Juri Nagibini looming

See on uurimistöö, mille autor olen mina ning minu juhendaja oli Helgi Tering. Töö valmis aastal 1997, asendamaks kirjanduse lõpueksamit.

Sisukord

Sissejuhatus
Kirjanik Nagibin
Lapsed Nagibini loomingus
Armastus Nagibini loomingus
"Minu lapsepõlve põiktänavad"
Kasutatud kirjandus


Sissejuhatus


Nagibin, Juri Markovits (1920-1996), vene kirjanik. Õppis Üleliidulises Kinematograafiainstituudis. Teise maailmasõja ajal tegutses ajalehe "Trud" sõjakirjasaatjana. Looming tugevalt lüüriline, süzeed lihtsad ja elulähedased. Kirjutanud ka filmistsenaariume ja teoseid kultuuritegelastest. Lühijutuzanri käsitlenud ka teoreetiliselt – 1964 ilmus tema artiklitekogumik "Mõtisklusi lühijutust" 

Teosed: jutustuskogud "Inimene rindelt" (1943), "Suur süda" (1944), "Elutuum" (1948), "Valitsev kõrgendik" (1951), "Talvine tamm" (1955), "Järvedel" (1957), "Inimene teelt" (1958) "Kauge ja lähedane" (1965), "Punase peaga roheline lind" (1966), "Hüljatud tee" (1970) "Minu lapsepõlve põiktänavad" (1971, e.k. nimijutustus 1974), jutustused "Lehekülgi Trubnikovi elust" (1963), "Kuidas metsa ostesti" (1972), filmistsenaariumid (novellide põhjal) "Raske õnn" (1958), "Öine külaline", "Rataste mürinal" (1959), "Vennad Komarovid" (1962), "Kõige aeglasem rong" , "Esimees" (1963); eesti keeles valikkogud "Öine külaline" (1959),  "Armastuse saar" (1981), jutustus "Kuidas metsa osteti" (1976). Eesti keeles on Nagibini loomingut avaldatud ka mingit kindlat teemat käsitlevais novellikogudes ("Kui raske on olla õpetaja", "Vene Nõukogude novell" jt.), teiste autorite seas. 


Niisugune on faktoloogia. Ent selle põhjal ei saa veel kellegi üle otsustada, entsüklopeedilised andmed võivad olla küll mõnikord vajalikud, aga kirjaniku iseloomustamiseks jääb neist siiski väheks. Juba sõna lüürika omab mitmeid tähendusi, kunagi ei tea, milliseid filosoofilisi ideid peidavad endas lüürikuks nimetatud kirjaniku teosed. Raamatute pealkirjad ja ilmumisaastad ei anna veel teavet loomingu olemuse kohta. Ent mingi ettekujutuse kirjanikust siiski saab. Artiklid ja arvustused annavad inimese kujutlusele kirjanikust juurde veel ühe mõõte: kuidas teised teda näevad. Loomulikult ei ole neis sisalduv puhas tõde, aga õiged on nad alati. Kellegi jaoks (ja kõigile annavad need midagi juurde). Kirjaniku loomingut tuleb lugeda, see on pildi kolmas ja kõige tähtsam mõõde. Inimesel tekib ettekujutus, ta mõtestab lahti faktoloogia ja mõistab kriitikute kommentaare… Tal tekib oma kujutlus ning ta annab kirjanikule hinnangu.

Mina annan ka: mulle Nagibin meeldib. Pean teda väga heaks, mitte geeniuseks, aga lihtsalt väga heaks kirjanikuks. See pole aga ainus põhjus, miks ma temast kirjutan. Mulle tundub, et tema looming sobib praegusesse maailma. Kõige suurem puudus on meil just lüürikast, rahulikest mälestustest — väljakujunemata ühiskonnas igatseme inimlikkuse järele. Oma uurimustööga tahaksingi tutvustada Nagibini loomingut, meenutamaks niisuguse tühja koha olemasolu (meil on küll püüet mõista hälvikuid, kuid puudub tahe näha enda kõrval tavalist kaasinimest).

Tagasi sisukorda

Kirjanik Nagibin

Juri Nagibini teoste põhiteema on inimesed, nendevahelised suhted, armastus, arusaamatused ja igatsus. Tema loomingu võib sisuliselt jagada kaheks osaks: teosed, mis käsitlevad mälestusi ja laste maailma ning teosed, mis käsitlevad armastust ning vananemist.

