Reisikirjad

Täituvate unistuste linn

(suvi, 2000)

Lend siia tundus nii armutult lühike, kaks viimast minu välisreisi on olnud olnud üleookeanilennud, seega nii umbes 4 tunnine reis Tallinn-Helsingi-London tundus vaid hetkeline. (Tallinn-Helsingi otsast niipalju, et enamus aega kulus seal Helsingis maandumisele :) ) Ja Finnair on kõige viletsamini süüa andev kompanii, millega ma üleüldse lennanud olen :P

Londonis mind kohe lennukist välja ei lastud, nimelt oli kellelgi õnnestunud kuhugi "arrivals hall'i" tekitada tulekahju... Lennukis istuda ja vaadata, et küll on väljas ilus ja hea ei olnud just meeldiv, küll aga naljakas.

Reisides soovin ma ikka ja jälle, et oleksime euroliidu liikmed--nemad said passikontrollist lipsti läbi, mina pidin seisma hiiglapikka saba. Minu ümber olid suur hulk araablasi ning siis jaapani ärimehi, kes pidasid pidevalt telefonikõnesid... Ma siis ka võtsin seltskonna mõttes telefoni välja ja helistasin koju :P

Sissesõiduametnik oli naeratav härrasmees, kes uuris, et ega ma ei hakka tööle selles firmas, kus mu õde töötab, mina leidsin, et ei ja siis ta leidis, et ma võin maale sisse tulla küll.

Heathrowst linna viis mind uus rong, mis jõudis Paddingtoni jaama 15 minutiga. Mugav! (ja ilus ka). Ma ei tahtnud ikka veel uskuda, et olen jälle Inglismaal... Aga ma olin ja ei pidanud siit kohe lahkuma.

Siis me (õde oli mul vastas) võtsime takso ja sõitsime hotelli. Oli parasjagu tipptunniaeg, kõik oli täis sagivaid inimesi, taksosid ja kahekordseid busse (need on muide lennukist vaadateski selgelt teistest liiklusvahenditest eristatavad-- teatud kõrguselt :) ). Ma särasin taas üle kogu näo-- suu kõrvuni ühesõnaga :) Päike paistis, inimesed tormlesid... ja ma olin jälle Londonis... See on midagi imelist, imeilusat, ma teadsin, et seda linna ma armastan, just nimelt seda. Ja hämmastaval kombel tekkis siin tunne, et justnimelt siit valitsetakse maailma, et see on meie planeedi süda-- kuigi ammu on London kaotanud maailmavalitseja tiitli (noh, tegelikult valitsetakse hetkel maailma Okinawalt mõtlesin, sest just seal kohtusid parasjagu G8 riigijuhid :P).

London on tõeline suurlinn. Palju rohkem kui näiteks New York, mis on küll palju-palju kõrgem, vahest ka suurem ja uuem ... ja ka väga ilus, aga London on selgelt linn, NYC aga pigem hiiglaslik küla, London on aga linn, iseteadev, suursugune, enesekindel ja viisakas-- ning sõbralik. Veel üks huvitav tähelepanek sellest vallast. Siin tundusid isegi need inimesed, kes ilmselgelt tänaval elasid, need kes lihtsalt kuskil maas istusid ja midagi jõid kamärgatavalt õnnelikumad kui NYCs. Siis ma lahendasin selle probleemi... Siin on suvi, 28 kraadi sooja, aga NYCs olen ma olnud ainult talvel, miinuskraadidega :P

Ma elan Holbornis, otse samanimelise metroopeatuse kõrval.

Õhtul läksime jalutama. Oli juba pime, ent siiski soe (Inglismaa on ikka juba lõunamaa) Inimesed istusid kohvikutes ja kõrtsides, nende ees tänaval, rääkisid, naeratasid, naersid ja puhkasid. Oli õhtu, suurlinnaõhtu, seesugune meelitav ja paljulubav, niisugune, kus sa tundud kuhugi maailma kuuluvat, maailma, kus tuleb küll pead püsti hoida, aga mis sind sellegipoolest armastab.

