Lähteülesande on koostanud Teet Jagomägi, LIS Development Project - Estonia, Project No. 975364.00 käigus.


SISSEJUHATUS

Kolm standardit - reaalsus-, andme- ja esitusmudelid on riigi geoinformaatika ja kartograafia nurgakivid, luues ühtsed nõuded nii tootjatele kui tarbijatele. Mudelid annavad tõuke täpsusstandardite, metaandmete standardite, andmevahetusstandardite loomiseks ning terminoloogia korrastamiseks. Samas sõltub mudelite rakendamine nii loetletud standartide loomisest kui veel mitmest faktorist (näiteks referentssüsteem).

Järgnev nõuete loend on mõeldud kasutamiseks tellijapoolse lähtekirjeldusena, kusjuures võimalik on, et iga mudel koostatakse erineva töögrupi poolt erinevate lepingute raames.

Alltoodud näiteid tuleb vaadata üksikult, mitte kogumis, sest illustratiivsetel eesmärkidel ei ole kasutatud neid ühtlaselt kogu kirjelduse ulatuses.


REAALSUSMUDEL

Reaalsusmudeli eesmärk on tagada ühilduvus erinevate andmekogude vahel loogilisel tasandil, st luua ühine arusaam erinevate nähtuste olemusest erinevates andmekogudes (näiteks rannajoone all ei mõistetaks ühes andmekogus keskmise veetaseme joont, teises reljeefi 0-horisontaali jne).

Reaalsusmudelis kirjeldatakse, milliseid ümberkaudse maailma elemente (nähtuseid) tunnetatakse, ja milliseid neist peetakse geograafiliste andmekogude seisukohast oluliseks (st mida kaardistatakse). Kirjelduse üks olulisemaid osi on definitsioon, kuid tema kasutatavuse tõstmiseks ja ühese arusaadavuse tagamiseks lisatakse näiteid, võrdlusi teiste nähtustega, nähtuse looduses leidmise juhised jne.

Nähtuste defineerimisel tuleb ka teha otsused, mida peetakse eraldi nähtuseks, mida ühe nähtuse atribuudiks ning mida nn kompleksnähtuseks.

Reaalsusmudel ei tohi olla sõltuv riist- ja tarkvarast, millel temale põhinev andmemudel võidakse realiseerida.

Reaalsusmudel aitab muuta Eesti andmekogud võrreldavaks naaberriikide sarnaste andmekogudega.

Iga nähtuse kohta kirjeldatakse alltoodud näitajad.

Nähtuse nimi on võimalikult lühike teda iseloomustav nimetus (põhjalikuks seletuseks on olemas definitsioon). Nähtuse nimi ei tohiks üldjuhul olla pikem kui 64 tähemärki, ta võib sisaldada tühikuid ja kirjavahemärke. Kui on otsustatud teha eraldi nähtused ka juhul kui oleks võimalik kasutada atribuute, tuleb eraldada nähtuse nime tüvi ja laiend.

Rahvusvaheliseks suhtlemiseks ning erinevate riikide standardite võrdlemiseks vajalik tõlge. Ingliskeelse vaste puhul tuleb lisada ka viide allikale, kust tõlge on saadud. Allika nimetamine on oluline, sest ingliskeelses maailmas puudub tihti ühine arusaam mõiste tähendusest.

Soovitavalt tuleks lisada ka konkreetne viide mõne riigi (rahvusvahelise organisatsiooni) reaalsusmudelile, mis defineerib võimalikult sarnase objekti. Kui on kahtlus, et definitsioonides võib olla erinevusi, siis tuleb seda märkida.

Taimkattega seotud nähtuste osas tuleks ilmselt kasutada ka ladinakeelseid termineid.

Nähtuse definitsioonid on reaalsusmudeli olulisim osa. Definitsioon peab üheselt kirjeldama nähtuse võimaldamaks teda eristada teistest nähtustest. Definitsioonist paremaks arusaamiseks võib tuua näiteid, miks see või teine looduses tajutav objekt klassifitseeritakse või ei klassifitseerita antud nähtuse hulka.

Definitsioon peab võimalikult sarnanema mõne Eestis kasutatava definitsiooniga (eeldatavasti on metsatüübid defineeritud nii hästi, et antud töö raames ei tule uusi definitsioone teha). Juhul, kui töö käigus on selgunud, et erinevates tegevusvaldkondades kasutatakse erinevaid definitsioone, siis tuleb ka need tuua ning anda hinnang, millepoolest nähtuse definitsioon erineb mujal kasutatava(te)st.