Nagibini tegelaste mõtted on inimlikud, igaüks leiab oma elust midagi analoogset, see teeb teosed omaseks. Inimeste tunded vajavad ju aegajalt äratamist ja Juri Nagibini novellid (ta on just novellikirjanik) võimaldavad seda suurepäraselt. Kaasakiskuvad kirjeldused panevad inimesi oma mälestusi taas läbi elama, rikastades niiviisi tundemaailma.


Väga tähtis koht on tema loomingus lastel. Need ei ole üksnes siirad ja avalad või siis läbinisti kibestunud, nagu enamasti kirjanduses. Nad on inimesed, küll väheste elukogemustega, kuid oma kindlate arvamuste, uskumuste, viha ja armastusega.

Nagibin ei idealiseeri kedagi,  niisiis on ka lüüriliste armastuslugude kangelastel nii oma pahed, kui ka head küljed. Ainsad tegelased, kes tunduvad pisut üle hinnatud on lapsepõlvekaaslane Ivan ning kauaaegne südamesõber Pavlik. Ülehinnatud võib olla seetõttu, et nood surid noorelt sõjas, jõudmata sellesse ikka, kus sõbrad oleks jõudnud avastada nende negatiivsed külgi…. Nad mõlemad olid omapärased, ent mõjusad isikud. Vahe oli ehk vaid selles, et Ivan omab tähtsust kogu hoovi, ühe tutvusringkonna, mälestustes (selle järelduse teen teosest "Minu lapsepõlve põiktänavad", seal on oma osa kõigi Nagibini sõprade mälestustel), Pavlik aga on süüvinud üksnes Nagibini mällu. Miks? Inimesel saab olla üksainus südamesõber. Pavlikul see oli — Juri . Sellest talle piisas, Pavlik ei tahtnud end avada liiga paljudele inimestele... Teised said seetõttu temast pealiskaudse mulje ning ei osanud seetõttu teda väärtustada ka täiskasvanuks saades. Kuid nii tema kui ka Ivan on siiski usutavad isikud, ehkki kirjanik vaatab neile alt üles, ega maini ühtegi nende puudust.

Mulle on jäänud mulje, et vene kirjandusele on omane avada lihtsaid inimesi (nagu näiteks V. Solouhhovi, F. Abramovi ja G. Semjonovi novellides). Nagibini loomingus on oma koht ka kuulsustel (Bunin, Tšaikovski, Trediakovski jt.), kuid nemadki esitatakse inimlikust küljest    —  näiteks siis kui nad polnud veel maailmanimed.  Tavaliselt  kirjeldatakse aga nende armastust. Nagibini armastusnovellides kujutataksegi enamjaolt mõnda meessoost geeniust ja temasse armunud naist, fookusega naisele. See on iseenesest inimlik teema: me võime nautida geeniuse loomingut, mõista selle saladusi, rääkida geeniusest endast, aga vaid vähesed suudavad vastata küsimusele: mis tunne on koos elada geeniusega? Nagibin üritabki oma armastusnovellides anda sellele vastust, kujutada inimest, kes armastab geeniust või peab temaga olude sunnil läbi käima. Olulisemad neist novellidest on eesti keeles ilmunud kogumikus "Armastuse saar",  samuti on välja antud jutustus "Kuidas metsa osteti" ning lühinovell Ivan Buninist ja tema kirjandusõpetajast on ilmunud kogumikus "Kui raske on olla õpetaja." Viimane on tunnetuslikult eriti huvitav: mida tähendab olla geeniuse õpetaja, olles ise vaid tavaline inimene. (Novell käsitleb Bunini kooliaega, õpetajale ei tähenda nimi Bunin veel midagi suurt).

Nagibini looming pole küll väga mahukas, aga väga emotsionaalne: raske on lugeda järjest kahte tema armastusnovelli, sest need on väga ekspressiivsed. Kuid just oma ekspressiivsuse tõttu jäävad nad meelde.  Nagibini keelekasutus jõuab minuni vaid läbi tõlkijate, seepärast ei pea õigeks selle käsitlemist. Lühidalt analüüsiksin tema novellide ülesehitust.

