3. GIS andmete levitamine

  • 3.3 Konfidentsiaalsus

  • 3.4 Vastutus

  • 3.4.4 Andmete levitamise eetilised küsimused

  • 3.5 Kaartide levitamise spetsiifika CD-ROMil

  • 3.9 Ruumiandmete infrastruktuur

  • 3.10 Soovitused


  • 3 GIS andmete levitamine

    Infot (geoinfo on samuti info) tuleb vaadelda kui ressurssi, millel on teiste ressursside liikidega (tööjõud, kapital, materjalid) võrreldes olulised erinevused:

    Info nii fundamentaalsete erinevuste tõttu tekib tema käsitlemisel teiste ressurssidega võrreldes palju rohkem harjumatuid küsimusi. Need võivad olla seotud eetiliste tõekspidamistega, majanduslike huvidega, juriidiliiste probleemidega või harjumuste muutmisega.

    Seadusandluse muutmise kiirus on alla jäänud GIS-tehnoloogia (ja laiemalt infotehnoloogia) arengutempole, mistõttu on andmete (info) levitamisega tekkinud hulk juriidilisi probleeme mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas. Lahendamist vajavad

    1) GIS andmete omandi- ja autoriprobleemid;

    2) privaatsuse kaitse tagamine;

    3) avaliku sektori andmete kasutusõigused, ning

    4) vastutusega seotud küsimused.

    Vaatamata paljudele uurimustele on kaartide ja eriti GIS-andmete autoriõiguse osas palju lahendamata õigusteoreetilisi ja -praktilisi probleeme. Eestis on teema suhteliselt aktuaalne, õhus ripub isegi esimene sellealase kohtuprotsessi võimalus.

    GIS tehnoloogia on oma olemuselt andmeid integreeriv. Sidudes suure hulga andmeid mingi asukohaga ruumis, võib GIS ohustada isikute privaatsust rohkem kui ükski teine infotehnoloogia haru.

    Riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluvate andmete hind ning nende kättesaadavaks tegemise kord on jätkuva diskussiooni objektiks üle maailma. Selgeks on saadud, et info kinnihoidmine mistahes kujul takistab majanduse arengut (Onsrud & Reis, 1996). Ametkonna igapäevased probleemid ei tohiks olla kunagi põhjuseks kogu riigi seisukohast oluliste andmete leviku takistamiseks.

    GIS andmete levitamine, töötlemine, integreerimine ja teised toimingud võivad endaga kaasa tuua ka ebameeldivaid tagajärgi, eriti juhul, kui andmete ebatäpsuse tõttu tehti mõni oluline ning valeks osutunud otsus. Vastutusest ei saa täielikult kõrvale hiilida, kuid vastutuse võimalikke majanduslikke tagajärgi saab maandada.

    Eeltoodud probleemide edukas lahendamine on tõsine väljakutse mistahes organisatsioonile. Samas nendega edukalt hakkama saamine võib anda de facto liidrirolli GISide alal kogu riigis. Näiteks on nii talitanud Šveitsi Statistikaamet, saades omal maal GIS tegevusala liidriks ettevõtlikuse ning teadmiste mahu tõttu, mitte nautides ajalooliselt väljakujunenud või seadustega sätestatud tööjaotust. Kas Eesti Statistikaamet võtab kolleegidelt eeskuju?

    3.1 Andmete levitamise viisid

    Statistikaametis GIS andmebaaside loomise liikumapanevaks jõuks on sageli turu nõudmine ruumiga seotud statistilise info järgi. Juhul, kui eesmärgiks on seatud statistiliste andmete võimalikult suur müük, võib GISi abil müügitegevust oluliselt aktiviseerida (Notes of..., 1996).

    Allpool on tutvustatud Statistikaameti GIS andmete levitamise erinevaid viise.

      3.1.1 Digitaalkaardid

      Vastavalt Euroopa Rahvaloendusgeograafia seminari (Viin, 26-27 juuni 1995) materjalidele teevad praktiliselt kõik Euroopa rahvuslikud statistikateenistused oma rahvaloendusandmed kättesaadavaks ka CD-ROMidel. Kõik CD-ROMid pakuvad ka vähemalt elementaarseid kaartide näitamise funktsioone või sisaldavad andmeid laialtkasutatavate GIS-tarkvarade formaatides.

      Tavaliselt on sellistel CD-ROMidel võimalik teha ainult lihtsamaid teemakaarte. Juhul, kui failid on mõne GIS-programmi formaadis, siis on esitusvõimalused tavaliselt palju suuremad.

      USA ja Kanada rahvuslikud statistikateenistused erinevad Euroopa omadest sellepoolest, et toodetakse ja levitatakse väga detailseid GIS andmeid, mis ei ole otseselt rahvaloendusega seotud. Näiteks Kanadas koostatakse kogu riigi tänavate digitaalkaarti (Street Network Files), piiride kaarti (Digital Boundary Files) ja USAs kuulsat TIGER andmebaasi (Marx, 1986), mis on riikliku ruumiandmete võrgu oluline osa.

      Nagu eespool mainitud, on Šveitsi statistikateenistusel juhtiv roll kogu riigi GISinduses.

      3.1.2 Teemakaardid

    Paberkujul olevad teemakaardid on rahvaloendustulemuste levitamise kõige traditsioonilisem meetod. Kvaliteetsete teemakaartide tegemine nõuab väga head erialast ettevalmistust isegi praegu, kui lihtsad GIS programmid on kaartide genereerimise teinud üsna mugavaks. Esteetiliselt nauditavaid ja heade tunnetuslike omadustega teemakaarte oskavad suurepäraselt teha Šveitsi kartograafid, vt Steffen&Haug, 1995, Joonis 27.

    GIS programmide areng on toonud teemakaartide loomise vahendid praktiliselt igale töökohale. Sellel on rida häid külgi:

    aga ka negatiivseid aspekte:

    Statistikaameti väljaannetes peaks alati kasutama vähemalt ühte teemakaarti.

          3.1.3 Tellimustööd

    Statistiliste andmete kasutajate nõudmisi ei ole võimalik täpselt ette ennustada. Seetõttu peaks Statistikaamet olema valmis kiirelt reageerima ebastandardsetele päringutele. Tabelandmete puhul ei ole see ilmselt uus, kuid kvaliteetse GIS analüüsi tegemine ei pruugi praegu Statistikaametis võimalik olla.

    Juhul, kui statistilised andmed (ka GISiga seotuna) on kdutatavad lihtsalt on-line teenustena, siis saavad asjasthuvitatud ise teha neid huvitavaid päringuid. Soomes on Statistikaamet lülitunud rahvuslikku päringusüsteemi (Tammilehto-Luode, 1995). Juhul, kui juriidilised küsimused on lahendatud, siis on on-line teenused klientidele mugavad ning Statistikaametile kasutoovad.

        3.2 Juriidilised küsimused

        Geograafiliste andmete (GIS andmebaaside, digitaalkaardide, aga ka väärtuslike paberkaartide) levitamine takerdub tihti omanike kartuse taha, et nad annavad oma andmebaasi liiga odavalt ära. Kasutajad omakorda eelistavad andmetele võimalikult vähe kasutuspiiranguid. Kuna geoinformaatika kui tegevusharu ning info kui resurss on palju uuemad nähtused kui riikide seadusandlus, siis ei pruugi seadused vastata info ja ka sealhulgas geograafilise info eripärale.

        Tihti on geograafilise info omanikuks riik või omavalitsus, nendele aga seatakse tavaliselt eriõigused või -kohustused. Riik ja omavalitus peavad hea seisma eelkõige avalike huvide eest. Kas nende huvide tagamiseks peab geograafiline info olema võimalikult avalik või võimalikult suure kontrolli all, on suuresti maailmavaate küsimus ja varieerub riikide lõikes suuresti. Ka Eestis puudub ühtne seisukoht.

        Raskusi tekitab ka see, et ühtedele geograafilistele andmetele on rakendatav korraga suur hulk õigusi. Näiteks on kaardi koostaja(d) kui persoon(id) isiklike mittevaraliste õiguste omanikud, ettevõte kui tööandja varaliste õiguste omanik, klient kasutusõiguse omanik litsentsi(lepingu) alusel. Juhul, kui seadusandlus on lünklik või halvasti endale selgeks tehtud, on iga osapoole õiguste kindlaksmääramine keerukas.

        Digitaalkaardi oluline eelis paberkaardi ees seisneb selles, et teda on lihtne muuta ja täiendada. Juhul, kui andmeid ostnud klient teeb andmetesse ühe täienduse, siis on arusaadav, et andmebaas kui tervik tema oma veel ei ole. Aja jooksul koguneb aga parandusi palju ning teatud hetkest on tegemist juba uue andmebaasiga. Uue ja vana andmebaasi vaheline piir on äärmiselt ebaselge, aga ta on olemas. Teadaolevalt ei ole seda piiri veel üheski riigis üheselt defineeritud (Cassettari 1993).

        Põhimõtteliselt on enamik küsimusi poolte vahel võimalik paika panna lepinguga. Eriti vajalik on see siis, kui seadusandlus on noor või lünklik. Seadusi saab kasutada selleks, et määrata riigis mingit ühtset lähenemist küsimustele, samuti võimaldavad õigusaktides fikseeritud lähtekohad kokku hoida lepingupoolte aega ja vaeva. Töölepingud ja firmade põhikirjad mahuvad ka ühele-kahele leheküljele, sest vastavad seadused kirjeldavad vastavaid küsimusi piisavalt detailselt, ekspordi-imporditehingutes ainult viidatakse Incoterms tarneklauslitele jne. Eestis ei ole GISe või kartograafiat käsitlevaid seadusi, seetõttu on lepingutel seda suurem tähtsus.

          3.2.1 GIS andmete juriidilised probleemid Eestis

    Eestis on GIS andmebaaside ja paberkaartide kasutamise ja levitamisega tekkinud mitmeid vaidlusi, mis saavad alguse juriidiliste küsimuste erinevast tõlgendamisest. Peamisteks diskussiooniteemadeks on:

    1) Esimese ja kõige aktuaalsemana paistavad silma omaniku-kliendi vahelised suhted. Eesti kogemus näitab, et isegi siis kui GIS andmebaas eksisteerib, temale on määratud hind ja puuduvad ka tehnilised takistused tema levitamiseks, tekib andmebaasist huvitatutel raskusi selle kättesaamisega. Enamasti takerdub GIS andmete müük juriidiliste probleemide taha - so mis õigused klient andmetele saab ja mis andmed jäävad algsele omanikule.

    2) Teiseks takistavad juriidilised küsimused GIS andmete tootmist siis, kui paberkujul oleva alginfo omanik soovib seda digikujule viia. Tavaliselt ei jõuta kogu tööd organisatsioonisiseselt ära teha, mistõttu soovitakse kasutada alltöövõtjaid. Eestis ei reguleeri seadus seda, millised õigused jäävad alltöövõtjale ja millised töö tellijale. Tavaliselt proovitakse seda lahendada pooltevahelises lepingus, kuid lepingute kvaliteet jätab tihti soovida, mis on hilisemate vaidluste allikaks. Teinekord on andmed digikujule viidud ilma igasuguste lepinguteta ja nende õiguste tagantjärele selgeksvaidlemine on üsna keerukas.

    3) Kolmas, samuti aktuaalne probleem on avaldatud paberkaartide digimine. Liberaalsem vaade lubab neid paberkaarte (uuesti) digida eeldades, et andmete tegelikule omanikule jääb oluliselt kvaliteetsem info kui paberkaardi kopeerijatele ja seetõttu tema majanduslikke huvisid oluliselt ei rikuta. Protektsionistid kaitsevad eelkõige oma investeeringut kaardi loomiseks ning käsitlevad teisi, kes samale tulemusele odavamalt jõuavad, oma huvide rikkujatena.

          3.2.2 Eesti autoriõigus

    Autoriõigusküsimusi, sh kaartide autori- ja omandiõigust, reguleerivad Eestis kolm õigusakti:

    Põhimõtteliselt on nendest ülimuslikum Berni konventsioon, kuid samal ajal on ta ka kõige üldsõnalisem. Berni konventsiooni tähtsus seisneb selles, et ta kaitseb Eesti autorite loomingut praktiliselt kõigis riikides üle maailma (täpsemalt nendes riikides, mis on konventsiooniga ühinenud), ja vastupidi, ka teiste riikide autorite teosed on Eestis kaitstud. Teiseks sätestab konventsioon olulise põhimõtte: autorlust ei ole tarvis registreerida (autoriõigus tekib automaatselt) ning ka © märgi olemasolek või puudumine ei muuda teost rohkem või vähem kaitstuks. Teostele © märgi lisamise nõue tulenes 1952. aasta Universal Copyright Conventionist, mis sellise formaalsuse kehtestas. Praeguseks on aga valdavaks saanud Berni konventsioon, mis märki ei nõua.