Kõndisime mööda Drurü Lane'i. Inglismaa on ka sellepärast tore, et siin on teater ikka veel reaalselt elu osa. On menuetendusi nagu Phantom of the Opera, kuid on ka pisemaid teatreid, väikesi komöödiaid, õudusetendusi ja kriminulle.... Teater ikka veel oma täies uhkuses, mitte minevikku kuuluv meelelahutusviis. London on teatriparadiis, seda kinnitab iga mu käik siia :)

Veel üks mälestus sellest jalutuskäigust. Suur, hallikas-valges siledast kivist maja, kõrvaline tänav, ilma kohvikute vms-ta... Lihtsalt viimas ühelt suuremalt teisele... Ja üks pikemat kasvu hiinlane tulemas, ülikond seljas ja portfell käes. Ta tuleb töölt, ta on pisut väsinud aga rahulolev, pikad sammud, tervenisti ettesirutuv--koju, koju. Huvitav milline see on see kodu, millesse niimoodi minnakse, mida ta ootab ? Kas ta elab üksi, võtab külmkapist toitu ja paneb mikrolaineahju? On tal ehk naine ootamas ? Ma ei tea, aga tema kõnnak jäi mulle millegipärast meelde. Tema nägu.

London, ma armastan sind, kõigist linnadest, kus ma olen olnud, kõige enam! Kui ma võiksin valida, siis valiksin ma just selle linna.

Täna ka olen lihtsalt ringi kollanud. Niisama tuttavaid paiku vaadanud. Piccadillü Circuselt jäätist ostnud. Maailmast rõõmu tundnud. Soho Parkis ukemisid teinud (Inglased on toredad inimesed, austavad sinu privaatsust, seni kuni sa teistele ohtlik ei ole, võid teha mida tahad ja see ei tõmba mingit tähelepanu.. Friikide paradiis kah. Praegu istun ühes hiiglaslikus internetikohvikus... Kus on sadu kohti kasutamiseks, mis on avatud ä4 tundi ööpäevas ning pole sugugi kaugel minu elukohast, Tottenham Court Roadil, ka selle metroopeatuse juures.

Tottenham Court Road on selline tänav, mis äratab minu muidu nii uinuvas olekus füüsiku või siis õieti inseneriinstinktid... See on nimelt tänav, mille ääres on tehnikapoed. Kõikvõimalikud tehnikapoed. Inglased on kavalad... Ühel tänaval raamatupoed, teises tehnikapoed jne jne. Hea rahulik käia...

Raamatupoodi ma veel lähen. Edaspidi. See tahab pisut enam aega (noh, tunde ja tunde ja tunde tegelikult).

Maailm on ilus. London eriti... Kuidas kellelegi ütelda ütlemata, et ma armastan sind? Kutsuda see keegi endaga Londonisse ja näidata seda suurepärast pärlit, seda suursugust linna.

[tagasi]

 

Veel üks päev

(suvi, 2000)


Päev algas sedapuhku hoopis meililugemisega, sest hommikul on seda igati soodne teha-- ühe naela eest saab umbes kaks tundi meilis olla :)

Seejärel läksime isaga Trafalgari väljakule, National Gallery eest viis meid buss otse Tate Moderni (otsebuss National Gallery, Tate Moderni ja Tate Britaini vahel).

Istusime teisel korral, buss oli sedapuhku ilma katuseta, nii sõitsin läbi Londoni juuksed tuules lehvimas. Ilus viis Tate'i minna, loob õige meeleolu kunstimuuseumi jaoks.

Tate on suur pruun mitmekandiline maja. Ilus. Fuajees seisab hiiglasuur metallist ämbliku moodi asjandus. Loob ausalt ütledes sellise rahuliku tunde... Ta ei ole hirmuäratav, pigem kodust tunnet loov (nojah, sõltub tegelikult, kuidas ämblikesse suhtuda. Mina üldjuhul armastan neid). Kohati polnud isegi seal muuseumis palju põnevat (see jälle sõltub
kunstimaitsest, aga arvan, et puust valge kolmnurk perab olema väga põnevalt asetatud, enne kui ma teda vaatama jään. Noh, saab palju teooriat teha, kudas see on sügavmõtteline kunst.... Kõike saab kõigega seostada, vajadusel võin ma teile rääkida sellest, kuidas muruniitmine Antslas on elu alus ja kuidas selles saavutatud meisterlikkus kannab meid edasi läbi elu ja kuidas ... noh ühesõnaga, jutt läheb mölaks, nagu minu keskkooliaegne emakeeleõpetaja armastas ütelda).

Samas oli ka palju imelist, mida vaadata ja vaadata ja kust mitte ära minna :)

Seega... Sattusin Tate'i väga õigel ajal, nimelt oli seal üks väga hea näitus-- "Between Cinema and Hard Place".

