult tajutavad, näiteks kliima merelisus, põhjavee soolsus, pinnakatte paksus. Kolmandaks elanikkonda ja majandust iseloomustavate näitajate (iive, tööpuudus, teenindava sektori osatähtsus, ekspordistruktuur jm.) ruumiline paiknemine.

Vaatamata oma keerukusele on ruumisuhted üha suuremal määral arvesse võetavad ka kohateabesüsteemides ja kohateabe analüüsil.