Maakera pinnamood on isegi lauskmaal paiknevas Eestis küllaltki mitmekesine, rääkimata mägismaadest, kus reljeefi - vertikaalmõõdet - arvestamata ei saa isegi punktist punkti liikuda, sest igast järsakust lihtsalt ei pääse üles või alla. Seal on reljeefiandmed topokaardi kõige tähtsam komponent.
Kartograafid on välja nuputanud mitmesuguseid meetodeid, kuidas tasapinnalisel paberilehel kolmandat mõõdet kujutada, nii et ta kaardi kasutajale võimalikult arusaadav oleks. GISi väljundina kasutatakse nii neidsamu visualiseerimismeetodeid, kui arendatakse ka uusi võimalusi, mis arvutikaartidega paremini seostuvaid.
Kõrvaloleval pildil on Otepää kõrgustik esitatud nii, nagu ta on näha Eesti pinnamoe perspektiivvaatel kirde suunast. See on illustratsioon tegelikult arvutis olevast kolmemõõtmelisest pinna mudelist.
Järgmisel pildil on näha sama ala samast suunast, nagu ta tuleb esile EGCD kaardiaknas Eesti kõrgussuhete kaardikihil alates kõrgusest 100 m ja kasutades 20 meetrise lõikevahega horisontaale. Niisugune paberkaardile tavapärane reljeefi kujutamine samajoonte alusel pole aga kuigi hea kõrgusmudeli loomise viis arvuti jaoks.
Parimad kõrgusmudelid saadakse siis, kui võetakse arvesse võimalikult kõik pinnamoodi määravad kõrguspunktid ja ühendatakse nad omavahel nii, et saadakse ebakorrapäraste kolmnurkade võrgustik ehk TIN (triangulated irregular network). Seal, kus on tegemist ühtlaste nõlvade või tasaste aladega, on TINi tahud suuremad; kus aga reljeef on liigestunum, seal on ka kolmnurkade võrk tihedam.
Kolmnurkade servad peaksid võimalikult kokku langema mäeharjade või voolunõvadega.
Otepää kõrgustiku keskosa TIN on esitatud kõrvaloleval pildil. Kõrgemal paiknevad pinnad on pruunimad.
TIN moodustab otsekui sõrestiku, mille alusel saab luua reljeefi rastermudeli, mis on maapinna esitus korrapäraste punktidena. Kui rastermudel joonestada välja perspektiivi arvestavalt profiiljoontena, siis saame sellise ortograafilise kujutise, nagu on kõrvaloleval illustratsioonil näha Otepää kõrgustiku idapoole kõrgeima osa kohta kirde poolt vaadatuna. Selline viis annab reljeefi olemust päris hästi edasi, kui valida profiiljooni suhteliselt hõredalt.
Parema vaadatavuse saavutamiseks drapeeritakse ta aga värvilise kõrgusmudeliga - profiiljoone iga punkti värv valitakse vastavalt selle punkti kõrgusarvule - ja valitakse profiiljooni suhteliselt tihedalt.
Digitaalse kõrgusmudeli põhjal on võimalik arvutada mitmesuguseid vajalikke reljeefi iseloomustavaid näitajaid, millest tähtsamad on:
Esimesed kaks võimaldavad välja arvutada, millised nõlvad kuipalju päikesevalgust saavad või varju jäävad. Visualiseerimisväljundi leiab see kolmemõõtmelisuse illusiooni looval nõlvade varjutamisel, nagu seda on näha Otepää kõrgustiku kõige ülemisel kujutisel.
Kolmanda jaoks arvutatakse mingist punktis lähtuvalt perspektiivvaade.
Ülejäänud kaks on tähtsad paljude hüdroloogiliste rakenduste jaoks loodusvarade kasutamisel ja kaitsel, sest veeringe maastikus on nagu vereringe organismis - toit- ja laguainete peamine transportija.
Digitaalne kõrgusmudel on vajalik eeldus paljude insenerirakenduste jaoks:
Kõiki neid võtteid, mis on kasutuses maapinna reljeefi esitamisel ja iseloomustamisel, võib kasutada ka mistahes muu pinna (kui abstraktse reljeefi) iseloomustamiseks, näiteks sademete, õhutemperatuuri või õhurõhu "reljeef". Või üüripindade keskmine maksumus linnas, mis kujutub "mägedena" kesklinnas ja prestiiþsetes linnaosades, orgudena raudteeäärsetes ja aukudena kõdulinnaosades.
Täiendavaks uurimiseks:
Haanja kõrgustiku reljeefi modelleerimine (autor: R. Aunap) 
USA pinnavormide atlas (näiteks Alaska pinnamood reljeefivarjutusega sealt)