Nagibini esimesed novellid on eelkõige pildid, kuid mida edasi, seda rohkem tuleb neisse ka filosoofilist arutlust. Nagibini loome stilistiline jaotus oleks: looming enne 1970-ndaid aastaid ja looming pärast seda. Selle liigituse aluseks on just nimelt filosoofiliste mõtete olemasolu teostes. Nagibin ei muuda oma ideid ning ta jääb lüürikuks, aga lisanduvad arutlused, ta ise mõtiskleb piltide üle, mida on edasi andnud. Kõige enam esineb seda teoses "Minu lapsepõlve põiktänavad". Väga tugevalt on filosofeermine olemas ka tema armastusnovellides, need muutuvad kohati (üldiselt lõpus) ka omapärasteks esseedeks, sündmuste kirjeldamine on justkui arutluse eriline vorm. Nagibin kirjeldab palju loodust, ei puudu ka linnakirjeldused. Nendega viib ta lugeja niisugusse hingeseisundisse, et tegelaste mõtted ja emotsioonid on kergesti tabatavad, ei teki mingit arusaamatust ega protesti: niisugust inimest ei saa olemas olla. Nagibini tegelased eksisteerivad kõik, inimesed näevad neid oma tavaelus ja ümbrusekirjeldused aitavad neid mälus üles leida.

Nagibin on minu arvates tüüpiline vene kirjanik: kirjeldab nii tavalisust, igapäevast igavust, kui ka suuri tundeid; ta esitab pilte. See viimane tundub vene kirjandusele olevat eriti omane: panna aeg seisma ja kirjeldada üht hetke. Nagibin tuleb sellega väljapaistvalt toime. Muidugi ei saa teda võrrelda niisuguste suurnimedega nagu Tšehhov või Dostojevski (ehkki Nagibini loomingus on ka mõndagi sarnast), ent kindlasti kuulub ta vene novellikirjanduse paremikku. Et mõista väljendit "vene hing", pole vaja teha enamat, kui lugeda Nagibini teoseid.

Nagibin alustas kirjutamist Teise maailmasõja ajal, tema novelliparemik ilmus aga 1960-1970. aastatel. Eelnevalt oli vene kirjandus tavaliselt olnud illustratsiooniks mingitele sotsiaalsetele ja/või poliitlilistele teesidele, siis nondel aastatel hakati esitama pilte olevast, tavalisusest (kuigi kirjutati ka pisut poliitilise alatooniga teoseid: nt. Jevtušenko luule).  Teostes oli süzee (kindel ja selge, ent tegelikult ebaoluline) pigem taustaks, ning neist jooksid läbi emotsioonid: üks valdav ja palju teisi varjundiks (ning just need andsid kirjandusele väärtuse).  Nagibini novellid on just sellise ülesehitusega ning olid tolle aja Venemaal suhteliselt populaarsed.

Eestis oli kirjandus suunatud põhiliselt üksikisikule, selle arengule. Nagibini tegelased aga ei arene, nad lihtsalt on olemas. Kirjanik küll kommenteerib aeg-ajalt nende tegevust, kuid ei muuda neid, ei tekita neis sisemisi konflikte (näitab hoopis kahe inimese omavahelist mittemõistmist). Seetõttu ei pööranud Eesti tolleaegsed kirjanduskriitikud Nagibinile erilist tähelepanu.

Inimestel aga oli tegelikult pärast Stalini võimuaega vajadus humaansuse ja mõistmise järele. See tegi Nagibini teosed tavalugejate seas suhteliselt populaarseks ning enamus tema novelle tõlgiti ka eesti keelde. Kuna aga avalikkuses Nagibinist palju ei räägitud, siis praeguseks teatakse temast Eestis vähe.


Tagasi sisukorda

Lapsed Nagibini loomingus

; Peaaegu igas Nagibini teoses on mõni lapstegelane. Kõige rohkem pööratakse laste mõttemaailmale tähelepanu tema mälestusteraamatus "Minu lapsepõlve põiktänavad". Seal kirjeldatakse üksikuid pilte Nagibini lapsepõlvest ning aeg-ajalt lisab kirjanik täiskasvanu kommentaare juhtunule, annab sellest kompaktsema pildi, või lihtsalt mõtiskleb, miks ta tookord nii või teisiti toimis. Teos on läbinisti mälestusteraamat, ehkki situatsioonid on kirjeldatud usutavalt ja lugeja saab toimunust tervikliku ettekujutuse.