    Eesti autoriõigusseadus lisab mitmeid detaile teose kaitstuse kohta. Kõigepealt, autorsus tekib teosele tema loomise hetkel ja ei sõltu autori tahtest (AÕS §6 ja §7). Edasi, autori õigused jagunevad kaheks - varalised ning isiklikud mittevaralised (AÕS §11 (1)). Varalistest õigustest on autoril võimalik ka loobuda - neid loovutada, ajutiselt kasutamiseks anda vms (AÕS §11 (3)). Mittevaralistest õigustest ei saa autor loobuda isegi siis, kui ta väga tahab (AÕS §11 (2)). Ta võib neid mitte rakendada, aga talle jäävad need alati alles. Mittevaralisteks õigusteks on õigus teose nimele, autorsusele, puutumatusele kujule jms (AÕS §12).

    Lisada tuleb veel, et autoriks võib olla ainult füüsiline isik. Juriidiline isik võib saada teosele ainult varalisi õigusi, kui ta need autori käest ostab või töösuhte alusel saab.

    Geodeetiliste ja kartograafiliste tööde tegemise kord ei täpsusta kaartide autoriõigusküsimusi (§36 viitab, et kaardid on kaitstud vastavalt autoriõiguse seadusele, kuid seadus on liialt üldsõnaline). Nimetatud kord omab ühte viidet omandiküsimustele, nimelt sätestatakse, et tellimise korras valmistatud kaartide ja geodeetiliste võrkude andmete müük või muul viisil edastamine tellija nõusolekuta on keelatud.

    Lepingulise töö tulemuse autoriõiguse kuuluvus on Eestis mitmel korral esile tõusnud. Kõige tuntum näide on Eesti Baaskaart, mille autoriõiguse pidi Riigi Maa-amet endale välja võitlema, algselt pretendeeris sellele RE Eesti Kaardikeskus. USAs on analoogilise situatsiooni lahendamiseks tehtud huvitav uurimus (Roberts, 1992). Vaidluste vältimiseks peab lepingus olema selgelt sätestatud, kas tegu on tööettevõtuga (work made for hire) või mitte. Kui tegemist on spetsiaalselt tellimuse peale tehtud kaardiga ja töö tulemus on kas 1) osalus kollektiivses töös, 2) kompilatsioon, 3) instruktsioon, 4) atlas, siis kuulub autoriõigus tellijale, vastasel korral mitte.

    Eestis on kasutama hakatud ka ruumiandmete kasutusõiguste litsentsilepingut (Jagomägi, 1995), mida iga ettevõte ja ametkond on oma äranägemise järgi mõnevõrra kohendanud.

            3.2.2.1 Kes on kaardi autor?

            Autoriõigusseaduses on kaartidele ainult paar viidet ning neid käsitletakse ühes reas teiste teostega.

            Audiovisuaalsete toodete (filmid) kohta on seadus suhteliselt detailne, kaartide kohta seda öelda ei saa. Näiteks, milliste ametite esindajad on kaartide autoriteks? Filmide puhul on see defineeritud - autoriteks on rezissöör, stsenaariumi autor, helilooja, operaator ja kunstnik (AÕS §33(2)), kuid varalised õigused lähevad tavaliselt produtsendile. Aga kaartide puhul, kas toimetaja, graveerija, digija, fotograaf, andmebaasi struktuuri looja? See küsimus jäi lahtiseks ka Eesti Kaardikoja ja Riigi Maa-ameti korraldatud seminaril Arulas aprillis 1996. Kui kolleegid omavahel kokkuleppele jõuaksid, siis on lootust ka seadust vastavalt täiendada.

            Eesti autoriõigusseaduse järgi lähevad korrektselt vormistatud töölepingu korral kaardi autori varalised õigused automaatselt üle tööandjale.

            3.2.2.2 Aero- ja ortofotod

            Autoriõigusseadus ütleb, et §4 (3) Teosteks, millele tekib autoriõigus, võivad olla: /.../ 17) fotograafiateosed ja fotograafiaga analoogilisel viisil saadud teosed, slaidid ja slaidifilmid; 18) kartograafiateosed (topograafilised, geograafilised, geoloogilised jt. kaardid, atlased, maketid). Samas peavad need teosed olema originaalsed ning loomingulise töö tulemus. Passipilte ei loeta autoriõigusega kaitstuks. Samamoodi võib väita, et ka lennuki pealt maa pildistamine ei ole loominguline töö ning nendest piltidest ortofotode tootmine samuti. Eestis kalduvad aerofotode tootjad aerofotosid autoriõigusega kaitsma, nende kasutajad aga leiavad, et piirduda võiks omandiõigusega, sest aerofotode tootmine ei kätke endas loomingulisust. Põhjendus, et Rootsis aerofotosid autoriõigusega kaitstavad on, ei ole Eestis rakendatav, sest seal kehtib nn tehnilistele fotodele erikord (vt ptk 3.2.4.3 Tabel 6).

            3.2.2.3 Kaardi sisu ja vorm

            Autoriõigusseaduse mõte on, et kaitstakse vormi, mitte sisu. Mis on kaartide puhul vorm, mis sisu? Paberkaartide puhul saab väita, et leppemärgid, värvid jms on vorm ning kõik see, mida leppemärkidega näidatakse on sisu. Nii ei saa keegi väita, et mina panin N. linnas uue maja esimesena kaardile ning seetõttu peavad kõik minu käest luba küsima N. linna täpse kaardi avaldamiseks.

            Teatud juhtudel on võimalik ka sisu autoriõigusega kaitsta. Näiteks siis, kui kaardil kujutatu on olulisel määral generaliseeritud või osa elemente on ära jäetud. Viimased on vaieldamatult loomingulised protsessid ning neid peaks olema võimalik autoriõigusega kaitsta. Näiteks on NL 1:200 000 topokaartidel hajaasustus näidatud korrapäratult asetsevate talu leppemärkidega. Need on juhuslikult valitud talud looduses eksisteerivate seast, selline valik on väga loominguline. Teiseks näiteks võiks olla metsad, mis väiksemõõtkavalistel kaartidel on alati üldistatud.

            Oletame, et mingi kaardi jaoks on täpselt ette kirjutatud, kuidas peab seda tegema, milliseid leppemärke ja värve kasutama, milliseid valikuid tegema (nt merekaartide jaoks on Eestis selline eeskiri olemas). Kas siis sellise kaardi koostajal üldse autoriõigus tekib? Kõik oleks ju nagu rangelt reguleeritud ja originaalsusele ning loomingulisusele ruumi napilt?

            Rahvaloenduskaardid on vaieldamatult ainult faktide kogumikud, sest vastavalt praeguseks valminud spetsifikatsioonidele üldistamist vajavaid objekte ei kaardistata. Juhul, kui Statistikametil on soov siiski piirata rahvaloenduskaartide levikut paberkujul, siis saab teha seda ainult iga paberkaardi ostjaga kirjalikku lepingut sõlmides. Paberkaartide puhul on see ebaotstarbekas, GIS andmebaasi puhul siiski võimalik.

            3.2.2.4 Digitaalkaardid

    Digitaalkaarte võib Eesti autoriõigusseaduse valguses liigitada nii andmebaaside kui kartograafiateoste alla. Seetõttu on digitaalkaartide puhul autoriõigusküsimused veelgi segasemad. Mis on digitaalkaardi loominguline vorm? Kettal oleval bitijadal ei ole mingisugust tajutavat esituskuju. Kas digitaalkaarti ei ole siis üldse võimalik autoriõigusega kaitsta?

    On juhul, kui digitaalkaardil olev info sisaldab generaliseerimist või valikut (vt ka ptk 3.2.2.3). Seega võib juhtuda, et digitaalkaardist on ainult mõned kihid autoriõigusega kaitstavad, teised kihid aga mitte. Juhul, kui on tehtud loomulik valik (nt näidatud kõik üle 1000 elanikuga asulad), siis ei saa seda pidada piisavaks tingimuseks autoriõiguse tekkeks.

    Digitaalkaartide puhul võib vaielda selle üle, mida peetakse tema kasutamiseks ja mida kopeerimiseks (Larner, 1992). Kas digitaalkaardi kuvamine arvutiekraanil on tema kopeerimine või kasutamine? Kui ainult kasutamine, siis võiks digitaalkaarte vaadata paljude arvutitega (hoidudes nende paberile trükkimisest) ilma autori õigusi rikkumata. See kindlasti ei meeldi GISide ja digitaalkaartide tootjatele.

    Tundub veider, et täielikud andmebaasid (kõik telefoninumbrid, kõik teed õiges asukohas), on autoriõigusega vähem kaitstud kui ebatäielikud andmebaasid. Samas on täielike (usaldusväärsete) andmebaaside loomine oluliselt keerulisem ja kallim kui ebatäielike loomine. Sellist paradoksi kinnitavad USAs mitmed kohtulahendid, millest kõige kuulsam on Feist versus Rural Telephone Service Company juhtum. Selles antakse sisuliselt roheline tee faktikogumike, näiteks telefoniraamatute, kopeerimisele.

          3.2.3 Eesti teised seadused

    Lisaks autoriõigusseadusele tuleb Eestis GIS andmeid levitades silmas pidada veel vähemalt kuut seadust:

    Õigusruumi muudavad peale vastuvõtmist veel:

    Isikuandme kaitse seadus piirab andmete levitamist üheselt tuvastatud, samuti otseselt või kaudselt üheselt tuvastatava füüsilise isiku kohta, kui andmed väljendavad selle isiku füüsilisi, psüühilisi, psühholoogilisi, majanduslikke, kultuurilisi või sotsiaalseid omadusi, suhteid ja kuuluvust (§ 4). Isikuandme kaitse seaduse rakendamine on praegu veel raskendatud, sest puuduvad vajalikud rakendusaktid ning isikuandme kaitse asutus on alles loomisel.

    Isikuandme kaitse seaduses ei ole viidet sellele, et isiku asukoht või elukoht oleks kaitstav. Seega võib levitada GISi, kus on näidatud kõik hooned ning nendes elavate isikute nimed. Küll aga ei tohi sinna lisada nende isikute kohta käivat sellist informatsiooni, mis on loetletud isikuandmete kaitse seaduses.

    Konkurentsiseadusega on põhimõtteliselt võimalik kaitsta oma andmebaase, kui need vaadelda ärisaladusena (§ 11). Kõige rohkem on takistusi olnud omavalitsustele ja riigile kuuluvate GIS andmete kasutamisel, nende müümist oleks ehk võimalik nõuda § 13 abil (Kaupade ja teenuste müügi ebaseaduslik piiramine või soodustamine). Tegemist on aga suhteliselt keeruliste ning praktikas järgi proovimata konkstruktsioonidega, teadaolevalt ei ole konkurentsiseadust Eestis veel keegi rakendanud GIS andmete kaitsmiseks või vastupidi, väljanõudmiseks, küll aga on tehtud seda mujal maailmas (vt ptk 3.2.4.2).

    Kui kaart või andmebaas ei kuulu autoriõiguse alla, aitab tema kasutamist reguleerida asjaõigusseadus. Sellisel juhul on nt aerofoto isiku omand ja ta võib teda käsutada oma vaba tahte alusel. Näiteks keelata aerofoto kasutamise teistel isikutel või fotost koopiat tehes keelata teistel isikutel sellest omakorda koopiaid tegemast. Sellisel juhul tuleb pooltel sõlmida vastav leping.

    Seega on Statistikaametil kindlam reguleerida endale kuuluvate andmete (paberkaartide, andmebaaside, GIS andmete jms) kasutamist sõlmides klientidega vastavad lepingud. Seda peab aga tegema enne, kui need andmed on kellegile kättesaadavaks tehtud, sest tagantjärgi kitsendavate lepingute sõlmimine ei pruugi võimalik olla.

    Riiklike registrite seaduse kohaselt otsustatakse iga registri kasutamise kord (tema avalikkus, registri kõigi kirjete koopia müümise võimalikkus) vastava registri põhimäärusega. Kõik registrid peavad aga füüsilisele isikule andma teavet tema kohta registris peetavate andmete kohta. Oluline on ka see, et registri haldaja ja registri pidaja võivad olla erinevad organisatsioonid (Infotehnoloogia..., 1995).

    Riikliku rahvastikuregistri seadus ning elaniku elukoha registreerimise seadus on olulised GIS-info jaoks seetõttu, et nad võimaldavad korrastada info kogumist elanike kohta. Ei saa ju levitada seda, mida ei ole kogutud. Rahvastikuregistrit on pakutud ka edaspidiste rahvaloenduste läbiviimise üheks aluseks.

