Kohateave

Kohateave ehk geograafiline informatsioon (geoinfo) on andmed kellegi või millegi paiknemise kohtavt! niisugusel kujul, et nende andmete kasutaja oskab selle koha üles leida.

  • Kunagi ennemuistsel ajal leidis üks metsa eksinud kalamees juhtumisi järve, mis haugidest ja ahvenatest lausa kubises. Kuidas peaks ta hiljem koju jõudes teistele kalameestele seletama, kus järv asub?
  • Sõber helistab Teile mobiiltelefoniga:
          "Tule siia, siin on tore!"
          "Kus Sa oled?" küsite Teie kohateavet.
    Sõber hakkab seletama: "Kas sa kõverat mändivt! tead?" Kui olete kokku leppinud lähtekoha, mida te mõlemad teate, siis panete järgmisena paika kus suunas tuleb sellest minna ja kui kaugele. Nende kolme näitaja abil saab tavaliselt fikseerida kellegi või millegi aadressi.

    Aadressiks võib lisaks liikumisjuhisele (mine sinna, siis sinna ja sinna) olla nn koha-aadress (Sepa talu Mäekülas Järvamaal), postiaadress (koosneb postiindeksist, koha-aadressist ja saaja nimest) või koordinaataadress (58°40´ põhjalaiust 23°45´ idapikkust).
    Viimasel aadressiliigil on see hea omadus, et teda saab esitada graafiliselt: kui me loome paberilehele koordinaatsüsteemi, siis saame iga aadressi (mis kirjeldab teatud objekti asukohta) esitada selles süsteemis punktina. Niiviisi võime ühele lehele kanda paljude objektide aadressid - saamegi kaardi, millelt saab kergesti välja lugeda objektide vahelisi ruumilisi suhteid.

    Niisiis peaks ka kalamees hankima endale kaardi selle metsa kohta, kus ta ära eksis, ja püüdma kaardil oma eksirännakuid taastades üles leida see kalarikas järv.

    Klassikaliseks kohateabe esitamise viisiks on niisiis kaardid - nagu klassikaliseks teabe esitamise viisiks on trükitud raamatud, näiteks sõnastikud või entsüklopeediad. Paberile trükitutega võrreldes on elektroonilised sõnaraamatud ja entsüklopeediad palju kergemini muudetavad ja paljundatavad. Nad on odavamad ja vajaliku teabe otsimist saab kergesti mehhaniseerida.
    Ka elektrooniliste kaartide (digitaal- ehk nn arvutikaartide) kerge muudetavus ja päringute esitamise võimalus on kaks peamist omadust, mis teevad arvutikaardist töövahendi. Paberile välja trükitud nn tardkaart on küll kallim ja mitte enam muudetav, kuid inimesele mitmeti käepärasem ja seepärast on ta kasutusel töö tulemuste esitamisel ning ka "metsa minnes" ehk üldse välitöödel.


    Tuldud teed tagasi