Väga tõepäraselt kirjeldab Nagibin laste hirme ja mõistmatusi, samuti nende lõputut usku vanematesse. Lapsed on loomulikud, vahepeal hoolimatud, vahepeal siirad, vahepeal üllatavalt elutargad, lapsepäraste soovide ja vankumatu uskumusega, et maailm on tervik ja seal on kindlad reeglid… Laps usub, et täiskasvanu "suur ja tark" mõistab teda alati. Siia võib näiteks tuua novelli "Kui raske on olla õpetaja", kus peategelane, neljanda klassi poiss, on vaimustatud oma klassijuhatajast. Ta püüab kõigiti õpetaja tähelepanu äratada, püüab geograafiatundides eruditsiooni demonstreerivate küsimustega heakskiitu pälvida. Aga õpetaja, tavalise algkooliõpetaja haridusega, ei tunne geograafia sügavaid valdkondi, ega oska vastata. Ta tajub vaid allajäämist õpilasele, ega suuda näha lapse piiramatut soovi meeldida. Nii hakkab ta poissi kiusama, hinnates tolle töid ebaõiglaselt. Alles täiskasvanuks saades mõistab poiss õpetaja käitumist, olles siiski hämmastunud, kuuldes, et õpetaja oli veel enne surma küsinud: "Miks ta küll mind nii hirmsasti vihkas?"

See teos kannab kahte ideed: me oleme inimesed, sünnist saati (see aitab mõista õpetajat) ning teist, mis soovitab inimesel mõista ja otsida teise inimese käitumismotiive, hoolida kaaslasest…

Nagibini loomingus on suur tähtsus laste ja täiskasvanute vahelistes suhetes. Oma kogemuste põhjal tean, et Vene tavakultuuris ei ole kombeks lapsi süstemaatiliselt arendada, kaotamata sealjuures lapse loovusemomenti. Nagibin mõistab seda hukka, mitmes tema novellis on kirjeldatud lapse vääritimõistmise episoode, mis näitavad lugejale, kuidas ei tohiks lapsega käituda. Väga ilmekalt niisugune asi esitatud lühinovellis "Komarov", kus nimitegelane on nelja aastane, elavaloomuline ja teistest erinev poiss. Samuti on seal minategelane, täiskasvanust kõrvalvaataja, kes on juhuslikult poissi tema lasteaiarühmas märganud (Selline tegelane esineb enamustes Nagibini novellides). Episood teosest kõneleb enda eest:

 "Miks sa oma jala Punapea peale panid?" hüüdis kasvatajanna pahaselt ja tema krägisevat häält saatis siidi sädemepragin.
"Mis ta siis lamab nagu surnu!" kostis Komarov vastu.
"Miks sa seltsimeestele liiva silma pildusid?"
"Kes pildus? Mina külvasin liiva. Seda tegi tuul."
Komarovi vastuste arukas põhjendatus ajas kasvatajanna kimbatusse.
 "Raske poiss!" ohkas ta.

Hiljem kommenteerib pealtvaataja, et kasvatajannal pole vist iialgi lapsi olnud, novellis jälgitakse Komarovi tegevusi, kirjeldades värvikalt (ja usutavalt!) nelja aastase lapse tegevusi, novell lõpeb zestiga, kust ilmneb, et poiss usaldab oma kasvatajannat ja on temasse omamoodi kiindunud.
 
Komarov ei saanud aru, mispärast käratsevad kõik need inimesed, miks nad nii kaeblikult hädaldavad. Ta tundis end tugeva ja rikkana ning soovis, et kõigil oleks hea. Ja kui kasvatajanna tema juurde jõudis, ulatas poiss talle laia, suuremeelse zestiga kogu oma saagi: nõgesevarre, kaks rohelist käbi ja elusa konna.

 Edasi jääb juba lugeja kujutleda, kas noor kasvatajanna heldis või poissi mõistmata hakkas temaga pahandama. Ma sooviksin küll esimest varianti, ent elus toimus tõenäoliselt teine.

Ent lapsed pole Nagibini loomingus siiski mitte ainult õnnelikud ja head. Tal on olemas ka laste viha ja tigeduse kirjeldused ning ta ei idealiseeri lapsi vaid nõustub faktiga, et ka nendes on vihkamine ja pilge.

Selle illustreerimiseks valisin näite jutustusest "Kuidas metsa osteti", mis kõneleb naisest, kes on armunud Tšaikovskisse, heliloojast endast, nende sõprades ja naise tütardest. Peategelane on muidugi naine ise, nagu ka tema teistes armastusnovellides, aga nendest hiljem. Ka selles raamatus on olemas "mõistmatuse konflikt" ja lisaks veel lapse viha.
 