    Kohanimeseaduse tähtsus seisneb ametlike kohanimede süsteemi sätestamises, mis on aadresside süsteemi osa. See on eriti oluline paljude andmebaaside ning registrite sidumiseks kaardiga, so nende GISideks muutmiseks.

          3.2.4 Seadused Euroopa Liidu liikmesmaades ning teistes riikides

          Üldiselt on Euroopa autoriõigusseadused sarnased, eranditeks on Iirimaa ja Inglismaa (Legal protection..., 1996). Nn "kontinentaalses" õigussüsteemis peetakse autoriõigusega kaitstava teose olulisemaks kriteeriumiks tema originaalsust, Inglismaal ja Iirimaal aga töö ning kogemuste (labour and skill) rakendamist teose valmistamiseks. See tähendab, et GIS andmed on nendes maades oluliselt lihtsamini autoriõigusega kaitstavad. Muus osas järgitakse Berni konventsiooni sätteid.

          Kogumikud kuuluvad autoriõiguse alla kõigis Euroopa maades, kuid tihti on nende originaalsust raske näidata. Siinkohal eristuvad teistest riikidest Skandinaaviamaad, kus on vastu võetud nn kataloogikaitse seadus (catalogue rule). Samas suunas liigub ka Euroopa Liit, hiljuti vastu võetud direktiiv (Database copyright..., 1997) kaitseb ka andmebaase (EU directive databases Act 21-6-95). Direktiivi järgi on andmebaasidele võimalik saada autoriõigust, kui nad on originaalse sisuga, ja andmebaasidele mille sisu ei ole originaalne, luuakse uus iseseisev õigus (sui generis). See õigus annab võimaluse keelata oma andmebaasist põhjendamatute (unfair) väljavõtete tegemise. Kahjuks on veel täpsemalt defineerimata, mis on põhjendamatu väljavõte, samuti kehtib see ainult andmebaaside kohta, mille koostamiseks on tehtud olulisi investeeringuid (aja ja raha mõttes). Aga kui suur on oluline investeering? Direktiiv on üsna üldine, kuid annab liikmesriikidele suunised konkreetsemate ning selgemini tõlgendatavate seaduste vastuvõtmiseks.

          Berni konventsionile koostatakse samuti andmebaase arvestavat lisa (C-Info, 1996), mille vastuvõtmiseni Bernis 2-20. detsembril 1996 toimunud WIPO diplomaatilisel konverentsil veel ei jõutud (http://www.wipo.int/eng/diplconf/distrib/press106.htm). Ilmselt ei ole selle vastuvõtmine eriti kaugel. Nimetatud lisa ideolooia on sama, mis Euroopa Liidu direktiivil, luues mitteoriginaalse sisuga andmebaasidele kaitsemehhanismi.

          Samas on toodud kaalukaid argumente selle kohta, et Euroopa Liidu direktiiv võib hakata GISide arengut takistama. Erinevalt USAst on kaartide ja GIS andmebaaside tootmine paljudes Euroopa riikides riiklike monopolide käes. Andes direktiiviga monopolidele suuremad õigused ja tagamata konkurentsi teket võib andmete hind tõusta ja nende kättesaadavus halveneda (Lopez, 1993). Suurendades Euroopa ja USA suhtumise erinevust info õigustesse, tekib kiusatus (kurjasti) kasutada seda erinevust.

          Ilmselt mõne aasta jooksul jõuab andmebaaside kaitse kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide seadusandlusse. See, kuidas see mõjub GIS andmete levikusse ja GISi kui tehnoloogia arengusse, selgub veelgi hiljem.

            3.2.4.1 Fotod

            Lisaks andmebaasidele ja kataloogidele on mõningane erinevus ka suhtumises fotodesse. Originaalfotod kuuluvad autorikaitse alla kõikjal. Samas on nn mitteoriginaalsed fotod (nt passipildid) kaitstavad Austrias, Taanis, Soomes, Itaalias, Hispaanias ja Rootsis. Kaitse seisneb tavaliselt selles, et ainult foto autor omab õigust fotosid paljundada ja/või levitada.

            GISide seisukohast on fotode juriidiline kaitsmine oluline seepärast, et selgitada aero- ja ortofotode kasutamise ja levitamise seisukohad. Mõlemad fotod on eriti olulised kartograafilise materjali algallikana, nad on üldjuhul kõige värskem ja moonutustevabam materjal, samas üsna kallis materjal. Lennukilt pilte tehes ning neid etteantud reeglite järgi ortorektifitseerides ei ole loomingulisus nõutud ega lubatavgi. Seetõttu saavad aero- ja ortofotod kaitstud olla ainult ülalnimetatud Euroopa riikides. Teadaolevalt ei ole Euroopa Liidus ette näha sellealast ühtlustavat tegevust.

            3.2.4.2 Konkurentsiseadus

            Kõigis riikides on konkurentsiseaduse mõte enamvähem sama, kaitstes tarbijaid domineeriva positsiooni eest turul. Euroopas üldtunnustatud kohtupretsedendi (Magill ruling) järgi ei tohi autoriõigust või teisi ainuõigusi kasutada selleks, et takistada võistlevate uute toodete turule toomist. Geograafilise informatsiooni mõttes võiks see tähendada, et linnavalitsus X ei tohiks kasutada oma ainuõigusi aluskaardile juhul, kui see takistab mingi uue toote turule toomist nt erafirmade poolt, kui linnavalitsus sedasama toodet ise teha ei kavatse. Tõenäoliselt on aga sellise seisukoha üldiselt aksepteeritavaks saamiseks vaja kohtupretsedenti ka Eestis.

            Teisest küljest, konkurentsiseadus kaitseb andmebaaside omanikke. Üldiselt on keelatud otsene võistlevate toodete kopeerimine, majanduslik parasitism ja heade kommete rikkumine. Eri riikides varieerub majandusliku parasitismi definitsioon ja nägemus sellest, mis on võistlevad tooted ja millised kombed on head.

            Seega võib konkurentsiseaduse abil andmebaase kaitsta (Konkurentsiametis halduskorras või kohtus) ka ilma autoriõiguseta, kuigi see on palju keerulisem.

            3.2.4.3 Eriõigused ja erijuhud

    Rootsis, Saksamaal ja Portugalis on rahvuslikel kaardistamisorganisatsioonidel eriõigused oma toodetele. Need õigused on andmete kasutajate suhtes ebasoodsad. Üldiselt ei peeta aga ühele ettevõttele tema spetsiaalse seaduse loomist õigussüsteemi korrastatust soosivaks.

    Ameerika Ühendriikides ei rakendata autoriõigust nende andmete suhtes, mis kuuluvad riigile või omavalitsustele. Nüüdseks on ka USA ühinenud Berni konventsiooniga, seega suuri erinevusi Euroopaga ei ole, kui riigi andmete vabaks kasutamiseks andmine välja arvata. Lisaks on Ameerikas mitmeid kohtupretsedente, mis kinnitavad, et faktikogumikud (nt telefonikataloogid) ei ole autoriõigusega kaitstavad.

    Kuna Inglismaal ja Iirimaal on autoriõiguse seadus ning geograafilise informatsiooni jagamise praktika ülejäänud Euroopaga võrreldes protektsionistlikum, siis ei anna Ordnance Survey tavaliselt oma andmeid kasutada väljaspoole Inglismaad.

    Tabel 6 Andmete kaitse juriidiliste vahendite võrdlus Euroopa riikides (Legal protection..., 1996 põhjal).

     

    Austria, Belgia, Taani, Soome, Saksamaa, Prantsusmaa, Kreeka, Itaalia, Luksemburg, Holland, Portugal, Hispaania, Rootsi, Eesti

    Iirimaa, Inglismaa

    Autoriõiguse teke

    Nõutakse teose originaalsust

    Piisab oskuste ja töö rakendamisest teose valmistamiseks

     

     

    Austria, Taani, Soome, Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Rootsi

    Belgia, Prantsusmaa, Luksemburg, Eesti

    Inglismaa, Iirimaa

    Suhtumine fotodesse

    Ka mitteoriginaalseid fotosid ei tohi kopeerida ega levitada (Rootsis ja Saksamaal ainult kopeerida)

    reguleerimata

    Kõik riiklikud tööd kaitstud crown copyrightiga

     

     

    Belgia

    Saksamaa

    Prantsusmaa

    Taani, Soome, Rootsi, Norra

    Muud eripärad

    Geograafilise info kaitsmise erikorra kehtestamine ebaõnnestus

    Landesvermessungsgesetz. Kaardistamistööde tulemuste kopeerimiseks ja avaldamiseks on vajalik eriluba

    Õiglase praktika koodeks - vabatahtlik akt, mille on sõlminud firmad ja organisatsioonid omavahel. Ei ole kohustuslik mitteühinenutele

    Catalogue protection: õigus, mis kaitseb mitteoriginaalsete andmekogumite omanikke kopeerimise ja levitamise eest

     

     

    USA

    Enamik Euroopa riike

    Suhtumine riigile kuuluvate teoste autoriõigusse

    Riigile kuuluvatele andmetele (GIS andmebaasid, kaardid jms) ei rakendata rõhutatult autoriõigust

    Riigi poolt toodetud andmed ja kaardid on autoriõigusega kaitstud

        3.3 Konfidentsiaalsus

        GIS andmete areng on olnud kiire ning geograafilise info tähtsus otsuste tegemisel järjest suurem. See asetab ka tuntava vastutuse määra nendele, kelle kätes GIS tehnoloogia on. Nagu kõige uuega, kaasneb ka GISide arenguga negatiivseid aspekte. GIS spetsialistide ülesanne on need negatiivsed aspektid eemaldada, minimiseerida või maha suruda ning kõrvutada positiivsete aspektidega.

        Info isiku elukoha kohta ei riku tema privaatsust, kuid kui korraga kasutada teavet tema kodukohast, töökohast, vanemate elukohast, suvila asukohast ja kombineerida see teedevõrguga ja hooneregistri andmetega, siis selle info põhjal võib, aga ei pruugi, teha järeldusi, mis annavad infot privaatseks kuulutatud personaalsete omaduste kohta.

        Sellist kombineerimist on raske tõkestada, sest andmeallikad on hajutatud erinevate ametkondade vahel, siis on raske kontrollida kes ja kas andmeid kombineerib ja selle abil teada saab rohkem kui lubatud on.

        GISid on palju ohtilikumad privaatsusele võrreldes teiste tehnoloogiatega, kuna erinevate andmebaaside sidumine on tihti võimalik ainult tänu geograafilisele infole ehk aluskaardile. Info levitamine isiku majandusliku olukorra kohta on isikuandmete kaitse seaduse põhjal keelatud. Samas kui kombineerida tema elukoha aadress ümberkaudsete majade hinnaga (seda saab kinnisvarafirmadest) ning ka ostude tegemise struktuuriga samas piirkonnas (saab teoreetiliselt suurte kaubamajade kliendikaartide registri abil) siis on isiku sissetuleku suurus üsna suure tõenäosusega kindlaks määratav.

        Tundub veider, et

        1) faktide põhjal teatud järelduste tegemine on ebaseaduslik, kuid oletuste ja ennustuste põhjal samade järelduste tegemine ei ole;

        2) iga üksik päring iseseisvalt ei pruugi olla ebaseaduslik, kuid nende päringute tulemuste põhjal tehtud järelduse töötlemine juba on.

        Eestis ei ole privaatsuse ohustamine veel nii teravalt teadvustatud kui USAs, kus mitmed andmebaasid tehti vabalt kättesaadavaks siis, kui arvutid ei olnud nii võimsad kui praegu. Andmebaaside avalikustamise hetkel oli nende kombineerimine samuti võimalik, kuid tehniliselt väga raskesti teostatav. Tänapäevaste vahenditega on kombineerimine ja "hägusate" ning keskmistatud väärtuste abil tõenäoliselt õige tulemuse saavutamine oluliselt lihtsam. Näiteks on maja asukoha määramine suhteliselt täpselt võimalik isegi siis (kasutades nn geokodeerimist) kui andmebaasis maju ja majanumbreid ei ole, piisab ainult tänavanurkadel olevate hoonete numbrite teadmisest.

        USAs pakuvad mitmed firmad võimalust saada vähemalt 9 parameetri järgi leitud inimeste aadressid. Soliidsemad ettevõtted jätavad nimed lisamata, kuid sellega saab igaüks hakkama kasutades levinud CD-ROM telefonikatalooge. USAs on levinud ka autojuhilubade numbrite ning autonumbrite avaldamine. Seega on teoreetiliselt võimalik, et vaevalt on klient kiirsöögikoha "drive-in"ist sissesõitnud, kui kassiir teab juba kliendi nime, toitumisharjumusi ning krediidivõimelisust!