Nähtuse definitsioon ei sõltu mõõtkavast (täpsusklassist), kus nähtust soovitakse kasutada.

Definitsioonid peavad olema võimalikult stabiilsed, sest isegi väike sõnastuse muudatus võib kaasa tuua andmekogude võrreldavuse vähenemise.

Parameetrid kirjeldavad looduses eksisteerivat objekti (nähtust), nende abil kitsendatakse üldistatud nähtuste klasse. Parameetrite puhul ei ole vaja anda nende võimalikke väärtusi (need tuuakse andmemudelis).

Nähtust iseloomustavate parameetrite nimetused antakse nii eesti- kui inglise keeles. Definitsioon peaks võimalikult sarnanema mõne Eestis kasutatava definitsiooniga. Juhul, kui töö käigus on selgunud, et erinevates tegevusvaldkondades kasutatakse erinevaid definitsioone, siis tuleb ka need tuua ning anda hinnang, millepoolest nähtuse definitsioon erineb mujal kasutatava(te)st.

Teatud nähtuste puhul ei pruugi nende definitsioon anda sobivaid juhiseid tema piiride määratlemiseks looduses või aerofotol. Sellisel puhul on kohane anda instruktsioonid, mis aitaksid kaardistajat nähtuse (ulatuse) kindlakstegemisel.

Vajadusel lisatakse skeemid, fotod vms.

Nähtuste nimed ei ole kõige otstarbekamad identifikaatorid nende andmebaasis säilitamiseks ja relatsioonide loomiseks. Selleks moodustatakse nähtuse nimetusest lühendatud (kuue- kuni kaheksatäheline) versioon. Mnemoonilises kood (mnemokoodis) kasutatakse ainult suurtähti. Ettevaatusabinõuna ei kasutata mnemokoodides täpitähti (täpitähtede indekseerimisel ei pruugi kõik arvutiprogrammid ettearvatavalt käituda).

Põhimõtteliselt võib nähtuste identifikaatoritena kasutada ka numbreid, kuid inimsilmale on mnemokoodid mugavamad.

Nähtuste klassi elementideks on konkreetsed objektid looduses (Emajõgi, Vagula järv jne). Mitmetele objektidele on välja kujunenud nende identifitseerimise süsteemid (nimi ei ole piisav identifikaator – Mustjärvi on Eestis üsna palju), millele tuleb viidata. Ülejäänute puhul tuleb soovitada identifikaatorite loomise süsteem (mitte luua identifikaatoreid endid).

Reaalsusmudel on pidevalt täiendatav dokument. Muudatusi tehakse enamasti nähtuste kaupa, mitte enamikul nähtustel korraga. Seetõttu antakse igal nähtusel tema versiooni number. See on vajalik ka eri aegadel loodud andmekogude võrreldavuse hindamiseks.

Nähtusest paremaks arusaamiseks tehakse viited teistele nähtustele.

Kuna nähtuste defineerimisel peetakse silmas väga erineva mõõtkavaga kaarte (erineva täpsusklassiga andmebaase) tekib vajadus liitnähtuste järgi. Liitnähtused on nähtused, mis teatud üldistusastme korral paistavad homogeense objektina, kuid detailsemal kaardistamisel sisaldavad ka teise nähtusi. Lihtnähtused on nähtused, mida reaalsusmudelis enam detailsemalt ei käsitleta. Liitnähtus võib koosneda nii liit- kui lihtnähtustest.

Liitnähtustel loetletakse, millistest nähtustest ta koosneb ning lihtnähtuste puhul loetletakse, millistesse liitnähtustesse ta võib kuuluda.

Nähtuse defineerimisel tuleb arvestada kõiki nähtusi, mida võib vaja minna kaartidel mõõtkavades (andmebaasides täpsusklassidega) 1:100 – 1:5 000 000.

Nähtused, mis peavad sisalduma reaalsusmudelis (mudeli ulatus) ulatuvad merepõhjast ehitiste ja rajatisteni, vegetatsioonist reljeefivormideni, hõlmavad nii piirid kui tehislikud ja looduslikud nähtused.

Kitsalt ametkondlikud nähtused (mida tavaliselt kaartidel ei ole kajastatud) jäävad esialgu reaalsusmudelist välja.

