Kuhu panen, kuhu panen ma su nüüd?
Sünnisärgiks selga said ju surirüüd.
Althõlmalapseks sündind, ilma meelest väär,
kõvasti su külge kasvand minu süameäär
Juba kolmat õhtut valgma pardal käin:
ikka ma ei raatsind, kas siis täna täin?
Haaravamalt kui seni lookleb lainte kään.
Kaugemal kui seni seisatama jään.
Küllap sinu poole kisub vete kiim.
Suru suu mu rinda: soojalt voolab piim.
Ära, ära pelga nõnda, sule laug:
alles kaugel lukmeid lõgistamas haug.
*
Kassivarbail läen, tee viiru-kuuru viiv.
Miks see nõnda vilgub sammes ajuliiv?
Kuidas üle perve ajab vahukikk.
Peaksime küll koju, aga tee on pikk.
Haliseb sääl kõrkjas kulakudulind?
Nuuksud mulle põue, nutad taga mind?
Oleks minu teha: mulle näpuviluks
jääksid, maalutada, lustiks, silmailuks.
Ketraksin sull' kuueks lambatäie lõnga,
sivvukirja kaelusveer ja käiste ümber rõnga.
Paneksin su magamagi sula villa vakka,
ega külm siis sõrmedesse, varvastesse hakka.
Nüüd sust mulle ainult nutujätk,
Kähar lainehari, see su õõtsukätk.
Kõõritavad, meelitavad lained meeled pääst
kisuvad su küpsiküüsi minu käest.
*
Näkiks hakka suurena, mull' näitu jaaniööl,
roosad konnakarbid kaelas, vesikupud vööl.
Ootes mind käid öösi rannal: roheline juus,
nutuvõru huulil, kalakõned suus.
Sinine sul seljas jakk ja jalas verev sukk,
näolt nii kannatlik ja kaunis nagu vahanukk.
Või sa jätad päisipäeval oma märja haua:
tõllas sõidad rannikul kui uhke proua.
Meelitad kõik kaisulapsed mesikeeli ligi:
et saaks kätte, kätte maksta ometigi.
Sidusin su mähkmepaelad kõõnusse ja tanu
koonu alla kõvasti, et külm ei pääseks manu,
et ei torgiks kaenlaalust ogalik, ei kiisk,
ainult uibuõielist näokest kataks hõbepiisk.
Põlvili siin seisan roos, kus kiiksub puik,
kuni tuleb, kaasa viib su valge luik.
Panen siia paguvette sinu vaikselt maha,
taevast kukub lauge pääle tähti hõberaha.
Mere sinikirstu sinu igaveseks lukku.
Pea su pika habemega katab Une-Uku.
Varjab sinu silmakesi täiskuu kuldne kaap.
Aga mis siis minust, mis siis minust saab?
*
Aga verre oli jäänud leinavalu pära:
ei ta tundnud toidust maiku, oli unest ära.
Akna all ja ukse taga kostis hale nuuks:
tuulgi, tuulgi oli saanud appihüüdvaks suuks.
Paljaid palarutus jalgu lõikas luitekaar,
eest säät kostis üha nutt ja tagant aeva naar.
kolmat ööd nii mererannal kurtmas käis,
laineist lapse käsivarsi tõusvat näis.
"Tulen, tulen!" Äkki oli temas rõõm ja hoog:
veest käis läbi värahtus - ja pooleks murdus voog.
Hommikul kui noodamehed tulid püügihoos,
leiti liivakult nad kahekesi koos.