        Novembris 1996 Eestis leidis ajakirjanduses laialdaselt kajastust juhus, kus müügile ilmus kodanike krediite, haldusõigusrikkumisi, autosid ning telefoninumbreid sisalduv andmebaas. See, et tegemist oli esmakordse jutumiga, seletab ilmselt tema "populaarsust", sest tegelikult sisaldas andmekogum üsna väikese osa tõeliselt delikaatset isikuinfot. Ilmselt oleks USAs selline andmebaas täiesti legaalne. Infotehnoloogiliselt suhteliselt lihtne asi võib aga tagasilöögi anda hoopis selles plaanis, et kodanikud ei julge enda kohta infot riigi kätte usaldada. See tähendaks, et sissekirjutuste jms poolvabatahtlike infoandmiste populaarsus väheneb veel.

        Statistikaamet peaks hea seisma, et näida kodanike silmis usaldusväärsena, sest muidu on tõest infot loendusel raske saada, isegi siis kui rahvaloendusseadus peaks mingi vastutuse valeandmete eest ette nägema.

          3.3.1 Statistilise info konfidentsiaalsus

    Üks olulisemaid nõudeid statistiliste andmete kogumisele on see, et isikuandmed oleksid kindlalt kaitstud. Kaitstud mitte ainult liigaktiivsete firmade eest, kes on huvitatud oma sihtrühma täpsest identifitseerimisest ja lokaliseerimisest, vaid ka nt maksuameti eest. Seetõttu tuleb hoiduda sellise info väljastamisest, mis lubaksid identifitseerida isikut või majapidamist. See saavutatakse tavaliselt statistilise info keskmistamisega mingi ala kohta. Kõige mugavam meetod on keskmistamine loendusüksuste kaupa, kuid kasutatakse ka nt postiindeksite piirkondi. Euroopa riikides kasutatakse suhteliselt erinevaid väikseima lubatava piirkonna definitsioone:

    Statistikaamet peab arvestama, et tema kliendid võivad kombineerida infot mitmest allikast. Teoreetiliselt on võimalik olukord, kus Statistikaamet on teinud kõik kaitsmaks privaatsust, kuid lisades Statistikaameti infole teiste andmebaaside info, on ikkagi võimalik identifitseerida isikut või majapidamist. Üldiselt peetakse heaks tooniks, et riiklik statistikateenistus näeb sellist võimalust ette ning väljastab andmeid nii, et ka kõiksugu kombinatsioonid teiste andmebaasidega või ka statistikateenistusest eelnevalt saadud andmetega ei võimalda saada privaatsust rikkuvaid tulemusi.

    Andmete konfidentsiaalsuse tagamine on seotud tihedalt ka eetikaküsimustega (vt ptk 3.4.4)

    Üks võimalus, kuidas Statistikaameti infot võidakse (lubamatult) detailiseerida, on teha sarnaseid päringuid erinevate agregeeritud alade kohta ning hiljem "kaardialgebrat" kasutades saada info väikeste alade kohta (vt Joonis 30).

    Joonis 30 Võimalik privaatsuse rikkumine väikeste alade moodustamise teel kasutades "kaardialgebrat". Kaks erinevat päringut samade alade kohta ei anna lisainfot, samad päringud erinevate agregaatalade kohta annavad võimaluse teha järeldusi halliks värvitud ala kohta, kus isikud või majapidamised võivad olla identifitseeritavad.

    Kuigi kaardid annavad võimaluse privaatsuse rikkumiseks, ei ole kaartide moonutamine soovitatav. Võimalik edu privaatsuse kaitsmisel on vähem tähtis kui probleemid, mis tekivad hilisemal andmetöötlusel või aegridade konstrueerimisel.

          3.3.2 Andmebaaside salastatus

    Jõupingutused Statistikaametist väljastatava info konfidentsiaalsuse tagamiseks võivad osutuda ebaefektiivseks, kui ei suudeta tagada algse andmebaasi salastatust. Eurostat on koostanud loetelu soovitustest, mida peaks andmebaaside turvalisuse tagamisel arvestama (Protection of..., 1994):

    Teoreetiliselt oleks võimalik kasutada ka riigisaladuse seadust, kui rahvaloenduse käigus kogutud andmed deklareerida riigisaladuseks. See toob aga kaasa suhteliselt karmid nõuded nende kasutamiseks. Eestis ei ole seadusega materjalide salastamiseks mitut astet (nt ametialaseks kasutamiseks, piiratud kasutamiseks, salajane, täiesti salajane vms), on kas avalik info või riigisaladus.

          3.3.3 Reeglid konfidentsiaalsuse tagamiseks

    Arvutivõrkude laia leviku tõttu töötavad konfidentsiaalsuse tagamiseks vajalikud seadused kõige paremini siis, kui naaberriikides on seadusandlus enamvähem sarnase iseloomuga, mida on raske saavutada kultuuriliste, ajalooliste ja seadusandluse traditsioonide tõttu. Seetõttu on rahvusvahelised organisatsioonid ning ka erialaorganisatsioonid välja töötanud mitmeid reegleid (Onsrud & Johnson, 1994). Kõige mõjukam ilmselt on OECD, kes on välja töötanud privaatsuse kaitse ning isikuandmete rahvusvahelise leviku juhised (OECD Guidelines on the Protection of Privacy and Transborder Flow of Personal Data). Juhistes on toodud kaheksa printsiipi, millest OECD liikmesriigid peaksid juhinduma:

    Analoogiliste reeglitega tegeleb ka Euroopa Liit, kuid nendes ei ole põhimõtteliselt midagi erinevat OECD omadest. Nagu ikka, on Euroopa seadusandlus mõnevõrra protektsionistlikum kui USA oma, seega on oodata ilmselt karmimat sõnastust isikuandmete kaitseks.

    Huvitav on see, et mitmed USA erialaorganisatsioonid (nt Association of Computing Machinery (ACM) ja Direct Marketing Association) on enda aukoodeksites ette näinud veel rangemad piirangud isikuandmete haldamiseks kui seadusandlus või rahvusvaheliste organisatsioonide juhised. Näiteks soovitab Direct Marketing Association oma liikmetel avalikustada isiku nõudel allikad, kust tema kohta info on saadud.

    Eelpooltoodud OECD nõudeid on proovitud lahti kirjutada ka GIS andmete spetsiifikast lähtuvalt (Onsrud & Johnson, 1994), kuid need eriti uudseid tulemusi ei ole andnud.

    Üks suhteliselt efektiivne võimalus andmebaaside kaitseks on ka mitte lubada teha andmebaaside koopiaid tema terves ulatuses (ridade mõttes), vaid vastata ainult konkreetsetele küsimustele ja väljastada korraga ainult mingi osa andmebaasist. Näiteks ei pruugi lubada teha loetelu kõigist Eesti elanikest koos aadressidega (kuigi see ei oleks seadusevastane), vaid vastata ainult küsimustele konkreetsete isikute kohta. Samas ei tohiks sellise kaitsmisega liiale minna, andmeid ei tohi kinni hoida "igaks juhuks" vaid ainult väga konkreetse põhjendusega.

        3.4 Vastutus

        Eesti tarbijakaitseseadus (RT I 1994, 2, 13; RT I 1996, 49, 953) sätestab §6 (1), et "kaup ja teenus peavad olema sihipärasel kasutamisel ohutud tarbija tervisele, elule, varale ja keskkonnale ning tarbija poolt tavaliselt eeldatavate tarbimisomadustega, kusjuures peavad olema täidetud kõik teised antud kaubale või teenusele kehtivad kohustuslikud nõuded".

        Eestis ei ole kahjuks GISidele kehtestatud mingisuguseid nõudeid. Tulemas on küll katastrimõõdistamise kord ning valitsuse määrus riikliku geodeetilise süsteemi kohta, kuid need katavad väga väikese osa GISide kvaliteediga seotud küsimustest. Seega on küsimus suurel määral reguleerimata, kuid teatud GIS-andmebaaside tootjate vastutuse tekkemomente ning kaitsevõimalusi vastutuse eest saab kirjeldada.

        Tarbijakaitseseadus ei pruugi olla GIS andmete puhul parim võimalus nende tootjate "stimuleerimiseks", sest see seadus on mõeldud eelkõige füüsiliste isikute kaitseks.

        Vastutus on konkreetne õiguslik kategooria, mida kohaldatakse õigusrikkumise eest. Järgnev peatükk käsitleb vastutust mõnevõrra laiemalt.

        Vastutuse küsimus on mõnevõrra teoreetiline ja samas ettearvamatu, sest siiamaani ei ole Eestis kohtupretsedenti loodud. USAs on GISide vastutusega seotud kohtuprotsesse olnud palju ning nende uurimine omaette suund. Kahjuks ei pruugi USA kogemus olla otseselt Eestis rakendatav seadusandluse erinevuste tõttu.

          3.4.1 Vigade allikad GISides

    GIS on lai mõiste ning seetõttu on otstarbekas uurida, millised on need tegevused, või millistes GISi "elutsükli" etappides võivad tekkida sellised vead, mis võivad kaasa tuua vastutada oma tegude eest (Johnson ja Dansby, 1996):

    Andmete kogumine on tõenäoliselt kõige kriitilisem etapp, kus integreeritakse ruumiinfot ja tavalist infot. Tavalise infoga on sarnane see, et kasutaja saab nii korrektse info, kuipalju on ta nõus maksma, kuid täiesti korrektselt ruumiinfot ei saa mitte kunagi. Nii ruumiinfos kui sellega seotud atribuutandmetes sisalduvad vead kipuvad võimenduma nende edasisel töötlemisel GIS süsteemides, eriti kui nendega ei ole seotud põhjalikke metaandmeid.

    Lisaväärtuse andmine ja levitamine on samuti sage vigade allikas. Nagu iga toote elutsüklis, on tema loomine alles algus. Järgneb lugematu arv (ümber)pakendamisi, siltide vahetamisi, töötlemist, transporte ja komplekteerimisi, millest igaüks lisab algtootele teatud viisil lisaväärtust. GIS andmete puhul toob iga selline tegevus endaga kaasa potentsiaalsete vigade esinemise tõenäosuse suurenemise.

    Näiteks projektsiooni muutmine vähendab alati andmete asukohatäpsust. Tavalistes rakendustes võib selle lihtsalt tähelepanuta jätta, kuid sellise vea tekkimise võimalusega peab alati arvestama. Samuti nõuab andmete konverteerimine ühest GIS programmist teise suur pingutust vältimaks kõiksugu kadusid ja moonutusi.

    GISi võib vaadelda kui andmetest, tarkvarast ning kasutajatest koosnevat süsteemi. Andmetega seotud olid kaks esimest etappi, ülejäänud kaks on rohkem või vähem seotud inimfaktoriga.

    Andmete kasutamine ja väljund. GISi kasutajad peavad tundma GIS programmide piiranguid ja võimalusi, nende täpsust ja ka "bug"e. Kindlasti tuleb dokumenteerida kõik andmetele rakendatud konverteerimised ja teisendamised, keerulisemate analüüside puhul tuleks lisada, milliseid algoritme milliste parameetritega on kasutatud. Iga sellise dokumentatsiooni nõude täitmatajätmine või sellega mittearvestamine võib kaasa tuua vigade kumuleerumise.

    GIS väljundi interpreteerimine. Isegi siis, kui eelnevatel etappidel on tehtud kõik vigade vältimiseks, võib suurejoonelisi valeotsustusi teha. Arvestama peab, et iga GIS andmebaas on tehtud kindlat eesmärki silmas pidades ning kõik teised kasutuseesmärgid tuleb hoolikalt läbi kaaluda.

    Autori praktikas on olnud kaks juhust, kus korrektset materjali kasutati ebakorrektselt: (1) ühel juhul suurendati Eesti Looduses avaldatud A6 formaadis metsade kaarti (pigem illustratsioon metsade leviku kohta Eestis) ning kasutati seda maakonna tasemel planeerimisel. Kui on tegemist kvaliteetse teaduslikus artiklis kasutatava joonisega, ei tähenda see, et teda võiks kasutada suuremat täpsust nõudvatel töödel; (2) NL topokaartidel näidatakse soiseid alasid omapärase mustriga, mis moodustab ebakorrapäraseid saarekesi. Algajad digitaalkartograafid digitaliseerisid kõik need üksikud saared ilmselt eeldades, et tegemist ongi soolaikude kujuga selle asemel, et digitaliseerida tegelik sooala piir. Sooala piir on looduses pealegi suhteliselt hägune.