Reaalsusmudelit salvestatakse ning kasutatakse primaarselt Microsoft Access andmebaasis, kuid ta antakse tellijale üle ka paberkujul.

Reaalsusmudeli kirjeldavas osas tuuakse tema koostamise metoodika, töögrupi koosseis, milline oli töö eesmärk, milliseid lähtematerjale kasutati ning lähtematerjalide autoriteetsus töögrupi jaoks.

Kogu reaalsusmudeli seletav osa on tõlgitud inglise keelde.

Lisaks võib tuua nähtuste klasside liigitamise gruppidesse, tüüpidesse jne, näiteks nende looduslikkuse/tehislikkuse, detailsusastme vms parameetrite järgi.

Olemasoleva situatsiooni analüüs

Läbi tuleb vaadata riigi põhiregistrid ja andmekogud, omamaks ülevaadet sellest, kuidas nendes on nähtusi defineeritud. Tehakse kokkuvõte klassifikaatoritest, mida andmekogudes kasutatakse.

Analüüs peab sisaldama eksperthinnangut selle kohta, et palju muudatusi olemasolevates andmekogudes toob endaga kaasa väljatöötatava reaalsusmudeli rakendamine ja milline võiks olla ühtsetele definitsioonidele ülemineku rahaline külg.

Reaalsusmudeli jõustamise vajaduse/võimaluse asjus konsulteerida standardiametiga. Standardiameti kaudu kaaluda ISO ja CEN standardiseerimisorganisatsioonide materjalide kasutamist ametlikke teid pidi ja valminud standardite rakendamise strateegiat Eestis.

45 päeva jooksul tuleb esitada nähtuste esialgne loetelu, keerulisemate mõistmiseks ka definitsioon (vajalik tellijale valitud skoobi mõistmiseks). Enne lõplikku versiooni valmimist tuleb reaalsusmudel panna laiemale arutelule kaks korda, kummalgi korral on aruteluks aega üks kuu.


ANDMEMUDEL

Andmemudeli eesmärk

Andmemudel kirjeldab, kuidas looduse alamhulk, mis defineeriti reaalsusmudeliga, arvutis modelleeritakse. Looduses olev nähtus võib olla arvutis kirjeldatud ühe või mitme objekti abil, nt nähtus "tänav" objektide "keskjoon" ja "äärejoon" abil. Objektmudel tagab andmekogude ühilduvuse tehnilisel tasandil (reaalsusmudel teeb seda loogilisel tasandil). Näiteks "meeldib" ühtedele GISidele pindu edasi anda eraldusjoone ja tsentroidi abil, teistele äärejoonte abil duplitseerides sisuliselt kõik piirid, tulemusena on andmete konverteerimise ühest süsteemist teise piinarikas. Objektmudel peab sellised maailmavaatelised erinevused ühtlustama.

Teatud andmemudelis kirjeldatud objektid võivad looduses üldse mitte eksisteerida (keskjoon, tsentroid, samajoon). Andmemudelis loetletakse ka atribuudid, millega nähtuseid kirjeldatakse. Nimetatakse, millised atribuudid on kohustuslikud, kui suur on atribuutide täpsus ning objekti koordinaatide määramise täpsus (mitte segi ajada nähtuse defineerimise täpsusega!), milliseid kodifikaatoreid kasutatakse, millised on digimise nõuded.

Andmemudel realiseeritakse pidades silmas relatsioonilise andmebaasi kasutamist, sest see on Eestis levinuim. Andmemudel on võimalikult sõltumatu kasutatavast tarkvarast (nt kas kasutatakse Oracle või Informix andmebaasisüsteemi). Arvestada tuleb siiski mõningaid praktilisi küsimusi nagu arvutite võimsus, päringute vajalik kiirus.

Andmemudel ei ole ühegi konkreetse andmebaasi kirjeldus, kõik digitaalkaardid ja/või GIS andmebaasid on andmemudeli alamhulgad (näiteks jäetakse tihti välja topoloogia salvestamine). Teisalt lisatakse andmemudelile hiljem juurde nii objekte kui atribuute (näiteks rahvastikuregistri andmed ei ole andmemudelis objekti HOONE atribuutideks, kuid üsna suure tõenäosega keegi neid andmeid oma rakenduses hoonega seob.

Iga objektiklassi (objekt on objektiklassi üks konkreetne esindaja) kohta kirjeldatakse alltoodud näitajad.