"Sa vaatasid Tsaikovski pilti, väikseke? Eks ole tal on nii kaunis nägu?"
 "Jah, emme!" vaatas laps altkulmu ema poole.
Nadezda Filaretovna tõstis foto hetkeks silme ette ja pani lauale. Suure kergendustundega sai Milotška aru, et ema ei olnud märganud helilooja silmateradesse torgatud augukesi. Milotška oli just lõpetanud kohutava piduliku kättemaksu — teinud Pjotr Iljitši pimedaks.
 "Kas sa armastad härra Tšaikovskit?"
 "Väga," vastas laps külmavereliselt.

Milotška kuju läbi demonstreerib Nagibin, kuivõrd arukad võivad olla ka väikesed lapsed ja kui rumal on nendesse mitte uskuda ja seetõttu nii mõnedki laused lapseliku naiivsuse ja juhusse arvele kirjutada. Veel üks näide sellestsamast novellist:

Kord kui ta (Nadezda Filaretovna – K.O.) oli kirjutanud armsale sõbrale, teadmata, millist valu Pjotr Iljitš talle peagi valmistab oli tüdruk küsinud: "Kellele sa kirjutad?" – "Härra Tšaikovskile" – "Aga miks sa talle kogu aeg kirjutad?" – "Sest ma armastan härra Tšaikovskit" – "Aga miks sa siis Baieri kuningale ei kirjuta, teda armastad ju samuti?" oli nelja-aastane Milotška öelnud Nadezda Filaretovnat veidi segadusse viiva keeruka intonatsiooniga.

Ema otsustab siiski, et tegemist on "võluva lapsenaiivsusega", olles kindel, et nelja aastane inimene ei oska veel teise üle tahtlikult nalja heita. Kirjanik aga annab mõista, et see intonatsioon oli siiski tahtlik.

Nagibin käsitleb ka laste omavahelisi suhteid, seda eriti eelpoolmainitud raamatus "Minu lapsepõlve põiktänavad".  See teos omab erilist kohta Nagibini loomingus, seepärast käsitlen teda eraldi peatükis.  Mainin vaid niipalju, et laste kujud ja situatsioonid on väga usutavalt esitatud, lugejal meenuvad omaenese läbielatud episoodid, mis tihti Nagibin kujutatutega sarnanevad. Siit ilmneb, et Nagibinil on fantastiline mälu, see mälu, mis talletab tundeid ja suhtumisi.  Kirjanik hoolis tõenäoliselt väga oma perekonnast, nii sellest kus ta kasvas, kui sellest, kellega elas ta täiskasvanueas. Inimese mälu tegeleb vaid nende episoodidega, mis on inimesele kallid või olulised…

Laste ja mälestuste teema on aga vaid osa Nagibini loomest. Oluline on ka armastus ja sellega seonduvad tunded.

Tagasi sisukorda

Armastus Nagibini loomingus

Armastuseteema on olemas peaaegu igas Nagibin novellis, mitmetes on see ka peateemaks.

Nagibin ei suhtu sellesse tundesse kui millessegi kummalisse, vaid kirjeldab seda, pidades seda tunnet maailma loomulikuks (ja väga ilusaks) koostisosaks. Nagu varasemates peatükkides mainitud, kirjeldab ta palju kuulsuste armumisi, mitte skandaalseid suhteid, aga tõsiseid tundeid; mõnda inimest, kes on kuulsusesse armunud. Armunud mitte  kättesaamatusse olendisse, vaid inimlikku inimesse, kes on siinsamas, kes on küll andekas, aga mitte kõrvalseisja ja puhta jumaldamise objekt.

Nagibini armastuslugudes, erinevalt tema teistest teostest, on üldiselt tähtis koht süzeel, see pole enam taust vaid tõuseb emotsioonide kõrvale. Tegelased muutuvad rohkem kui teistest tema teostes, aga siiski mitte märkimisväärselt — tähelepanu on vaid sellel, kuidas muudab inimest esimene armastus. Ta näitab kuidas see avardab maailma ja õpetab inimest tundma uusi väärtusi, tekitab temas nukruse — igatseva nukruse— tunde.
 