          3.4.2 Vastutuse tekkimine

    GIS andmete tarbijate seisukohast oleks meeldiv, kui nende tootja või levitaja pakuks ka mingisuguseid garantiisid ning vastutaks toote kvaliteedi eest samamoodi, nagu see kehtib näiteks pesumasinate puhul.

    Tuleb eristada seda, kas vastutajaks peaks olema füüsiline isik (töötaja) või organisatsioon. Suuremate GIS andmebaaside puhul on tegemist mitme organisatsiooni koostööga, kus konkreetse vastutaja leidmine võib raskendatud olla.

    Anderson (Anderson & Stewart, 1996) toob välja vastutuse viis liiki, mis võivad esineda GIS andmete levitamisel:

    Loetelust on välja jäetud juhused, mis võivad tekkida GIS tarkvara või riistvara loomisel, kuna Statistikaamet ilmselt sellega ei tegele.

          3.4.3 Kaitse vastutuse eest

          Loomulik on uurida, kuidas oleks GIS andmete valdajatel võimalik ennast kaitsta ülaltoodud vastutuse eest. Selleks on kaks põhilist võimalust:

            3.4.3.1 Leping

            Kõige kindlam vahend on loomulikult põhjalik leping. Lepingus peaks sisalduma säte, et andmete kasutaja ei oma õigust esitada mingeid pretensioone kahjude või saamatajäänud tulude kohta, mis on tekkinud andmebaasis sisalduvatest vigadest, andmete analüüsist, interpreteerimisest või esitamise viisist. Väga selge distantseerumine vastutusest vähendab andmebaasi atraktiivsust, kuid see on juba puhtalt nõudmise-pakkumise vahekorra küsimus, mille määrab turg.

            3.4.3.2 Kindlustus

            Kindlustus ei kaitse vastutuse tekkimise eest, vaid kaitseb vastutusega kaasnevate majanduslike tagajärgede eest. Teatud elualadel on vastutuskindlustus isegi kohustuslik (nt notarid), GISide loojatel teadaolevalt mitte. Eestis ei pea erinevalt enamikest riikidest isegi geodeetidel olema vastutuskindlustust, kuigi ehitusel võib iga valesti möödetud sentimeeter põhjustada olulist kahju.

            3.4.3.3 Piisavad meetmed standardite järgimiseks

          Kui õnnestub näidata, et GIS andmete tootja on järginud kõiki kehtestatud standardeid ning teinud endast kõik oleneva vigade vältimiseks, siis on see samuti reaalne võimalus ennast vastutuse eest kaitsta. Nagu eelnevalt mainitud, ei ole Eestis kehtestatud ühtegi standardit või reeglit, mida GISide loomisel tuleks arvestada. Põhimõtteliselt on kasutatavad ISO 9000 seeria või TQM (Total Quality Management) kvaliteedistandardid, kuid neid ei ole GISide ja digitaalkaartide loomisel eriti rakendatud, pealegi on see üsna kallis.

          3.4.4 Andmete levitamise eetilised küsimused

    See, mis on seaduslik, ei pruugi olla eetiline. Ja vastupidi, eetiline ei pruugi alati olla seaduslik. Eetiliseks loetakse ühiskonna poolt käitumist, mis on "parem" seadusega määratud käitumise miinimumnõuetest. Tõenäoliselt jääb eetilise käitumise piir alati kaugemale kui seadusliku käitumise piir, sest paljusid asju ei ole lihtsalt võimalik seadustesse kirjutada. Kui legaalse ja illegaalse käitumise piir on suhteliselt selge, siis eetilise ja ebaeetilise käitumise vahe ei pruugi nii selge olla.

    Lotus Corp. kavatses USAs 1988ndal aastal avaldada CD-ROMi, mis sisaldas infot peaaegu kõigi USA elanike krediidivõime kohta. Kavatsus tuli ilmsiks ning avalikkuse survel oli firma sunnitud plaani katkestama (Lopez & Onsrud, 1996). Tähelepanuväärne on see, et Lotuse plaanis ei olnud midagi ebaseaduslikku, see leiti olevat lihtsalt heate kommete rikkumine, ebaeetiline.

    Teine USAst pärinev näide on meditsiinigeograafia (teadusala, mis käsitleb haiguste seoseid nende esinemise asukohaga) kohta. Teemakaardid näitasid haiguste suuremat levikut teatud piirkonnas ning kaardi tegijate otsustada oli sellise kaardi levitamise küsimus. Üsna suure tõenäosusega vähendaks kaardi avaldamine kinnisvara hindu või maa rendi suurust mõjutades paljude inimeste rahakotti. Sellel konkreetsel juhul ei pidanud kaardi koostajad levitamist mõistlikuks, illustreerides oma seisukohta arvamusega, et kui nad haiguste kaarti levitaks, siis võiks ka poes kommid kohapeal ära süüa, sest siis ei pea nende eest maksma.

    Millised võiksid olla legaalsed, kuid ebaeetilised toimingud GIS-andmetega? Kas on vahet ebaeetilisel GISi kasutamisel ning GISi kasutamise ebaeetilistel eesmärkidel? Eetilist käitumist on kirjeldanud mitmed infotehnoloogia erialaorganisatsioonid, kuid GIS-eriala ühendused ei ole midagi sellist veel teinud. Selleks, et luua GIS-spetsialisti "aukoodeks", on võimalik kasutada kahte lähenemist (Onsrud, 1996): 1) lähtudest tegevustest, mis on eetilised ning 2) lähtudes tulemustest, mis on eetilised. Eestis ei ole vastavat diskussiooni veel algatatud, siinkohal on toodud mõned eetilise käitumise ettepanekud:

        3.5 Kaartide levitamise spetsiifika CD-ROMil

        CD-ROM on saanud suurte andmemassiivide edastamise peaaegu et ainuvõimalikuks vahendiks. Praktiliselt kõik Euroopa statistikateenistused planeerivad järgmise rahvaloenduse tulemused teha kättesaadavaks ka CD-ROMidel. Kõik nad sisaldavad mingil kujul kaartide näitamise võimalust (Statkart Austrias, MapStat Ungaris, PC-Axis Norras, MIM-failid USAs), või sisaldavad kaarte selles riigist levinumate GIS programmide jaoks.

          3.5.1 CD-ROMi kui andmekandja spetsiifika

          CD-ROMidel olevate andmete käsitlemine on mõnevõrra spetsiifiline. Kõige olulisem on see, et CD-ROMidele ei saa kirjutada. Ühelt poolt kaitseb see andmeid juhusliku hävimise eest, teiselt poolt aga takistab modifitseerimist. Seetõttu tuleb ühe paranduse jaoks kas kogu CD-ROM välja vahetada või lisada tarkvarale võimalus põhiandmete kasutamiseks CD-ROMilt ning paranduste võtmiseks arvuti kõvakettalt.

          CD-ROMid on aeglasemad kui arvuti kõvaketas. CD-ROM jääb kindlasti sobivaks vahendiks suurte andmemahtude järjest lugemisel (nt muusikapala mängimine), kuid andmete otsingud juhuslikus järjekorras on suhteliselt aeglased.

          Veel mõnda aega tagasi peeti CD-ROMi 600MB suurust mahtu suureks. Tavaliselt olid arvuti kõvakettad väiksemad, ulatudes 200-400 MB-ni. Nüüd on standardiks saamas 1.2 GB kõvakettad ning CD-ROMi mahueelis muutumas puuduseks. Juhul, kui loendusandmed ühele CD-le ära mahuvad, siis on nende avaldamine muidugi lihtne. Suurema mahutavusega CD-ROMide tehnoloogia on alles noor, tõenäoliselt ta 3 aasta pärast veel eriti levinud ei ole.

          Praegu maksab 1 CD-ROMi tootmine ca 300 krooni, 10 CD-ROMi tootmine ca 250 kr/tk, 3000 CD-ROMi puhul aga ainult 10 kr/tk. Väga raske on öelda, kui palju maksab CD-ROMi tegemine kolme aasta pärast, spekuleeritakse, et siis on ühekordselt kirjutatav CD-ROM (CD-R) igas korralikus arvutis olemas.

          3.5.2 Kaartide kasutamine CD-ROMilt

        Tavaliselt on CD-ROMidele spetsiaalselt kirjutatud kaardiprogrammid suhteliselt lihtsad ning väheste funktsioonidega. Kui andmeid levitatakse ka tuntud GIS programmide formaadis, siis on kasutajatel palju avaramad võimalused.

        Otstarbekas oleks kirjutada lihtne tarkvara rahvaloendusandmete töötlemiseks otse CD-ROMilt, mis sisaldab ka kaartide kasutamise võimalust. Kahjuks on tuntud GIS programmide runtime-versioonid suhteliselt kallid (1000 - 5000 krooni), mis tähendab, et see hind lisanduks igale CD-ROMile. Nõudlikumatele kasutajatele tuleb rahvastikustatistika andmeid anda niikuinii avatud formaadis, mis võimaldab nende töötlemist professionaalsemate vahenditega.

        Raske on ennustada, millised GIS programmid on Eestis kõige kasutatavamad aastal 2000, seetõttu on otstarbekas lõplik valik teha vahetult enne rahvaloendust. Kindlasti tuleb sellest potentsiaalsetele tarbijatele varakult teada anda, sest sellest võivad sõltuda paljude investeeringud GIS tehnoloogiasse. Suure tõenäosusega on Statistikaameti rahvaloenduse andmete säilitamiseks kasutatav GIS ning andmete levitamise GISi formaat erinevad, sest klientidele antakse ainult agregeeritud informatsiooni, mille maht on suurusjärgu võrra väiksem algandmete omast.

    3.6 GIS andmete turg ja hind

    GIS andmebaaside levitamisel on kaks tingimust alati paaris - andmete hind ning nendele saadavad õigused. Mida rohkem õigusi andmetele soovitakse, seda rohkem see ilmselt maksab ning vastupidi. Peatükis 3.1 on käsitletud GIS andmebaaside müügiga seonduvaid juriidilisi probleeme, selles peatükis antakse ülevaade GIS andmebaaside hinnaga seotud küsimustest.

    Eesti majanduspoliitika kohaselt peaks hinna määrama turg. GIS andmed on aga eriolukorras seetõttu, et riik ja omavalitsus on teatud mõttes andmete monopolistid. Ei ole ju mõeldav, et riigi põhikaarti finantseeriks mitu konkureerivat riigiasutust/firmat või et N. linna aluskaarti teeksid võidu linna maakorraldusosakond ning välisfirma X. Sellist olukorda nimetatakse loomulikuks monopoliks, mis on võrreldav elektri jaotusvõrgu ning teiste kommunikatsioonidega. Ei hakka ju keegi ehitama kahte paralleelset elektri- või veevärki selleks, et vaba konkurents hindu alandaks. Vahel on monopol tõepoolest odavam kui konkurents. Sellistel juhtudel aga reguleeritakse väga täpselt monopoli käitumine, näiteks seadusega ja/või avaliku järelvalveorganisatsiooniga.

    GIS andmete puhul on probleemiks see, et sel alal tegutsevate loomulike monopolide üle järelvalve puudub. Üheks põhjuseks on kindlasti infotehnoloogia uudsus (IT võimalusi ei arvesta pahatihti ka õigussüsteem), teiseks ilmselt väga suurte rahade puudumine selles majandusharus. Infotehnoloogia muutub järjest kättesaadavamaks, raha liigub GIS alal järjest enam, seetõttu on ülim aeg reguleerida ka riigi ja omavalitsuse roll GIS turul. Lähenev rahvaloendus oleks selleks sobiv põhjendus, kuid enne seadus(t)e kirjutamist tuleb endale probleem selgeks teha ning selle lahendus välja mõelda.

    GIS andmete tootmine on kallis ning muutub järjest kallimaks, sest nõudmised tema täpsusele ja täielikkusele kasvavad pidevalt. See muudab hinnaküsimuse järjest aktuaalsemaks. Üldine trend on andmete hinna vähenemise ning andmete mahu järsu suurenemise suunas. Kuna infovajadus järjest kasvab, siis ei vähene ka info soetamiseks kulutatava raha hulk.

    Eriti huvitav on info ja tema hinna puhul see, et info hind sõltub paljuski tema ostjast, mitte müüjast või infost endast. Kui GIS andmed satuvad sinna, kus ei ole tarkvara nende kasutamiseks, siis on andmete väärtus nullilähedane. Õigetes kätes võib info hind päris suureks kujuneda, sest GIS andmetele tekib õige väärtus alles siis, kui nad teiste andmetega siduda. Ehk teistpidi paljude andmebaaside väärtus tõuseb hüppeliselt, kui nad siduda kaardiga, so muuta GISiks.