Esimeses ruumis sattusin kohe ühe parima teose juurde, see oli Anish Kapoori "Adam". Tegelikult lihtsalt suur roosakaspruun kivi, mille ühe küljel oli ristkülikukujuline must riidetükk. Stopp. Kas see on riidetükk? Tundub nagu oleks hoopis auk kivisse raiutud, sügav pimedus sealt vastu vaatamas... Täielikumat pimedusse vaatamist minu kogemustes ei leidu. Kükitasin selle ette maha ja vaatasin... ja vaatasin jumal teab kuhu, sellest ei saanud ma aru, aga miski hoidis mu pilku ikkagi seal kinni.

Ja siis tõusin püsti ning kõndisin järgmisee saali.

See oli täis peegleid. Kuskilt tuli kummaline hääl, õieti hääled, keegi toksis midagi. Kerge rahutus. See oli Rebecca Horni "Ballet of theWoodpeckers". Peeglid on asetatud üksteise vastu suurel määra, nii näisnagu saaksid vaadata lõpmatusse. Aga midagi on häirivat, midagi takistabsu pilku. üritad muuta asendit, sa peaaegu näed, aga mitte täielikult, miski väga oluline jääb tabamata, mis seal on ? Tahad vaadata lõpmatusse, aga ei saa, sest su oma peegeldus, su oma kuju jääb ette, astud ja astud kuid mööda ei saa ning su asjatuid püüdlusi saadavad juhuslikud kolksatused, sellised puutoksimise häälega, tegelikult teevad neid väikesed haamrikesed peeglite küles.

üks peeglitest on aga ukse vastas. Järsku jään seisma. Seesama miski... too justsündinud univerum.. Või siis absoluutne pimedus. Või õieti nüüd tegelikult tema peegeldus..

Kõndisin tagasi. Vahepeal oli veel üks ruum, kus pinkide peal istusid hallid, aasialike näojoontega kujud... vaatasid nurka ja naersid-- Jua Munozi "Towards the Corner". Siin peaks ehk küsima, mida nad näevad, mis hetkes on nad tardunud... tegelikult vaatasid nad kõik ühel pilgul turvakaamerasse :P

Anish Kapooril oli veel teine töö "Ghost". Suur must kivi (limestone --mis see eestikeeles on?), ääred nurgelised, justkui tavalisel mäeosal, üks aga lihvitud, seekord ehtne nelinurgeline sisselõige-- nii huvitavalt lihvitud, et justkui näiks midagi poolläbipaistvat seal sees lamamas või seismas või heljumas. Selline tasasne vine, mis segab kivi vaatamist--tegelikult jälle vaid ümbritseva ruumi ja sinu enda peegeldus...

Mis see maailm muud ongi, kui ümbritseva ruumi ja sinuenda peegeldus ... ?

Kaht asja tahaksin sellest näitusest veel nimetada Cornelia Parkeri "Cold Dark Matter: An Exploded View" ja Jeff Walli "A Sudden Cast of Wind (after Hokusai)"

Esimene on esmapilgul korratu puutükkidest moodustis, mille keskel põleb lamp ja mis seetõttu moodustab lahedaid varje. Tegelikult on seal täiesti
arusaadavad osad-- aialipid, mänguautod, jalgratta rattad jne. Õrnemad asjad on keskel, suuremad väljaspool.. Tegelikult oligi see kunagi
korrastatud aiamoodi asi, mille autor lasi õhkida... Huvitav idee...

Teine on foto.... Või õieti, kokkukleebitud foto, mis on oma idee saanud 19 sajandi jaapani autori puulõikest, mis kujutab Fujit. Siin on Fuji asemel lai maastik, esiplaanil inimesed just pärast hetke, kui on tulnud suur tuulehoog ning paberid lendamas... üks mees vaatamas õnnetu näoga järele oma mütsile, kenasti riides naine, kelle pea on salli sisse kadunud, justkui oleks ka see räa lennanud, ning paberid, dokumendid tõusmas kõrgele õhku tema kausta vahelt... Samuti kaks puud paindumas tuules... Selline huvitav tardunud liikumine.

