Klassikalise kartograafia üheks tähtsaks tulemuseks on olnud maateede kaardid autojuhtidele, merekaardid laevameestele ja lennukaardid õhuavarustes seilajatele.
Mida suuremad ja kiiremad on sõiduvahendid ja mida rohkem neid on, seda enam tuleb arvestada ka kaasliiklejatega. Üldisemad reeglid pannakse paika liiklus- eeskirjadegavt!, kuid isegi autode puhul neist igakord ei piisa. Suurematel ristmikel kasutatakse reguleerijatena valgusfoore ning kui neistki ei piisa - näiteks tipptunnil või avarii korral -, siis liikluspolitseinikku.
Igaüks, kes on jälginud lennukite maandumist ja õhkutõusmist mõnel suuremal lennuväljal, on võinud veenduda, et niisugune liiklusintensiivsus on mõeldamatu ilma väga tõhusa lennujuhtimissüsteemita. Selle spetsialistid - lennudispetšerid - vajavad oma edukaks tööks sidesüsteemi ja niisugust infosüsteemi, mis kiirelt, usaldusväärselt ja täpselt annaks edasi kohateavet lennukite paiknemisest õhuruumis ning võimaldaks ka välja arvutada, millal üks või teine lennuk kuhu jõuab. Kohateabesüsteem peaks pidevalt kontrollima, kas lennukite kursid ei tekita kriitilisi situatsioone, ja võimaliku ohu avastamisel dispetšereid sellest teavitama.
Kaasaegsed navigatsioonisüsteemid vajavad niisiis reaalajas toimivat arvutikaarti, mis pole mitte tavapärane üldgeograafiline kaart, vaid kasutusvaldkonnast sõltuvalt eripärase teabe ja tingmärkidega (näiteks merekaardid).
Interneti vahendusel on mõned niisugused kaardid kättesaadavad ka igale huvilisele. Ühe näitena on toodud USA reaalaja lennujälgimissüsteemi Internetikaardist tehtud kuva pilt, millel on näha, kuidas juhuslikult valitud lennuk (Delta Air Lines lend nr. 458 Atlantast New Yorki) on parajasti maandumas Newarki lennuväljale. Sidusühenduse korral muutuksid lennuki suund, kiirus ja kõrgus pidevalt vastavalt sellele, kuidas ta tegelikult lendab.
Näide Interneti-põhise lennujälgimissüsteemi väljundist
Niisugused süsteemid hakkavad ilmuma ka maismaasõidukeile. Enam pole eriliseks uudiseks autol paiknev digitaalkaart. Suurlinnades rakendatakse järk-järgult ellu liikluse operatiivseid juhtimissüsteeme, mis tulevikus võivad sarnaneda praegustele lennujuhtimissüsteemidele.
Juba praegu on sellised GISid kasutuses eritähelepanu vajavate sõidukite (riigimeeste, vangide, raha jms. vedu, kiirabi ja politsei) jaoks.
Teiseks transpordiga seonduvaks oluliseks rakendusvaldkonnaks on kohateabe analüüsil põhinev marsruudiplaneerimine:
Sellele küsimusele annavad vastust nii avalikes transpordisõlmedes olevad puute- tundlikud arvutikaardidvt! kui ka näiteks REGIO elektrooniline Eesti Teede Atlas
Iga järgmine küsimus on üha keerukam, nõudes rohkem lisaandmeid ja isegi täiendavaid uuringuid. Tooduist viimane on tüüpiline linnaplaneerimise kompleksprobleem, kus mitu GISi rakendust põimuvad omavahel, aga samuti majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste küsimustega. Erinevalt operatiivse juhtimise süsteemidest on planeerimisel vajalik erinevad variandid arvutil "läbi mängida", et möödalaskmiste korral "põrkaksid kokku" ainult mõned elektronid, mitte bussid ja trammid, ning et "läbi põleksid" ainult mõned lingid, mitte linnaelanike närvid.