    See, kas rahvuslikud statistikateenistused müüvad rahvaloenduse tulemusi ise või kasutavad erasektori abi, sõltub suuresti iga riigi traditsioonidest ja majandusideoloogiast. Ühest küljest on erafirmad ilmselt müügitegevuses aktiivsemad ja oskavad leida lisaväärtuse andmise võimalusi. Teisest küljest on vaieldav, kas andmed arvukate edasimüüjate abiga ikka paremaks peavad minema. Lisaks vajatakse tihti rahvaloendusandmete juurde ka asjatundlikku konsultatsiooni, mida oskavad paremini anda statistikateenistuste enda töötajad.

    USA ja Kanada rahvuslikud statistikateenistused erinevad Euroopa omadest selle poolest, et nad pakuvad edasimüüjatele väga suuri andmebaase. Tihti on need andmebaasid loodud ainult oma põhitegevuse toetamiseks ja on seetõttu pigem kõrvalproduktid ja ei pruugi üldse sisaldada statistilist infot. Statistics Canada haldab mahukaid tänavate ning piiride andmebaase, US Bureau of Census on kuulus oma TIGER-andmebaasi poolest.

      3.6.1 Avaliku sektori andmete hind - odav või isemajandav?

    Riigile ja omavalitsusele (avalikule sektorile) kuuluvate andmete kohta on lihtsustatult kaks arvamust: 1) info peaks olema kättesaadav tasuta või minimaalse kopeerimiskulu eest; 2) info eest tuleb küsida isemajandavat hinda, mis katab tema tootmise ja haldamise kulud.

    Minimaalse kopeerimiskulu määramine on problemaatiline (Holland, 1996). Kas see sisaldab ainult kopeerimist? Või ka vajalikku konverteerimist? Ainult andmekandja hinda? Personali palka? Personali koolitust ja klientide konsultatsioone? Juhul, kui andmete omanikuks on ainult üks riigiasutus, kuidas tagada, et minimaalsed kulud oleks tõepoolest minimaalsed, mitte monopolistlikud?

    Odava info hinna poolt on toodud järgmisi argumente:

    ja vastu järgmisi:

    Võimalikult odava võimalikult isemajandava hinna puhul on oluline arvestada, kas tegemist on üleminekuga ühest süsteemist teise (nt Inglismaa jt riigid, kus digitaalandmeid riigi poolt ammu toodetakse ja müüakse) või on võimalus uut süsteemi üles ehitada. Eestis pigem luuakse uut süsteemi kui reformitakse vana.

    Rahapuudust esineb asutustes sõltumata omandivormist või alluvusest. Seetõttu otsitakse kulude katteks võimalikult palju allikaid. Andmete müümine isemajandava hinnaga peale nende valmimist on üks võimalus, aga see eeldab, et raha on andmete tootmiseks olemas. Seega on tegemist tagantjärele lahendusega. Kas oleks võimalik kuidagi kulusid ennetada?

          3.6.2 Kulude jagamine

          Üheks võimaluseks on kulude jagamine. GIS andmebaaside loomine on tänapäeval ühele organisatsioonile tavaliselt liiga suur töö, ehk saab kulusid jagada koostööpartnerite vahel? Lihtsamal juhul tellitakse mingi osa tööd nt erafirma(de)lt. Statistikaamet tegeleb suure tõenäosusega andmetega, mis võivad pakkuda laiemat huvi. Juhul, kui anda töövõtjale võimalus saada Statistikaameti tellimusel valminud andmetele müügiõigus, siis piisava konkurentsi korral peaks hanke hind langema, sest täitjad loodavad osa rahast teenida andmete hilisema müügiga. Eeldades, et erasektor on aktiivsem müüja kui avalik sektor ning et tegemist ei ole salajase infoga, siis peaks selline skeem töötama.

          Kulude jagamine tellija ja täitja vahel töötab paremini siis, kui kõik riigiasutused ja omavalitsused käituvad sama ideoloogia järgi. See eeldab aga vastava õigusakti vastuvõtmist. Seega on kulude jagamise põhimõtte käivitumiseks vaja ka õiguste jagamise põhimõtte seadustamist.

          Praegune Statistikaameti kogemus näitab, et kulude jagamise põhimõte on kasulik. Näiteks oli Kärdla linna rahvaloenduskaardi valmistamise maksumus peaaegu võrdne Narva ja Viljandi linna rahvaloenduskaartide valmistamisega ja valmimistähtaeg mitu korda lühem, kuigi Narva ja Viljandi linnad on oluliselt suuremad. Põhjus on ilmselt selles, et Viljandi ja Narva linna GIS andmetele on alltöövõtjal teisigi kliente, kes osa andmete valmistamise maksumusest on kandnud. Kärdla andmeid on aga raske mitu korda müüa.

          Tellides digitaalkaardi mingi piirkonna kohta ning nõudes kõiki õiguseid sellele andmehulgale endale, võtaks Statistikaamet endale kohustuse neid andmeid ka pidevalt kaasaegsena hoida. GIS andmete puhul maksab andmete haldamine 20-30% nende esmase tootmise hinnast aastas. See tähendaks arvestatavat lisakulu. Teine võimalus oleks luua tingimused, kus andmete kaasajastamine on võimalik ilma Statistikaameti osaluseta ning saada vahetult enne rahvaloendust kaasaegne info odavamalt.

          Kulude jagamine ei tööta hästi siis, kui GIS andmete tootjad näevad, et Statistikaamet jagab infot väga odavalt, Tootjatel ei ole võimalust ise müügiga oluliselt teenida ja see viib andmete tootmise hinna jälle üles tagasi.

          3.6.3 Rahvaloenduskaartide müügihind

          Praegune Eesti turg on näidanud, et tõsiselt kasutatakse ainult neid GIS andmeid, mis on saadud odavalt. Ilmselt on GIS tarkvara, riistvara, inimressursid jne liiga kallid selleks, et toote omahinnale lisada veel kallis info sisseostmise hind. Eesti baaskaardi eeldatav hind on Maa-ameti arvates 130 000 - 170 000 krooni (1996. a novembri info), selle hinnaga on võimalik müüa 3-5 litsentsi ja sedagi juhul, kui kaasnevad kõik õigused edasimüügiks. Tallinna linna skaneeritud aluskaardi hind on 23 000 krooni, selle hinnaga on ostetud 5-6 litsentsi. See näitab, et maksejõud on Eesti turul suhteliselt väike. Tüüpiline on seegi, et suuremate digitaalkaartide ostjateks on tavaliselt geoinfo suuremad tootjad, kes selle pisemate tükkidena edasi müüvad.

          Soovitav oleks tõsiselt kaaluda võimalust levitada Statistikaametile kuuluvat infot võimalikult odavalt (aga mitte tasuta!) lootuses, et see aitab GIS-tööstusharul Eestis jalad alla saada ning 3-5 aasta pärast on neid vilju võimalik maitsta ka Statistikaametil endal.

          3.6.4 Põhimõtted GIS andmete levitamisel

    GIS andmete puhul tuleks jälgida järgmisi põhimõtteid:

    3.7 Andmevahetus

    Statistikaameti GISi puhul on ette näha väga intensiivset infovahetust paljude organisatsioonidega. Ühelt poolt tuleb integreerida andmed paljudest allikatest, teiselt poolt tuleb loota suure hulga huviliste tekkimist. Suure tõenäosusega ei kasuta kõik Statistikaametiga sama GIS tarkvara, seetõttu tuleb infot konverteerida.

    GIS maailmas kahjuks ei eksisteeri täiesti universaalset ja neutraalset andmeedastusstandardit. See tuleneb eelkõige tehnoloogia keerukusest ja ka noorusest. Kui isegi levinud tekstiredaktoritel on omavahel andmete konverteerimine komplitseeritud, siis GISide puhul on see vältimatu. Tihti on lihtsam info konverteerida ühe GIS programmi formaadist teise selle asemel, et kasutada vahepealset kõigile avalikku standardit.

    GIS andmeedastusstandardite loomisega on aktiivsemalt tegelema hakanud mitmed organisatsioonid, mis on moodustatud GIS tarkvara tootvate firmade algatusel (Open GIS Consortium, ISO TC-211 jt). Reaalselt kasutatavate standarditeni lähiaastatel ilmselt ei jõuta. Praktiliselt igas riigis on olemas oma standardid (TIGER, SDTS, DLG, ATKIS jpt), kuid isegi need ei lahenda paljudel juhtudel probleeme. Eestis oma GIS andmevahetusstandardit ei ole.

    Andmeedastusstandardid tegelevad enamasti andmete süntaksiga, mitte semantikaga. Näiteks võib andmete konverteerimine ühest formaadist teise olla võimalik, kuid kui erinevad organisatsioonid defineerivad mõisteid "mets" või "hoone" erinevalt, siis ei ole andmebaasid ikkagi võrreldavad. Seega peab lisaks andmete füüsilisele formaadile kokku leppima ka nende sisu mõistmise osas. Selles on vajalikud GISide spetsifikatsioonid (vt ptk 2.7) ning riigisisesed definitsioonide kooskõlastamised. Statistikaamet peaks jälgima lisaks ka rahvusvahelisi nõudeid, sest tihe- ja hajaasustuse definitsioonid peavad tagama eri riikide andmete võrreldavuse. Kokku tuleb leppida ka selles, kuidas käsitletakse merd ja suuri veekogusid pindalade arvutamisel. Näiteks, kas Peipsi ja Võrtsjärve pindala tuleb arvestada Eesti elanike tiheduse arvutamisel, või mitte? Veealade pindala mõju statistilisele analüüsile käsitleti ka viimasel Euroopa Statistikaametite seminaril (NUTS 5, 1996).

    Standardid jaotatakse paljudesse tasemetesse, iga tasemega tegelevad erineva kompetentsiga organisatsioonid (vt Tabel 7). Statistikaametil on otstarbekas kontsentreeruda ilmselt definitsioonide tasemele, mis peaks aitama ära hoida andmete erinevast tõlgendamisest tulenevaid vigu. Definitsioonide tase tegeleb andmete semantikaga, mitte ainult süntaksiga.

    Vaatamata detailselt dokumenteeritud standarditele ning põhjalikult väljatöötatud konverteerimisreeglitele on andmekaod tõenäolised. Oluline on kadude minimiseerimine ning vältimatute kadude teadvustamine. Andmete konverteerimine võib maksta kuni 20% andmete enda hinnast, nagu näitab Eesti baaskaardi kogemus. Seetõttu on kasulik omada tihedate koostööpartneritega sama GIS tarkvara.

    Tabel 7. Andmeedastusstandardite kihid. Lihtustatult mõeldakse andmeedastusstandardi all ka kodeerimiskihti.

    Taseme nimetus

    Seletus

    Kasutajakeskkonna tase

    kokkulepped operatsioonisüsteemi ning kasutajaliidese küsimustes

    Vastuvõtja tase

    sisaldab mehhanisme andmete visualiseerimiseks, lappamiseks ja päringute esitamiseks

    Indeksitase

    teatud juhtudel lisatakse andmetele nende kättesaamise meetodid ning vahendid. Nendeks võivad olla listid, tabelid, puud jms andmete lugemist lihtsustavad vahendid

    metaandmete tase

    kirjeldab andmete algallikaid, tootmise viisi, ulatust ja täpsust

    sisu tase

    kokkulepped selle kohta, millised nähtused on lisatud andmevahetushulka, millised mitte

    teostuse tase

    sisaldab digitaliseerimiseeskirju, punktide vahekaugusi, joonte suundi ning võimalikke erandeid

    andmestruktuuri tase

    kokkulepped elementidevaheliste loogiliste seoste, atribuutide, relatsioonide jms osas. Kasutatakse kas relatsioonilist või objektorienteeritud mudelit. Määratakse kasutatavate geomeetriliste primitiivide hulk (jooned, kaared, pinnad jne)

    definitsioonide tase

    antakse objektide (nähtuste) ja atribuutide definitsioonid ja koodid

    modelleerimistase

    lepitakse kokku, milliseid elemente ja nendevahelisi suhteid kirjeldatakse. Näiteks, kas kasutatakse diskreetseid või pidevaid väärtusi

    kodeerimistase

    kirjeldab, kuidas info on jaotatud blokkidesse, failidesse, väljadesse jne.

    andmekandja tase

    lepitakse kokku füüsilise andmekandja osas (CD-ROM, floppy, DAT)

     

    Eestis levinumate GIS programmide vahelist andmete konverteerimise võimalusi illustreerib Tabel 8.

    Tabel on koostatud peamiselt AS REGIO kogemuste põhjal. Teatud võimalused on praktikas järele proovimata, need on tähistatud küsimärkidega.