Veel kaks muljet tate'st:
Stanley Spencer "Double nude. Portrait: Artist and his second Wife". Keskealine, pisut vanem paar, naione lamamas esiplaanil, väsinud näoga, nagu oleks ta eile lugenud läbi viimase hea raamatu lähikonnas ning enam poleks midagi uut, ta nagu ei panegi tähele meest, kes istub või põlvitab ta taga, mees vaatab naise poole, näol hämmastavalt nukker pilk või siis mõtlik... Ta nagu oleks üritanud naisele midagi pakkuda, tal oleksid nagu olnud mingid kavad, aga naine ei pane teda tähele, ei jag entusiasmi, vaid lamab seal oma väsimuses ning mees ei suuda kuidagi midagi teha, ehkki tal olid plaanid. Teisel pool meest on küdev kamin, esiplaanil, naise pool on pooleldisöödud lihatükk.

Ja kokku... Ootamatult rahulik maal. Või õieti: they are not making love, that's no need for it, they just are pure, unconditionable, tired and silent love. (Njah, siin viibimine hakkab mulle halvasti mõjuma, mõned mõtted kipuvad vägisi inglise keelseks... aga te vist kõik mõistate)

Teine meenutus.

Suur ruum, ruumi keskel selline eskimoonni kujuline kividest ja traadist moodustis. kivide vahel on ruumi, kivid ise on umbes stegosauruse seljaplaatide kujulised.

Teisel pool seda on järgmine eksponaat.. Pruun, justkui voodi, kaetud punase riidega, sellekohal peegel, mille esine laud on kaetud toidu tarbeks (ehkki laual on ainult nõud), kahvlid ja lusikad peegli ette torgatud, sinna kus peaksid olema harjad. Kõige selle ees istus ristijalu maas väike blond tüdruk sinises pluusis. Siis kummardus ma oma joonistuse kohale. Mina seisin ta selja taga, teised inimesed olid kaugemal, neid ehk ei olnudki.. Väike-väike tüdruk joonistamas, habras ja hele, tema ees
punane voodimoodi asjandus, tema selja taga terav poolkera ning mina, kõige kõrgem, hiiglane, kes võiks astuda talle peale ja ta purustada.. Mina oma suuruses ja tema, kes mind üldse tähele ei pane, ehkki peaks... Ma lihtsalt seisin nagu mäehiiglane ja tundsin, et kuigi minus on nii palju sellest Rinist, milleHiroaki Samura on loonud, on minus ka midagi täiesti kvalitatiivselt muud, seda midagi, mis tavaelus kaob ja mida ma pean tulema kunstimuuseumi otsima.

Ja siis läks keegi kuhugi ja väike tüduk hüppas püsti, hõikas "dad" ja läks..

Need on need hetked, kus sa suudad vaid üksi olla, ega ole võimeline rääkima, sellepärast ei hõiganud ma "Wait... Don't go.. üour are the most important part of the composition!"

Ma ei jätnud ka imetlema oma lemmikut--Dalid-- aga temast ei saa niimoodi kõnelda. Teda tuleb vaadata. Võibolla kunagi mu sõnakunst jõuab nii kaugele, et seda kirjeldada, eks ma siis kirjutan teile :)

õhtul käisime isa ja Piretiga Roüal Albert Hallis kontserdil. Tegemist oli BBC Promsiga ning kavas oli Beethoveni Piano Concerto No. 1 ja Mahleri 6-s sümfoonia. Klaveril Lars Vogt, dirigeeris Paavo Järvi :)

Ilus on see Roüal Albert Hall. Tõepoolest ilus. Kuninglik. Ehkki kui see ehitati siin paraku kajas. Nüüd on laes suured kajapüüdjad taldrikud. Aga.. ma armastan väga muusikat, aga vaheajal me isaga ikkagi arutasime muusika peegeldumise nüansse, mida saaks mehhaniseerida ehitusplaane tehes, kuidas riie ja värv muusikat peegeldab, seda et muusika on tegelikult lained õhus :P (jaa, oleme küll füüsikuks kõlbulikud :P). Mu isa ka armastab muusikat, päriselt!

Mnjah.. Palju mõtteid tuli. Beethoveni ajal olid need eelkõige (ei ole nüüd pühaduseteotamine) taas juba mainitud mangast (aga "Blade of the Immortal on huvitava probleemiga asi). Mis täpselt... nuujah, need on mul võrgu olemas mingil määral, neid, kes mangadest ei vaimustu, neid ei tunne, pole mõtet kiusata, kes huvituvad: vaadake minu mangamõtisklust, teised.. eh, minge vaadake ka! Või siis kirjutage ja küsige)

Mahler.. See oli justkui inimese kirjeldus.ta on suursugune, kuulsusrikas, ehkki tal on ka ebaõnnestumisi... Kujutage ette inimest, kes sirutub kogu oma elus tulevikku, kelle ümber on palju siblimist ja palju austusavaldusi... kes vajab seda kõike... Kes ei oma ühtegi seisatushetke, rääkimata tagasivaatamisest.. Ta on ehk vihane, aga mitte kurb..