Objektiklassi nimi on võimalikult lühike teda iseloomustav nimetus. Objektiklassi nimi ei tohiks üldjuhul olla pikem kui 64 tähemärki, ta võib sisaldada tühikuid ja kirjavahemärke.

Kui objektiklassi nimi sisaldab kirjeldust, millist nähtuse osa temaga edasi antakse, siis lisatakse see objekti nime järgi.

Objektiklassi nimele antakse ka ingliskeelne tõlge.

Nähtuste loetelu, mille modelleerimiseks arvutis antud objektiklassi elemente (objekte) kasutatakse (st viide reaalsusmudelile).

Juhul, kui on tegemist objektiga, millele ei vasta ühtegi nähtust (näiteks samakõrgusjoon), siis tuuakse siin objekti definitsioon.

Ühel objektil võib olla mitu graafilist esitusviisi, sõltuvalt kaardi mõõtkavast (andmebaasi täpsusklassist). Esmalt kirjeldatakse esitusviisid ja seejärel mõõtkavavahemikud, milles seda esitusviisi mõistlik kasutada on.

Objektide graafiline esitusviis antakse edasi geomeetriliste primitiivide abil. Geomeetrilised primitiivid on piisavalt hästi kirjeldatud ISO ja CEN standardites, andmemudelis ainult viidatakse seal

Kaardistatud objekti kajastamiseks arvutis ei piisa tihti ainult tema kujust, lisada tuleb ka teda iseloomustavad andmed. Lisaks ei võib objekte klassifitseerida üsna kõrgel tasemel

Ei ole soovitav, kui atribuudi mingi väärtuse korral mõnede teiste atribuutide kasutamine võimatuks osutub, sellisel juhul on otstarbekas teha kaks erinevat objekti.

Igale atribuudile antakse definitsioonid (ka inglise keeles), mis võimaldab tema väärtusi üheselt mõista ja määrata. Atribuutidele antakse muutumispiirkonnad.

Kaaluda tuleb võimalust luua ühisatribuutide teek, mis kirjeldab definitsioonid, muutumispiirkonnad ja klassifikaatorid kõigi objektide jaoks ühtemoodi.

Loetelu metaandmetest, mis on rakendatavad antud objektile. Metaandmeid ei ole otstarbekas siinkohal detailselt defineerida. Metaandmete kohta on mujal maailmas välja töötatud üsna head standardid või standardiettepanekud, mida tuleks Eesti jaoks kohandada.

Objektiklassi kood on number, mis kannab endas objektiklassi hierarhiat ja tüüpi. See võimaldab lihtsalt eristada liit- ja lihtobjektiklasse, ülem- ja alamklasse.

Paralleelselt on võimalik kasutada ka mnemokoode. Mnemokood on objektiklassi nimetusest moodustatud kuue- kuni kaheksatäheline versioon, milles ei eristata suur- ja väiketähti ning milles ei kasutata täpitähti.

Andmemudel on pidevalt täiendatav dokument. Muudatusi tehakse enamasti objektiklasside kaupa, mitte enamikul objektiklassidel korraga. Seetõttu antakse igal objektiklassil tema versiooni number. See on vajalik ka eri aegadel loodud andmekogude võrreldavuse hindamiseks.

Digimisjuhend sisaldab juhtnööre andmesisestajale objektide ulatuse määratlemiseks ning andmete ühtlustatud sisestamiseks. Tsentroidide, telgjoonte, äärejoonte, joone suundade ühtlustatud kasutamine tagatakse digimisjuhendiga.

Andmemudelis antakse nendele objektiklassidele, mis sisalduvad üleriigiliselt olulistes andmebaasides või kaartidel, viited. Kuna esitusmudel uusi ruumilisi objekte ei defineeri, siis on viide esitusmudelile numbriline, viidates mõnele leppemärgile või esitusmudeli tabeli reale.

Topoloogia tegeleb geomeetrilisi objekte iseloomustavate näitajatega, mis on sõltumatud ruumi pidevatest deformatsioonidest (enamik koordinaatsüsteemide teisendusi rahuldavad seda tingimust). Geoinfo kontekstis peetakse topoloogia all enamasti silmas suunda (orientatsiooni) ning ühenduvusinfot.

Eristatakse topoloogia kahte taset – täielik ja osaline. Täieliku topoloogia puhul kirjeldatakse objekti seosed kõigi topoloogilises mõttes naaberobjektidega. Osalise topoloogia puhul kirjeldatakse ainult see osa, mis on vajalik kõigi andmebaasis ühte klassi kuuluvate objektide üksteisevaheliste seoste kirjeldamiseks.