    Tabel 8 Eestis levinumate GIS programmide andmevahetuse võimalused. Seis muutub pidevalt, sest välja tulevad programmide uued versioonid, kus võimaluste arv tavaliselt suureneb.

     

     

    TulemformaatÞ

    1a

    1b

    2a

    2b

    2c

    3a

    3b

     

    Algformaatß

                 

    1a

    Mapinfo .TAB

    x

    Save As

    MI2dgn (MGE osa)

    -

    -

    osaliselt MGE kaudu

    1b

    Mapinfo .MIF

    Import

    x

    -

    -

    MGE ASCII Loader

    -

    -

    2a

    MGE .dgn+RDBMS

    dgn2mi

    MGE ASCII Loader

    x

    Export

    MGE ASCII Loader

    Geographics kasutab lennult

    -

    2b

    MGE .mdb

    -

    -

    Import

    x

    OS ja HW vahetuseks, arhiveerimine

    -

    -

    2c

    MGE ASCII

    -

    -

    MGE ASCII Loader

    -

    x

    -

    -

    3a

    Geographics .dgn+RDBMS

    -

    -

    andmevahetus lennult, kui struktuuri ei muuda

    -

    -

    x

    Export

    3b

    Geographics .exp

    -

    -

    -

    -

    -

    Import

    x

    4a

    MicroStation 95 .dgn+RDMBS

     

    3rd parties

    Saab ainult joonist

    -

    -

    -

    -

    4b

    MicroStation
    .dgn+tags

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    5a

    ARC/INFO tööformaat

    (Unix ja NT)

    -

    olemas

    -

    -

    -

    -

    -

    5b

    ARC/INFO .Enn

    ARC/Link?

    -

    MGE ASCII Loader

    -

    -

    -

    -

    5c

    ARC/INFO ASCII

    -

    -

    MGE ASCII Loader

    Data Conversion Module ?

    -

    -

    -

    6a

    ARCVIEW shape

    -

    Shape2Mif

    -

    -

    -

    -

    -

    7a

    Field .grd

    -

    Save as

    -

    -

    -

    -

    -

    8a

    AutoCad .dxf

    Import

    -

    Open

    -

    -

    Open

    -



    4a

    4b

    5a

    5b

    5c

    6a

    7a

    8a

                   

    osaliselt MGE kaudu

    -

    -

    ArcLink

    (Mapinfo toode)

    -

    ArcLink

    (Mapinfo toode)

    -

    Save As

    3rd parties

    3rd parties

    olemas

    -

    -

    MIF2SHAPE (AV moodul)

    Fieldi Import

    -

    Töötab xBase puhul

    db2tag.ma

    ?

    -

    MGE ASCII Loader

    MGE ASCII Loader

    -

    Saab ainult joonist

    Save As

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    ARC/INFO

    ARC/INFO

    -

    -

    -

    Töötab lihtsamatel juhutudel

    db2tag.ma

    ?

    -

    -

    -

    -

    Saab ainult joonist

    Save As

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    x

    db2tag.ma

    ?

    IGDSIN,

    ARC/Info moodul

    -

    -

    ARCView

    Ver 3?

    Save As

    Save As

    -

    x

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    IDGSOUT,

    ARC/Info

    moodul

    -

    probleeme eri OS, HW ja Ver-dega

    Save As

    Save As

    näitab otse

    -

    Save as

    -

    -

    ARC/INFO

    OS, HW ja Ver vahetusteks

    x

    Import AV-s

    -

    -

    -

    -

    Data Conversion Module

    x

    x

    -

    -

    -

    -

    -

    ARC/INFO näitab otse

    ?

    -

    x

    -

    Save As?

    -

    -

    -

    -

    -

    -

    x

    Save As

    Open

    Open

    Open

    -

    -

    Open

    Open

    x



    rasvases kirjas avatud formaadid, dokumentatsioon kättesaadav

    x ei oma mõtet

    - ei eksisteeri

    Import, Export, Save As konverteerimine lihtne, saab valida menüüdest

    ? tabeli koostaja ei tea kedagi, kes oleks võimalust praktikas kontrollinud.

    3.8 Interneti osa info levitamisel

    Internetis info levitamise olulisust ei saa üle tähtsustada. Näiteks on käesoleva töö jaoks kogu info erinevate firmade WWW GIS serveritest saadud Interneti kaudu, USA ühe suurima GIS uurimiskeskuse NCGIA (National Center for Geographic Information and Analysis) uurimistööd GISide juriidilistest aspektidest on samuti kättesaadavad Internetis, lisaks on aja jooksul kogunenud palju taustinfot.

    Internetis kaartide kasutatavaks tegemine on üks osa kogu organisatsiooni infopoliitikast. Kui on otsustatud panna riiki tutvustav (statistiline) info kõigile tasuta kasutatavaks, siis oleks loomulik lisada ka kaardid. Loetelu nendest riikidest, kellel on olemas oma WWW lehekülg, on üsna pikk ja täieneb ilmselt pidevalt (vt Tabel 9).

    Suhtumine andmete kättesaadavaks tegemisse Interneti kaudu võib olla mitmesugune. Tüüpilisemad lähenemised on:

    Tihti rõhutatakse seda, et Internet on kõige odavam info levitamise viis. Tõepoolest, kuid lisaks odavusele levitaja seisukohast (vastuvõtjal ei pruugi see nii olla) on võimalik infot arvutivõrgus levitades kasutada ka kõiki tema elektoonilisusest ja võrgustikulisusest tulenevaid eeliseid.

    Kaks näidet: (1) paberkujul on üsna ebaotstarbekas avaldada poolikuid tulemusi. Elektroonilisel kujul ei maksa info pidev uuendamine midagi. Seetõttu osutub võimalikuks nt esialgsete tulemuste avaldamine nii kiiresti kui võimalik peale nende valmimist. Enam ei peaks ootama nt Eesti valdade rahvastikuandmete lõplikke paberil trükitud tulemusi, vaid huvilised võiksid kasutada pidevalt muutuvaid, uuenevaid ja esialgseid, kuid värskeid andmeid ehk pool aastat varem kui siiani harjutud on; (2) arvutivõrke kasutades ei pruugi kogu info olla ülal peetud ainult ühes kohas. Näiteks saab võrguleheküljel olevad kaardid genereerida teises Eesti otsas asuva serveri poolt, kusjuures serveris andmete korrastaja võib asuda omakorda kolmandas kohas.

    Internetis ei pea jagama infot ilmtingimata tasuta. Suhteliselt lihtne on anda ligipääs ainult nendele, kes on teatud info saamiseks sõlminud lepingu ja tasunud vajalikud maksed. Eestis kasutavad sellist võimalust mitmed firmad, ehk kõige tuntum on BNS oma uudistega.

    Statistikaamet on rahvaloenduskaartide koostamisega juba alustanud, sest muidu ei pruugi need loenduse ajaks valmida. Samas on loenduseni jäänud kolm aastat, mille jooksul info vananeb või seisab kasutult. Seetõttu oleks otstarbekas olemasolevate kaartide kiire avaldamine. Seda ei pruugi teha terves mahus, vaid laiemale avalikkusele kõige huvipakkuvamalt. See aitaks ehk tõsta ka kohalike omavalitsuste huvi rahvaloenduskaartide ettevalmistamisel.

    Kuna Statistikaametil ei pruugi vahendeid rahvaloenduskaartide avaldamiseks WWWs eelarves olla, siis võiks kaaluda andmete Internetistamisega seotud tegevuse pakkumist kolmandatele pooltele. Näiteks mittetulunduslik organisatsioon EENet omab vajalikke arvutiressursse mistahes info Internetis levitamiseks. Samasuguseid võimalusi võib veelgi olla.

          3.8.1 Statistikaameti Intranet

          Lisaks suhtlemisele tarbijatega, mis on väljapoole suunatud tegevus, saab WWW-tehnoloogiat kasutada ka organisatsiooni sisemiste ülesannete lahendamiseks, seda kontseptsiooni nimetatakse Intranetiks.

          Intraneti kontseptsiooni areng on väga kiire, seetõttu võib temaga tõsiselt arvestada ka rahvaloenduse läbiviimisel. Suhtlemise piirkondlike loendusüksuste juhtidega, aruandluse, juhiste kättesaadavaks tegemise jms saab lahendada arvutivõrgus. Lähiaastatel võib see olla raskendatud sideliinide kehva olukorra tõttu, kuid aastal 2000 seda probleemi ilmselt enam ei ole.

          Hea näide oli 1996. aasta kohalike omavalitsuste valimised. Kogu vabariigist laekuv informatsioon pandi viivitamatult välja valimiskomisjoni WWW-lehekülgedele, mis muutis suhteliselt naeruväärseks ETV spetsiaalse valimissaate, sest arvutivõrgu abil sai suvalises maailma punktis värskemat infot kui valimiskomisjoniga samas majas töötanud ETV reporter! Järgmisel kahel päeval andsid ajalehed ning isegi kõige operatiivsem meediakanal raadio oluliselt vanemat infot kui Internetis saadaval oli. See näitab ilmekalt Interneti võimalusi info edastamiseks, eelkõige võiks seda kasutada organisatsiooni sees.

          3.8.2 Statistikaametite esindatus Intenetis

          Maailma statistikateenistuste WWW-lehekülgedel "surfamine" näitas, et info, mida Interneti kaudu kättesaadavaks tehakse, varieerub oluliselt. Kõige põhjalikum on ilmselt USA Census Bureau lehekülg (http://www.census.gov), kus on peale tavalise info USA kohta ka suur hulk teadustöid, kaardid jne. Märkimist väärib ka Austraalia Statistikaameti lehekülg (http://www.statistics.gov.au/default.htm), kus teatud infot uuendatakse regulaarselt kord päevas. Statistikaametite aastaraamatud on Internetis kättesaadavad paljudes riikides. Internetis infot avaldades tuleb kindlasti meeles pidada, et Eesti mõõtu väikesed maad peaksid info avaldama nii inglise kui eesti keeles ja ehk eelkõige isegi inglise keeles.

          Tabel 9 Interneti lehekülge omavad statistikateenistused üle maailma. Saadud Soome Statistikaameti leheküljelt (http://www.stat.fi/sf/links.html) oktoobris 1996, ära on jäetud ilmselt mitte rahvastikustatistikaga seotud viited. Viidatud on ingliskeelsetele lehekülgedele.

          Teenistus

           

          WWW-lehekülje aadress

          Australian Bureau of Statistics

          http://www.statistics.gov.au/default.htm

          Brazilian Agency for statistical, geographic, cartographic, geodetic and environmental information

          http://www.ibge.gov.br/english/e-home.htm

          Statistics Canada

          http://www.statcan.ca:/start.html

          Strategis - Industry Canada On-Line

          http://strategis.ic.gc.ca/engdoc/main.html

          Central Statistical Bureau of Latvia

          http://www.latnet.lv/ligumi/CSBL/

          Central Bureau of Statistics, Indonesia

          http://www.bps.go.id/

          Central Statistical Office of Poland

          http://ciesin.ci.uw.edu.pl/instytuc/gus/main.htm

          Central Statistical Service, South Africa

          http://www.css.gov.za/

          Czech Statistical Office

          http://infox.eunet.cz/csu/csu_e.html

          Federal Statistical Office, Germany

          http://www.Statistik-bund.de/e_home.htm

          Goskomstat news, Russia

          http://feast.fe.msk.ru/koi/infomarket/emn/rating/gstat.html

          Hagstofa Íslands

          http://eldur.stjr.is/hagstofa/

          Instituto Nacional De Estadística y Censos, Argentina

          http://www.indec.mecon.ar/default.htm

          Instituto Nacional de Estadística, España

          http://www.ine.es/

          Instituto Nacional de Estadística, Geografía e Informática (INEGI), Mexico

          http://www.inegi.gob.mx/paginamenu.html

          Instituto Nacional de Estatística, Portugal

          http://www.ine.pt/ine/

          Management and Coordination Agency, Japan

          http://www.stat.go.jp/1.htm

          The National institute of statistics and economic studies (INSEE), France

          http://www.insee.fr/va/index.htm

          National Institut of Statistics of Italy

          http://www.istat.it/Inglese.html

          National Statistical Institute of the Republic of Bulgaria

          http://www.acad.bg/BulRTD/nsi/index.htm

          Office for National Statistics, United Kingdom

          http://www.ons.gov.uk

          State Institute of Statistics, Turkey

          http://www.mfa.gov.tr/grupa/stat.htm

          Statistical Office of the Republic of Slovenia

          http://www.sigov.si/zrs/index_e.html

          Statistics Finland

          http://www.stat.fi/sf/home.html

          Statistics Denmark

          http://www.dst.dk/internet/startuk.htm

          Statistics New Zealand

          http://www.govt.nz/ps/min/stats/

          Statistics Netherlands

          http://www.cbs.nl/index.htm

          Statistics Norway

          http://www.ssb.no/

          Statistics Sweden

          http://www.scb.se/indexeng.htm

          Statistics Singapore

          http://www.ncb.gov.sg/stats/

          Statistik Schweiz

          http://www.admin.ch/bfs/index.htm

          USA Bureau of the Census

          http://www.census.gov/, http://tiger.census.gov/

          Eurostat

          http://www.cec.lu/en/comm/eurostat/eurostat.html

          Internetis avaldatud info maht suureneb väga kiiresti, seetõttu ei ole siinkohal toodud põhjalikumat ülevaadet statistikateenistuste WWW lehekülgede kohta üle maailma. Käesoleva töö kirjutamise ajal ei olnud valmis veel Eesti Statistikaameti võrgulehekülg, kuid plaanide kohaselt valmib see 1997. aasta esimeses kvartalis.