Siis ta saab vanemaks. Ta seisatab päikeselisel päeval ja tunneb rõõmu enda olemasolust. Ta istub hommikul udus, rohelistes riietes, ja on natuke õnnetu... Kuid tõuseb päike ja ta sukeldub tõusvasse päikesse.. Ikka edasi, see on tema elu peajooneks ikka veel, ka sellel ajal.

Kolmandas osas tuleb tema juurdegi, see hingemaatev kurbus, tõsi küll, vaid paariks hetkeks, üheksainsaks valusaks lõigatuseks... Kuid piisav ühest korras, et inimese süda läbi torgata.

Neljas osa on justkui kokkuvõte, justkuikui nekroloog, kus loetakse üles kõik suured asjad mida ta tegi ja mainitakse tema rahulikkus, vahest ka neid päikesepaiste-seisatusi...
Aga tema hinge ääremaad, need lõpmatud rõõmud ja kurbused, need jäävad saladusse, need avanesid talle endalegi vaid korra kunagi vanemas eas... Või ehk.. või teadis ta neid, aga need ei kuulunud sinna ettesirutuvasse temasse, nii ei pööratud neile tähelepanu... Kui siis ainult õhtul pimedas, siis kui ei näe.


Nüüd on juba teine päev

Aga ma ei usu, et ma kusagil mujal elan kui siin. Londonis.

[tagasi]

 

Viikingite jälgedes

(jaanuar, 2000)


Tõusin üles reede hommikul kell 5.50, et jõuda 7.40 Tallinnast väljuva Kopenhaageni lennuki peale jõuda.. Nii vara sellepärast, et lennujaamas on kasulik varem kohal olla ja Nõmmelt lennujaama liigub isegi autoga omajagu aega.

Lennuki tõusmisel läks iseenesest suu kõrvuni-- nii hea meel oli, et jälle lennukis ja jälle maid avastamas... Eriti, et ees on midagi uut nagu Island ja veel kaugemal ootamas õde, keda omajagu aega pole näinud :) Minu trajektoor Taani-Island-Ameerika oli küll juhuslikult valitud, et samas kuidagi nii sobiv aastasse ä000: tuhatkond aastat tagasi liiguti niimoodi esimest korda.

Kopenhaagenisse maandusime täpselt päikesetõusuajaks: seda tähistas kiirgavsinine pilv kuldse ääristusega. Päriselt, taevas. Imeline vaatepilt, mida ma niipea ei unusta. Kopenhaagenis ma muidu suurt muud ei teinud kui tukkusin, seal oli aega poolteist tundi... isegi dushialla ei viitsinud minna.

Ja siis, hopsti, taas lennukisse, taas suure õnnega õhkutõusmisel... Ma armastan lennata.

Lendasime ilusasti päikese käes. Harjusin ära vaatepildiga pilvedele ja vahest ka merele. Island oli pilvede all peidus, sinna maandumine oli justkui maa alla sukeldumine.

Island nägi välja just niisugune nagu ma tahtsin ja unistasin et ta näeks. Saar. Metsik saar... Nagu laskuks taevast asustamata planeedile. Tõeline ajamasina tunne - mitte viimane kord sel saarel.

Keflaviki lennujaamast Reükjaviki oli umbes tund aega sõitu. Kogu selle aja püsis täpselt niisugune tunne nagu Island poleks iialgi muutunud, oleks noor ja elaniketa. Maa ja tee midamööda me sõidame oleks loodud maa kohale - seda teed reaalselt kui polekski. Mõnelpool oli näha väikeseid valgeid maju. Ja ühe künka otsas oli kummaline kuppel, valkjas-hõbedane kuplistik, mis nägi välja nagu kosmosejaam. Tegelikult oli tegemist mingi kontserdisaali või muu niisugusega, et maastikul nägi ta välja kui tehniliselt märgatavalt arenenuma tsivilisatsiooni baas-kusjuures kindlasti kosmosejaam teisel planeedil. Aga ta ei häirinud. Ilus oli.