Nii kõndisin ma paljajalu mööda ujuvat Moskvat, otsekui metsas pärast vihma, mil väsinud jalad nii mõnusasti soojades loikudes tatsavad — meel pisut nukker, kuid see oli helge nukrus, mis õige õnnega kaasas käib… ("Minu lapsepõlve põiktänavad")

Nagibini armastusnovellid on väga ekspressiivsed, neis on olemas mittemõistmise probleem, igatsus ja surm, kahetsus ja fatalism… Nii pidigi minema, leiab Nagibin tihti, kuid on ometi kindel, et kannatus saab tasutud ja tema õnnetus saab kuskil õnneks. Tema kangelannad saavad igavikus tasu oma armastuse eest.

Ivanovka ja tolle kummalise suve mälestuseks, kui sirelivein nii hilja ja nii võimsalt käärima lõi, kirjutas Rahmaninov oma kõige õrnema ja valusama romansi "Sirel". Seal on hämmastav, nuuksatusena hinge lõikuv noot. Nõnda kajab seal Verotška hing, mille armastus ajalikkuse kütkeist lunastas. ("Sirel")

Idee sellest, et geniaalne kunstnik end armstava naise igavikku viib, leiab ka jutustusest "Kuidas metsa osteti", selle lõpus on kirjeldus Tšaikovski surmast:

 "Nadezda!… Nadezda!… " Ja uuesti kustudes, anudes: "Nadezda!…" Ning hambaid kiristades, talumatu valuga: "Neetud!…"
 See oli tema viimane sõna elavate hulgas. Kuid siis järgnes surematus. Ning sinna asutsid nad käsikäes— Helilooja ja tema Daam. Selles on irooniat, kuid on ka tõde.

Kui aga Nagibini naiskangelaste elule tagasi vaadata, tuleb seda igal juhul õnnelikuks pidada — nad said olla niisugused nagu nad tahtsid ja "suur tunnegi, mis rinnas võimsalt leekis" ei pleekinud halliks kesk argipäeva. Kui nende armastatu ka põgenes oli neil kas võimalus teda alati oodata ja armastust edasi hoida ("Põgenik") või siis kustus nende elu, kui lootus armastatut veel kohata kadus. Taas tsiteeriksin "Sirelit":

 Ta (Verotška—K.O.) uskus, et võib elada, nagu elavad teised: teha meest õnnelikuks, kasvatada lapsi, saada kokku tähelepanuväärsete inimestega, huvituda muusikast ja kirjandusest ning väärikalt ja soliidselt vananeda. Paraku ei mõistnud Verotška seda kõike. Ta oskas vaid üht – armastada Rahmaninovi. Ja kui see osutus võimatuks, polnud tal enam mille jaoks elada. Nii haige südamega on kerge lahkuda. Ta oleks otsekui käed lahti lasknud, muud ei midagi. Ta oli kolmekümne nelja aastane…

Ei, ta ei tapnud ennast, ta lihtsalt suri. Ta oli oma elu elanud, lühemalt kui teised, aga ta oli selle täielikult ära elanud…. Ülejäänu oleks naisele pakkunud vaid tavalisust, aga pärast niisugust tunnet ei suutnud ta seda enam taluda.

Nagibin usub, et inimese hing vajab aeg-ajat puhastamist (ajuti vajab inimene varjupaika, ütleb ta mitmetes novellides. Varjupaika, kus leida rahu rutiinist). Ta leiab, et tunded, eriti armastus, ongi otsitav puhastustuli, varjupaik tavalise elu eest. Niisugust teemat käsitleb Nagibin mitmeis novellides, millest üks parimaid on "Vajatakse kiiresti halle juukseid". See on lugu vananeva (tegelikult küll ainult keskeas) mehe armumisest, kuidas ta hakkas tänu sellele tundele nägema iseenda ja oma elu väärtusi. Lugu on läbi põimitud mälestuste ja elutarkusega. Lõpeb see novell aga nukralt — peategelasel ei ole jõudu ja julgust uut elu alustada, ta ei suuda harjumuseks saanud keskonnast vabaneda.