          Võrreldes teiste statistikateenistustega on kõige rohkem kaartide WWW-liidesega ilmselt tegelenud US Census Bureau. Nende kuulsat Tiger andmebaasi võivad kasutada kõik huvilised ka enda lehekülje ilmestamiseks (vt Joonis 31). Samas ei ole see Census Bureau jaoks odav lõbu olnud. Selleks, et rahuldada 25 000 - 30 000 (!) kaardipäringut päevas, on tööle rakendatud 2 Silicon Graphics Indigo2 tööjaama, kus on kummaski 200MB RAM ja 9GB kõvaketast. Samas väidetakse, et kogu süsteemi eesmärk on tagada avalik ja tasuta juurdepääs kogu Census Bureau andmetele. Eesti ja USA rahvastikuarvu erinevust arvestades on USA 30 000 päringut võrdne Eesti tingimustes 250 päringuga päevas. Kas Eesti Statistikaametil on praegu teenuseid, mida kasutatakse sama tihedalt?

          Joonis 31 Tiger - andmebaasist WWW-liidese abil genereeritud kaardinäidised

          3.8.3 Tehnilised võimalused kaartide levitamiseks Internetis

          Interneti osa geograafilise info levitamisel on viimase poole aasta jooksul tõusnud hüppeliselt. Praktiliselt kõigil GIS programmide tootjatel on valmis saanud või kohe valmimas tarkvara, mille abil saab GIS andmeid üle WWW kasutada. Siiamaani kasutati kaartide näitamiseks Internetis tavalisi rasterfaile (nt .gif formaadis), kuid sellel on mitmeid puudusi. Kõikvõimalikud vajalikud rasterfailid tuleb kas valmis teha või genereerida neid "lennult" kasutajate soovide kohaselt. Esimene võimalus võtab palju kettaruumi ja ei taga paindlikkust, teise võimaluse realiseerimine on tihti liiga kallis. Seetõttu on GIS programmide tootjate lubadus oma WWW-liidesed valmistada teretulnud.

          Allpool on toodud nende GIS firmade WWW-toodete tutvustused, mis olid oktoobris välja kuulutatud. See valik ei pruugi olla täielik, kuid ta annab ülevaate WWW-GIS tehnoloogilisest poolest ning maksumusest.

            3.8.3.1 MapInfo

            Mapinfo ProServer (An inside..., 1996) on vahend MapInfo andmete kättesaadavaks tegemiseks WWW brauserite kaudu. ProServer sisaldab arendajatele vahendeid WWW lehekülje disainimiseks, ning MapInfo ja MapBasic tarkvara, mille abil realiseeritakse kasutajate päringud. MapInfo ProServeri serveri osa töötab praegu ainult Win95 ja Windows NT operatsioonisüsteemides. ProServeril on samaaegsete kasutajate arv piiranguga, mida rohkem kasutajaid soovitakse, seda rohkem tuleb osta MapInfo 4.1 litsentse.

            Joonis 32 MapInfo ProServeri põhimõtteline tööskeem.

            3.8.3.2 Intergraph

            Intergraphi lahendus põhineb Netscape nn plug-in tehnoloogial. Vajalik plug-ini nimi on InterCap Inline (Intergraph Unveils..., 1996). InterCap Inline kasutab omakorda ActiveCGM failiformaati. CGM on üks 2D graafikafailide formaatidest, mida Open GIS Consortium kaalub ühe uue GIS standardina. Viimane osa tarkvarapaketist transleerib Intergraphi MGE või FRAMME GIS failiformaatidest ActiveCGM formaati. ActiveCGM on avatud failiformaat, seetõttu võib InterCap Inline plug-iniga kasutada ka originaalselt teistes formaatides olnud andmeid. Kõik teisendused toimuvad "lennult", seetõttu on võimalik kasutada WWW brauserit kui ühte GIS töökohta. Intergraph on lubanud varsti valmis saada ka ActiveCGM implementatsiooni MicroSoft ActiveX tehnoloogiaga, mis tähendab, et ActiveCGM kaarte saab lisada peale MicroSoft Internet Exploreri ka igasse ActiveXi toetavasse programmi (nt kõik MicroSoft Office programmid, Visual Basicu ja Visual C++ga kirjutatud programmid.

            3.8.3.3 ESRI

            MapObjects Internet Map Server (Introducing MapObjects..., 1996) on üks osa ESRI MapObjects-ideoloogiast. MapObjects on realiseeritud MicroSoft ActiveX tehnoloogiaga, see tähendab, et kaardid ja GIS on paigutatav suvalisse endakirjutatud programmi, Intenet Map Serveri puhul HTML-serverisse. Ses mõttes on tehnoloogia sarnane sellega, millega Intergraph lubab lähemal ajal välja tulla.

            3.8.3.4 Bentley

    Bentley ModelServer Publisher (http://www.bentley.com/modelserver) on mõeldud tehniliste jooniste publitseerimiseks WWW-vahenditega. Eestis valmistatakse suur hulk digitaalkaarte MicroStationi formaadis, seetõttu võib ModelServer Publisher laiemalt levida. Bentley ideoloogia kohaselt ei kasutata WWWd mitte ainult valmistööde publitseerimiseks ja avaldamiseks, vaid ka töö tegemisel. MicroStationisse on integreeritud WWW-brauser, mille abil saab projektide tegemiseks vajalikke komponente kasutada Interneti abil üle maailma.

    ModelServer Publisher genereerib iga päringu ajal MicroStationi .dgn failist vajalikus formaadis tulemuse, mida kasutatakse edaspidi WWW-brauseris pildi näitamisel. ModelServerit saab administreerida WWW kaudu, st süsteemi haldajad ei pruugi töötada samas linnas või isegi riigis.

    Joonis 33 Bentley ModelServer Publisheri põhimõtteline tööskeem

        3.9 Ruumiandmete infrastruktuur

        Mitmed riigid on teadvustanud riigis olemasolevate ruumiandmete laialdase kasutamise olulisust. USA valitsus on vastu võtnud seaduse rahvusliku infrastruktuuri moodustamise kohta (Executive Order, 1994), Soomes toimib analoogiline süsteem. Sellised paljude kasutajate ning andmete tootjatega süsteemid vajavad korralike standardite olemasolu.

        Ruumiandmete struktuuri eesmärk on alguses tagada juurdepääs riigi poolt loodud GISide metaandmetele ning hiljem andmetele endile. Tulemusena peaks vähenema samade andmete topelt kogumised ning soodustatama ruumiandmete laia levikut.

        Nagu eespool kirjeldatud, mängivad rahvaloenduskaardid olulist rolli Eesti kartograafia ja GISide arengus. Andmete hea kvaliteedi tõttu võib rahvaloenduse GIS saada isegi Eesti ruumiandmete infastruktuuri selgrooks, kui rahvaloenduskaartide levitamise põhimõtted, lepingud ning hinnad on oskuslikult välja töötatud. Sellise poliitika väljatöötamine võiks toimuda niipea kui võimalik, sest see võimaldab asjasthuvitatutel oma tegevust aastateks ette planeerida.

        3.10 Soovitused

    Järgnevalt on toodud soovitused, mis põhinevad peatükis 3 toodud põhjendustel. Kasutusmugavuse huvides on lisatud ka viide konkreetsele punktile, kust leiab detailsema info. Soovitused ei ole toodud tähtsuse järjekorras.

     

    1.

    Geodeetiliste-kartograafiliste tööde tegemise ning geodeetiliste ja kartograafiliste andmete kasutamise kord (vt ptk 3.2.3) on ajast maha jäänud ning tuleb ümber teha.


    2.

    Eesti autoriõiguse seadusesse tuleb teha parandused, mis täpsustavad kaartide ja digitaalkaartide küsimusi. Vastu võtta Põhjamaadega analoogiline (ja EL tulevase direktiiviga sarnane) andmebaaside kaitse seadus (vt ptk 3.2.3).


    3.

    Selgitada oma klientidele ning koostööpartneritele GIS andmete omandi-, autori- ja kasutusõiguse vahekordi (vt ptk 3.2.2) vältimaks võimalikke arusaamatusi.


    4.

    Rahvaloenduskaardid on vaieldamatult ainult faktide kogumikud, sest üldjuhul ei kaardistata neid objekte, mis vajaksid üldistamist. Seetõttu ei pruugi nad olla autoriõigusega kaitstud.


    5.

    Seni, kuni valitseb mõningane segadus autoriõigusküsimuste ümber, tuleb väärtuslike andmete väljastamisel alati sõlmida lepingud. Paberkaartide puhul on see ebaotstarbekas, GIS andmebaasi puhul tungivalt soovitatav (vt ptk 3.2.2.3). Seda peab aga tegema enne, kui andmed on klientidele kättesaadavaks tehtud, sest tagantjärgi kitsendavate lepingute sõlmimine ei pruugi võimalik olla.


    6.

    Kasutada võimalikult püsivaid geograafilisi alasid info agregeerimisel, vältides nii konfidentsiaalse info tuletamise võimalust (vt Joonis 30).


    7.

    Kuigi kaardid annavad võimaluse privaatsuse rikkumiseks, ei ole nende moonutamine soovitatav. Võimalik edu privaatsuse kaitsmisel on vähem tähtis kui probleemid, mis tekivad hilisemal andmetöötlusel või aegridade konstrueerimisel (vt ptk 3.3.1)


    8.

    Andmete leviku piiramisega isikuandmete kaitse põhjendusel ei tohiks liiale minna, andmeid ei tohi kinni hoida "igaks juhuks" vaid ainult väga konkreetse põhjendusega.


    9.

    Statistikaameti usaldusväärsus isikuandmete kaitsel avalikkuse eest on eriti oluline, sellest sõltub otseselt rahvaloenduse käigus antavate vastuste õigsus.


    10.

    Interneti võimalustesse info levitamisel tuleb suhtuda innovatiiivselt, praeguseks valmis tehtud kaardid ja spetsifikatsioonid tuleks Interneti kaudu kättesaadavaks teha niipea kui võimalik.


    11.

    Mitte seada Statistikaameti GIS andmebaasi kasutusõiguse hindu lähtudes isemajandamise põhimõttest. Statistikaametil saab olema Eestis ainulaadne GIS andmebaas, mille lai levik elavdaks GIS-tööstust ning laiemalt kogu majandust. Loodetavasti on arenenud GIS tööstusest 3-5 aasta pärast kasu ka Statistikaametil endal.


    12.

    GIS andmete puhul tuleks jälgida järgmisi põhimõtteid (vt ptk 3.6.4): 1) hoiduda ainulitsentsidest; 2) säilitada avalik info; 3) anda piiramatu kasutusõigus isiklikuks otstarbeks; 4) jälgida tuleb privaatsust; 5) julgustada ligipääsu avalikule infole


    13.

    Uue neutraalse GIS andmeedastusstandardi väljatöötamine ei ole otstarbekas, andmed tuleb konverteerida ühest GIS programmist otse teise. Kokku tuleb leppida info standardiseerimine semantilisel tasemel, luua nähtustele definitsioonid ja nende esitustele täpsusstandardid, paberkaartidele leppemärkide süsteemid ning veelkorra rõhutada metaandmete kasutamise vajadust.


    14.

    Kui rahvaloendusandmeid levitatakse CD-ROMidel, siis on otstarbekas lihtsa kaardistusvõimaluse loomine CD tarkvarale ja andmete levitamine ka 1-2 tuntud GIS formaadis nõudlikumate kasutajate jaoks (vt ptk 3.5).


     


    Viimati muudetud: 03/11/97

    Copyright © 1997, Teet Jagomägi
    HTML & Design: Kalver Keskküla