Majad olid laiad, suurte akrendega ja kummaliste nurkadega... Geomeetria oli vale, mitte hirmuäratavalt vale, aga lihtsalt ootamatu ja teistsugune. Iga maja Reükjavikis oli omaette vaatamisväärsus, seal oli võimatu vahet teha rikaste ja vaeste linnaosal, neid vist ei olnudki, kõik olid läbisegi ja kõik olid niisugused, et inimene on ehitanud sellise maja nagu ta hing igatseb. Üldse jäi mulje, et Islandil teevad inimesed ainult seda, mida nad tõesti tahavad, mitte midagi ei tehta sellepärast et peab või et muud ei ole võimalik.

Vahepeal mõtlesin, miks kõik inimesed Islandil ei ela, ning et ma ei usu, et see maailm tõepoolest olemas on.

Linnas olev rohelus oli täiesti metsik, mitte et tsiviliseeritud park, aga majade vahel lihtsalt jupp tasandikku. Ning loomulikult on linn täis erinevaid kive: suuri ja väikesi. Kivid ja tasandikujupid ongi linna peamine haljastuselement.

Islandil on ka mägesid. Just mägesid, ühekaupa, nagu üksikud hambad, nagu keegi oleks vahepealt mäestiku ära söönud. Pikad kollakasrohelised rohumaad ja siis üksikud tipud. Kaugemal on vist rohkem mägesid. Ning sügisesena kollakasroheline rohi ei olegi nii üksluine kui lähedalt vaadata. On näha erkrohelist sammalt ja palju erinevaid taimi: roheline, kollane, valge ja roosa jäävad värvidena meelde.

Kaugelt vaadates oli Reükjavik nagu .. nagu keskaegne linn, midagi lossimoodi (mille tõelist otstarvet me teada ei saanud) ja ümber puud ja väiksed majad, mäekünka peal... Samuti paistis igalt poolt silme üks kõrge kirik: 73 meetrit, Islandi kõrgeim hoone--Islandi majad nagu ütldud on madalad. See kirik, muide, on ka üks uuemaid hooneid Islandil.

Käisime mere ääres jalutamas... Täiesti metsikuna tundus rand, ehkki tegelikult oli seal midagi tööstuse või kalapüügi asja moodi. Aga see ei olnud pealetükkiv - jah ta oli olemas, ta sobis ülejäänuga kokku, aga ei domineerinud. Ronisime sõbrannaga mööda kive ringi. Nii ilus ja rahulik, et võtab hinge seest. Siit ei taha enam mujale, tahaks võtta
seljakoti ja hakata sisemaa poole astuma. Rännata ja matkata terve igaviku.

Inimesi liikus väga vähe. Kui me 1ä.15 hommikul ühe leidsime ja pärisime, kus kõik islandlased on, siis ta vaatas meile suurte silmadega otsa ja ütles: magavad muidugi, vara on ju veel :)

Keset linna oli taas üks metsik muruplats. Ma tegin seal katat. See oli täpselt niisugune koht, kus sa tunned, et peab katat tegema. Lillekas pildistas sellest terve seeria fotosid. Üldse tegime Islandil kahe päeva jooksul 7ä pilti.

Seal lähedal oli väliujula. Kuuma veega, auras. Väljas oli õ kraadi sooja - jaanuari lõpp. Suvel tõuseb siin temperatuur tavaliselt kümne, mõnikord isegi viieteistkümne kraadini. Seega - aastaläbi sama ilm. Ja aastaläbi saab ujuda - looduslik kuum vesi.

Nagu juba mainitud - oli ajarännu tunne. Või ajast väljaspool seismise tunne. Ma ei oleks sugugi imestanud, kui näeksid viikingeid endale vastu tulemas. Maa näis niisugusena, nagu ta võis olla ka tuhat aastat tagasi, kui Leif Eriksson seal uusi maid avastama sõitis... Justkui oleks ta alles eile läinud. Uued majad olid vanad ja vanad olid uued - see tähendab, et kõik majad olid korralikud ja hoitud, arhitektuur tundes ehk vanaaegne, aga samas oli näha, et see sobib justnimelt siia ajastusse. Sama lugu oli pinnasega: ta oli silmnähtavalt noor, noorem, kui olen harjunud nägema - aga Euroopa pinnas oli niisugune kaua-kaua aega tagasi. Inimene ei valitse siin ma üle. Ta elab sellega koos. On see minevik või tulevik?

Islandil olevik.