Nagibini novellide ja jutustuste armastus on harmooniline, romantiline, puuduvad poisikeselikud unistused armastuse loomalikust poolest. Nagibini armastajad on alati inimesed. Tooksin siin näite novellist "Põgenik":

Sel esimesel naiseks saamise ööl, valus, veres, karje rinda surutud, avas Feodossia oma hinge armastusele, Vassili sai talle armsaks ja see armastus oli nii mõõtmatu, püha, ennastsalgav, ustav ja kohkumatu nagu vene naise armastus iganes olla võib.
 Ta oli saanud, mida oli tahtnud: puhta, teistest armatsemata, teiste huultest ja kätest puudutamata, oma puutumatuse tõttu värske ja tugeva, tervenisti ja jäägitult temale kuuluva mehe.
 Vastu hommikut hakkasid linnud laulma. Roosa valgus täitis aknaava. Nad olid surmväsinud ja õnnelikud.

Niisuguses puhtuses ja õnnes, samuti nukruses ja ahastuses peitubki nende novellide väärtus ning nende omapära – lääne kirjanduses said sel ajal (alates 1960-ndatest aastatest, Eestisse jõudis see tendents 80-ndatel) valdavaks just rõveduste ja inetuste kirjeldused (näiteks Salinger). See oli eelkõige protest vana vastu, vanemate ja korra vastu… Loomulikult on ka inetu pool maailmast olemas, aga kui ainus, mis armastusest kirjutatakse on mingil moel räpane, siis on ju asi kurb… Loomulikult ei tohi erinevat kõrvale lükata ja olematuks tunnistada, aga tühisuse ja labasuse normiks seadmine (nagu näiteks T. Õnnepalu teostes) pole samuti hea. Me oleme ju siiski inimesed, miks mitte siis endas arendada inimlikke ja loomulikke parameetreid— pole ju vaja olla värdjas või loom….

Tagasi sisukorda

"Minu lapsepõlve põiktänavad"

Esineb mehaanilist mälu, väga tarvilikku ja tulusat; see aitab talletab meie tuttavate ees-, isa- ja perekonnanimed, telefoninumbrid, aadressid, sünni- ja pulmapäevad, aitab õiendada eksameid ainetes, mis erilist taiplikkust ei nõua, nagu näiteks ajalugu, kergendab kõigiti meie igapäevast elu. Seda mälu võib usaldada: ta on olemas või teda ei ole, siin on kõik selge. Teine, südamemälu aga kujutab endast omapärast loomelaadi ning tema peale ei või hoopiski nii kindel olla. Ja mida esileküündivam on inimesel see mälu, seda kaheldavamad on tema tunnistused. Teda võib uskuda üksnes samasuguste mööndustega kui samastada poeeti tema loodud lüürilise kangelasega. Puškini luuletuses "Kui ime jäi see tund mul meelde…" kõneldakse muidugi tõelisest, mitte väljamõeldud armastusest naise vastu ja kannatustest, mis poeet temast lahus olles läbi elas. Aga kui me peaksime seda ainsaks ja ammendavaks tõeks tema suhtumises Anna Petrovna Kerni, mida arvata siis tuntud kirjast, mida ta oma vennale saatis? Südamemälu on samuti luuletaja, ta valib, lihvib ja töötleb elunähtusi, enne kui neile endas koha annab. Mälutöö on ebateadlik, õigemini alateadlik loometegevus. Seda peab kindlasti arvestama, kui möödunust pajatama hakates tahad iseenda silmis ausaks jääda.

Nii algab Juri Nagibini mälestusteraamat "Minu lapsepõlve põiktänavad". Minu arvates on nende ridadega öeldud midagi olulist, midagi nii olulist, et nad võiksid ülestähendatuna asuda märkmiku vahel nagu kallima pilt, et täiesti ootamatus olukorras jälle langeks pilk neile  ja tuleks mõte: "nii see on."

Minu elukogemus näitab, et osadel inimestel on see südamemälu väga adekvaatne, teistel aga moonutav nagu kõverpeegel. Millegipärast ma usun, et Nagibini südamemälu kirjeldab sündmusi, mida ta läbi elas, väga loomutruult, kirjanikuna on ta küll oma elutarkuse juttudesse lisanud, aga sündmused tulevad lapsepõlvest. Mitte fotografeeriva mälu abil vaid just südamemälu, tunnete kaudu. Mehaaniline mälu oleks andnud vaid entsüklopeediaartikli, mis poleks lugejas tekitanud kujutluspilti, poleks pannud uskuma, et see kõik tõesti oli ja oli just niisugune. Nagibini kirjutused avavad inimese võime kasutada oma südamemälu, tema lapsepõlve põiktänavad on ka lugejad omad, need mälestused on omased meile kõigile. Ta kommenteerib nukralt ja igatsevalt omaenese mõtteid ja unistusi, nukralt seepärast, et vaid vähesed neid täitusid: teised olid liiga suured ja ülevad, et tegelikku maailma sobida.