Otsustada tuleb, kuidas toetatakse 2.5D ja 3D topoloogilisi probleeme nt sillad üle teede).

Objektiklassid võivad sisaldada ka kollektsioone lihtobjektidest. Liitobjektid seovad kokku näiteks tsentroidi ja äärejoone, vabastades vajadusest siduda atribuutidega mõlemad objektid.

Liitobjektiklassi puhul antakse lihtobjektide loetelu, lihtobjekti puhul loetletakse, millis(t)esse liitobjektidesse ta kuuluda võib.

Agregeerimisrelatsioon seob objekte, mis mõõtkava vähenedes seob generaliseeritud objekte.

Andmemudeli koostamisel võib kasutada levinud andmebaaside dokumenteerimise meetodeid (CASE vahendid, ER-diagrammid), kuid esitada tuleb Access ja veel kahes olulises GIS formaadis + paberversioon.

Andmemudel käesoleva ülesande mõistes käsitleb ainult vektorkujul salvestatavat informatsiooni. Kirjeldatud peavad olema kõik objektid, mis on vajalikud reaalsusmudelis kirjeldatud nähtuste kaardistamiseks.

Andmemudel on sõltumatu riist- ja tarkvarast, millel seda realiseeritakse.

Andmemudeli kirjeldavas osas tuuakse tema koostamise metoodika, töögrupi koosseis, milline oli töö eesmärk, milliseid lähtematerjale kasutati ning millised olid nende prioriteedid.

Kogu seletav osa (mitte andmemudel ise) peab olema tõlgitud inglise keelde.

Olemasoleva situatsiooni analüüs

Tuleb läbi vaadata kõik riigi põhiregistrite ja andmekogude andmemudelid.

Andmemudeli neid osi, mis kasutavad (de facto) standardeid, ei tule detailselt kirjeldada, piisab viitest kasutatud standardi dokumentatsioonile.

Andmemudeli üheks osaks on klassifikaatorite süsteem (näiteks, milline võiks olla L-Est 92 kood või piirikivi kood, kui nad antakse edasi atribuudiväärtustena).

Olulist tööd on tehtud ISO TC211 ja CEN raamides, mida tuleb arvestada andmemudeli loomisel.

45 päeva jooksul tuleb esitada olemasoleva situatsiooni analüüs ning ülevaade ISO ja CEN organisatsioonide poolt tehtava töö kasutatavusest edasisel tööl. Vajadusel tehakse korrektiive töö skoobis.

Enne lõplikku versiooni valmimist tuleb andmemudel panna laiemale arutelule kaks korda, peale kumbagi reaalsusmudeli versiooni.

Andmemudeli koostamist võib alustada samaaegselt reaalsusmudeli koostamisega, samuti saab teda koostada teatud paralleelselt andmemudeliga, sest näiteks ei ole objekti RANNAJOON kirjeldamisel eriti oluline, kuidas ta lõplikult defineeritakse.

Esitusmudelis valitakse andmemudeli alamhulk ning moodustatakse sellest visuaalselt tajutav kujutis kas arvutiekraanil, trükiprotsessis paberil või viimasel ajal ka plotteril.

Esitusmudel sisuliselt määratleb ära mingi toote (kaardi). Tootel võib kaardipilt ise (sisemise raamjoone sees olev kujutis) olla palju lihtsam ja vähemate elemenditüüpide arvuga, kui nn raamivälised elemendid.

Esitusmudel on teatud määral sõltuv riist- ja tarkvarast, millel seda realiseeritakse. Näiteks tuleb arvestada, et offsett-trükil või plotteril on erinevad tehnoloogilised piirid. Samas ei tohi esitusmudel seada nõudeid, mis on saavutatavad ainult näiteks Heidelbergi trükimasinal või MicroStationi tarkvaras.

Esitusmudel peab võimalikult järgima kaardikeele printsiipi (näiteks, soise metsa leppemärk peab olema kombinatsioon soo ja metsa leppemärgist, mitte midagi hoopis kolmandat).

Esitusmudel on teatud määral ka maitsest sõltuv, seega on mudeli järgi loodud kaardi kvaliteeti objektiivselt raske hinnata. Küll aga saab öelda, kas mudel ise on kvaliteetne.