Ja pärast poolteist päeva sel imelisel saarel sõitsin ka mina viikingite jälgedes Vinlandi avastama - ehkki mitte läbi Gröönimaa ja mitte laevaga, vaid lennukiga.

Aga ma lubasin, et ma tulen siia tagasi.

[tagasi]

Suur õun

(jaanuar, 2000)


Sõit Bostonist New üorki kestis neli tundi ja veel veidi: liiklemine Suure õuna sees oli siiski keeruline...

Ronisime autost välja Columbia Ülikooli väravate ees. Oli kuidagi kummaliselt kodune tunne, jälle siin, jälle selles linnas.

Tegime mõned fotod ja ronisime metroosse, sõitsime oma hotelli ligidale, East 57 tänaval (Lexingtoni avenüü juures kui õieti mäletan).

Seejärel läksime lihtsalt jalutama... Ma vaatasin neid suuri kõrgeid maju ja mu süda laulis õnnest, olin ülevoolavalt heas tujus ega suutnud alati korralikult kõndida, nii keksisin mööda tänavaid, mööda Central Parki äärt ja oleks tahtnud valju häälega hõisata. Aga mu kaaslastele ei oleks see vist niiväga meeldinud, nii hõiskasin iseenda sees.

Oli juba kergelt pime, uled hakkasid särama, majad tõusid kõrgele... (mitte et nad alati kõrged ei oleks, või oma kõrgust muudaks, aga õhtuses N6C-s tunduvad nad kuidagi kõrgemad kui päevases päikesepaistes). Autod, signaalid, ruttavad inimesed... Kellaaeg oli 5-6 paiku, kõik inimesed tulid ja läksid. Linn tundus justkui midagi, mis eksisteerib ise, mis on maa seest välja kasvanud, mitte inimeste loodud.

Ma vaatasin ja imesin kõiki neid tänavad, tänavakatet, kollaseid autosid, inimeste erinevust ja kõrgust... kõike enda sisse... Ma olen jälle siin, jälle siin... Suu venis iseeneset kõrvuni: nii õnnelik oli olla.

Me läksime Hiina restorani sööma, see on minu lemmikrestoran, asub Broadway ja 67 tänava nurgal, peaaegu raamatupoe Barnes & Noble vastas :)

Istusin, jõin teed ja sõin oma lemmiktoitu ning tundsin kuidas ülekeev rõõm setib tasapisi meeldivaks rahuloluks, sirutasin jalad laua alla ja tundsin rõõmu maailmast ja sellest mis seal sees ...

Jalutasime Empire State Buildingu juurde. Seal sees polnud ma varem käinud, nüüd nägin ka selle ära. Lisaks käisin ka Sküride'il: lõbustus kus näidati sulle NüC tuttavaid kohti lennupelt kja sinu tooli kõigutati nii et tekis ehtne lendamise tunne. Esimest korda NYC olijale see pakkuski vast vaid lendamise tunnet, kui sa linna juba veidi tundsid tõid naeratuse näole tuttavaüte kohtade ja situatsioonide näitamine :)

üles 10ä-sele korrusele sai kolme liftiga, millest viimane oli eriti vaneaegne: kangiga :) Ma kommenteerisin midagi selle kohta eesti keeles ja liftivanamees arvas, et ma äkki ei ole kindel sellise lifti turvalisuses. Ta siis rääkis, et see pole kunagi katki läinud. Ja lubas minul kangi keerata.

Tuledemeri, imeline tuledemeri, needsamad majad mida ma tunnen järsku ülalt vaadates... NYC sirged tänavad ja avanüüd... Broadway diagonaalis läbi linna... Ma armastan seda linna, mõtlesin ma.

Veel mõtlesin kui tore on meie planeet, kus on olemas niisugune rahulik ja vaikne ja looduslik koht nagu Island ja niisugune hiiglaslik suurlinn  nagu New üork. Kui palju on erinevust, kui palju rikkust selles. Ma olen õnnelik et see planeet on just selline, kui hea, et NYC inimestel on hiiglaslikud majad, mida on nii ilus ülevalt vaadata ja mis sulle allpool saladusi vestavad... Ja kui hea, et need majad ei ole kõik pikali, kui hea, et kogu maailm ei ole kaetud pisikeste ühekordsete majakestega, et leidub puutumata loodust ja vaikset kestvat maailma algust nagu islandil ja samas on ka inimesel koht, mis on tema loodud, peegeldamas samuti osa tema hingest.

