Andmete rasterkuju
Kui hakata Suure Munamäe vaatetornis seistes maalima ümberringi avanevat vaadet, siis selgub, et kõiki detaile ei ole võimalik pintsliga edasi anda. Selle asemel, et piiritleda täpselt üksikuid kuuselatvu ja nende vahelt paistvaid kaski metsalagendiku serval, tuleks hoopis tume- ja helerohelise värviga manipuleerides luua tegelikkusega sarnanev pilt.
Kunstniku maalil ja fotol nii näibki olevat, kuid neid "liiga lähedalt" vaadates sarnasuse illusioon kaob, asendudes värviliste laikude kaosega. Sarnast pilti näeme tegelikult ka satelliidifotol.
Andes kohateavet edasi pinda iseloomustavate korrapäraselt paiknevate lihtsate geomeetriliste kujundite (tavaliselt ruutude) kaupa, kasutame me andmete rasterkuju. Üht niisugust rastrielementi nimetatakse piksliks
Rasterkujule on iseloomulik see, et iga rasterkihi iga piksliga seotakse vaid üks ruumiandmete omadus.
Erinevalt arvutigraafikast, kus üksikpiksli koordinaadid ja värv ei pea väga täpselt fikseeritud olema, on kohateabesüsteemides piksli asend ja omadus täpselt paigas.
Selleks üheks omaduseks ei ole sageli värv (nagu arvutigraafikas), vaid piksli "nimi"vt!, mis võimaldab piksleid seostada omaduste tabelites toodud andmetega nagu see toimub vektorkujugi korral.
Rastermudeli puhul on kohateabe kujundandmed hästi lihtsad, mis võimaldab hõlpsasti lahendada niisuguseid ruumiandmete analüüsi ülesandeid, mis andmete vektorkuju korral nõuaksid keerukat tarkvara. Eeskätt kehtib see kaardialgebra kohta.
Paljudes kohateabesüsteemides rakendatakse arvutikaardi puhul nii vektor- kui ka rasterkihte, viimast sel juhul tagapõhjanavt!, millele joonestatakse vektorkihid. Lihtsamates GIS-ides, nagu näiteks ka EGCD kaardiaken, pole rasterkihi alusel võimalik asukohapäringuid teha.