Esitusmudel on omamoodi leppemärkide teek, mis sisaldab rohkem leppemärke kui ühelgi kaardil korraga vaja läheb. Leppemärkide teegist valides suunatakse kõiki kaartide valmistajaid kasutama harmoniseeritud esituskujusid (näiteks kasutada tuletorni kujutamiseks viisnurka, mitte viis-, kuus- või kaheksanurka, kuidas kuskil).

Iga kaardielemendi klassi (kaardielement on kaardil tunnetatav väikseim infot edasiandev üksus) kohta kirjeldatakse alltoodud näitajad.

Kaardielemendi nimi on võimalikult lühike teda iseloomustav nimetus. Nimi ei tohiks üldjuhul olla pikem kui 64 tähemärki, ta võib sisaldada tühikuid ja kirjavahemärke.

Kui kaardielemendi nimi sisaldab kirjeldust, millist elemendi osa temaga edasi antakse, siis lisatakse see elemendi nime järgi.

Kaardielemendi klassi nimele antakse ka ingliskeelne tõlge.

Objektide loetelu, mille esitamiseks antud kaardielemente kasutatakse (st viide andmemudelile). Vajaduse korral ka objektide atribuutide väärtused.

Juhul, kui on tegemist kaardielemendiga, millele ei vasta ühtegi objekti (näiteks põhjasuuna nool), siis tuuakse siin kaardielemendi definitsioon.

Nähtuste loetelu, mille kujutamiseks antud kaardielemente kasutatakse (st viide reaalsusmudelile).

Kirjeldatakse kaardielemendi värv (äärejoon, sisu jt elemendid), joonestiil, font, kirjastiil, leppemärk (nii "puhtalt" kui koos mõõtudega), muster (selle parameetrid), märgised leppemärgi juures.

Värvide, joonestiilide, fontide, mustrite juures tuleb kasutada nende teeke, st iga kaardielemendi juures ei tule defineerida kriipsjoone lõikude pikkusi, vaid viidata "hõredale kriipsjoonele", mis on kirjeldatud joonestiili teegis.

Kaardielemendi kood on number, mis kannab endas kaardielemendi klassi hierarhiat ja tüüpi. See võimaldab lihtsalt eristada liit- ja lihtelementide klasse, ülem- ja alamklasse.

Paralleelselt on võimalik kasutada ka mnemokoode. Mnemokood on kaardielemendi klassi nimetusest moodustatud kuue- kuni kaheksatäheline versioon, milles ei eristata suur- ja väiketähti ning milles ei kasutata täpitähti.

Esitusmudel on pidevalt täiendatav dokument. Muudatusi tehakse enamasti kaardielemendi klasside kaupa, mitte enamikul klassidel korraga. Seetõttu antakse igal kaardielemendi klassil tema versiooni number. See on vajalik ka eri aegadel loodud kaartide spetsifikatsioonide kasutamiseks.

Kaardielemendi klassid võivad sisaldada ka kollektsioone lihtelementide klassidest. Liitelemendid aitavad dokumenti struktureerida.

Generaliseerimisjuhendis kirjeldatakse, kuidas võib rakendada generaliseerimise erinevaid elemente (lihtsustamine, silumine, sõrendamine, liialdamine, rõhutamine, nihutamine) tagamaks kartograafiliselt kvaliteetset tulemust.

Esitusmudeli koostamisel võib kasutada levinud GIS/CAD vahendeid, kuid esitada tuleb ta Accessis, MicroStationis ja paberkujul.

Esitusmudeli kirjeldavas osas tuuakse tema koostamise metoodika, töögrupi koosseis, milline oli töö eesmärk, milliseid lähtematerjale kasutati ning millised olid nende prioriteedid.

Kogu seletav osa (mitte esitusmudel ise) peab olema tõlgitud inglise keelde.

Iga toote kohta valmistatakse 2 näidist.

Olemasoleva situatsiooni analüüs

Tuleb läbi vaadata kõik olemasolevad kaardid.

Eestis on de facto kasutuses mitmed leppemärkide kogumid, mida tuleks võimalikult palju kasutada.

45 päeva jooksul tuleb esitada olemasoleva situatsiooni analüüs,

Enne lõplikku versiooni valmimist tuleb esitusmudelid panna laiemale arutelule kaks korda, peale kumbagi andmemudeli versiooni.

Esitusmudeli koostamist võib alustada samaaegselt ning koostada paralleelselt reaalsusmudeli ja andmemudeli koostamisega.