Ma tundsin suurt rõõmu, et elan just sellel planeedil kus ma elan:)

Jägmisel päeval oli suhteliselt külm ilm-- nii -3 või -4 celsiust, ent  lisaks oli veel tuul, NYC tänavad ja avenüüd on sirged, seega nad ei püüa tuult vaid lasevad sel vabalt läbi linna vuhiseda. Võib ehk ilusana kõlada, aga külam tuule käes kõndida pole enam sugugi nii ilus :) Ikka tuli nii 15 minuti tagant poodi sooja hüpata. Selles oli kahju, ma ol
eks tahtnud kõik oma lemmikkohad üle vaadata, aga ei saanud ju Lillekat ja Piretit külma käes vedada ja ega tea, kas isegi oleksin kõigest niipalju rõõmu tundnud, kui nina otsas jääpurikad kasvavad :) Ent vähemalt säras päike kogu päeva :)

Sõitsime metrooga Manhattani alumisse otsa ja vaatasime üle vee vabadussammast. Olin plaaninud enne ka Ellise saarele sõita (Vabadussamaba vaatasin eelmisel aastal juba üle), ent tuul oli niisugune, et kujutluspilt laevaga sõitmisest tõi külmavärinad ihule ..

Jalutasime Wall Streetile, vaatasime aktsiaturu pulli...


Seejärel leidsime, et niisuguse ilmaga linna peal hulkumisest ei tule suurt välja ning läksime muuseumi: Metropolitan Museum of Arts, otse Central Parki külje all (idapoolse külje).

Kolme tunniga ülipalju vadata ei jõua... Seega kõndisime alguses Egiptusekunsti juures: neil oli seal terve väike tempel...

Ja siis läksime igaüks eri suunas oma soovi järgiringi vaatama.

Mina ronisin teisele korrusele maalikunsti juurde. Alguses veetsin mõne aja euroops kunstiga 15-19 sajandini, otsisin tuttavaid pilte ja lemmikkunstnikke, siis läksin Jaapani kunsti juurde.

Kui huvitavad värvid... Rahulikud, entmitte tuhmid, mitte kirevad, aga mitte üksluised... Peened jooned...

Siis leidsin ma ühe pildi, mis haaras minu meeled peaaegu kogu muuseumis viibimise ajaks. See oli üamamoto Baiitsu "Paju ja haigrud" (inglise
keeles willow and herons). Seisin pildi ees ja istusin ja vaatasin... Ma mõtlesin siis, et ma tahaksin, et niisugune oleks minu hing-- rahulik,kuid tähelepanelik, tüüne kuid ... mitteloid, sitke ja ikka ja jälle mõne uue detailiga üllatav...:)

Ma lihtsalt istusin ja vaatasin. Tagapool oli kompositisoon kividest, puust ja voolavast veest, vee hääl sobis niiväga selle pildiga kokku.

Huvitav oli see, et kui inglise keelt kõnelejad sellest ruumist läbi läksid, siis nad rääkisid valjuhäälselt ja suur grupp ei pnnud mind tähele,joosti minust läbi. Jaapani ja hiinakeelne jutt vaibus, nemad hiilisid läbi ruumi. Kummaline.

Rääkisin pärast ühe valvuriga juttu. Talle meeldis ka see pilt :)

Mis me pärast tegime... ? Käisime söömas, ühes Vietnami restoranis, nimega Monsoon. Taas ülihea toit. Mina sõin pulkadega-- nüüd ma teen seda alati, aga tolles restoranis olin ma veel küllalt algaja. Riisiga sain päris hästi toime, aga libe kanaliha.... Ent ma tundsin sellest rõõmu :)

Siis läksime raamatupoodi, Lillekas otsis endale arvutuslingvistika alast kirjandust, meie Piretiga istusime Sci-fi riiuli juures maas ja lugesime uusi raamatuid.

Reedel oli pisut soojem, nii kõndisime lihtsalt mööda Central Parki ja mööda linna, käisime üksikutes poodides, rääkisime, naersime...

Istusime ka vahest Starbucksi kohvikus ja rääkisime niisama juttu. Millest iganes. (taas maailmast ja sellest mis seal sees).

Kell neli tuli meile auto järele ja sõitsime tagasi Bostoni poole. Mul oli kahju lahkuda, ent ma tean, et tulen siiagi kord tagasi.

Pool tagasiteed laulsime Lilleka ja ka Piretiga eestikeelseid laule.

Siis olime vait ja mõtlesime omaette oma asju.

[tagasi]