Nagibin kirjeldab mitmeid probleeme, mis lastel ikka tekivad, nende suhtumist täiskasvanutesse, kujutlusi sellest kuidas nad ise täiskasvanutena käituvad, unistused, arusaamatused ja muretus. "Milline ma olen tulevikus? Milline on siis maailm?" küsivad Nagibini lapstegelased, küsib tema ise.

Mõtlesin elust mis mind ootab, sestsinasest maailmast seal akende taga, mis on nii suur ja rikas, kus kellegi üksildane süda leiab ükskord minu südame ning kus isegi pöörane ja heitlik papp Sergei on millekski vajalik.

Oluline koht on ka laste tundemaailmal, pikemalt arutatakse sõpruse olemust. Kirjanik ise on olnud selline inimene, kes vajab südamesõpra, inimest enda kõrvale. See vajadus on osaliselt tingitud faktist, et vanematel pole laste jaoks piisavalt palju aega. Inimene tahab aga kellegagi suhelda, ideid jagada ja maailmavaatelisi probleeme arutada. Kuigi Nagibini vanemad tegelesid lapsega ilmselt rohkem, kui tema kaaslaste omad, ei olnud neilgi töö kõrvalt piiramatult aega…. Kõige olulisem sõpradest on ilmselt Pavlik, sarnase mõttemaailma, kuid teistsuguste elamisharjumustega inimene. Tema läbi õppis Nagibin nägema erinevat, Pavlikus kehastub aususe mõiste.

Mulle andis aga suhtlemine temaga hoopis midagi veel enamat. Ta polnud üksnes meie lapsepõlve musketärimängude Athos, tal oli ka Athose iseloom: vanamoeliselt laitmatu ja üllameelne, olukordade kiuste.

Arutledes Pavliku ja enda sõpruse üle annab kirjanik edasi veel ühe mõtte: sõprus on kooslus, mõlemad osapooled annavad teisele midagi uut, midagi vajalikku. Sellega defineerib ta selle, mis on tema jaoks erinevat sõpruses ja armastuses: sõprus on vaimne suhe, seletatav, pisut (!) müstiline. Armastuses on alati üks oluline parameeter mida me iialgi ei leia, ei tohigi leida. "Ideaalne armastatu peab olema nagu aforism, vaimukas ja väljendama üllatavat väärtusotsust". *  Sõpruses on mängivad need omadused väikest rolli. Nagibin ei vastanda sõprust ja armastust, ta hoopis põhjendab, et neis on ka midagi erinevat. Mitmeid kordi rõhutab Nagibin ka seda, et nende sõprus Pavlikuga oli midagi mõistetamatult suurt, tõeline sõprus kõigi selle parameetritega….

Olime nii lähedased, sedavõrd ühte kasvanud, et olime peaaegu lahutamatud. Meil oli nagu laulus: "Elu näis kui lustisõit, pooleks jagasime kõik."

Kuidas ja kas see sõprus oleks hävinud, seda me ei tea. Nagu mainitud, hukkus Pavlik Teises maailmasõjas.

Teosesse on peidetud ka inimlike väärtushinnangute kujunemine, nii lapsepõlves, kui ka täiskasvanueas, leides järsku lapsepõlvejuhtumist uue mõõte. Näiteks peatükis "Majasõber" kirjeldab ta oma perekonna suhtumist töösse, Nagibinit õpetati väiksest peale iga olemasolevat hetke ära kasutama, mitte kunagi olla niisama, jõude. Muidugi ei tähendanud see lapse terroriseerimist, ka mängu hinnati kui asjalikku tegevust, aga niisama voodis vedelemine või tugitoolis istumine oli taunitud. Nagibinist saigi töökas inimene, kes igalt hetkel midagi juurde sai. Perekonnast saadud tõsidus aga seletabki tema lugude lüürilisust, kirjutamisest leidis ta selle tasase mõttehetke, mida inimesel on vaja. Ehkki "kirjanik" oli siiski ta elukutse ja kirjutamiseväliselt võttis ta seda täiesti tõsiselt (mitmed repliigid "Minu lapsepõlve põiktänavatest" viitavad sellele). Teda aga ei õpetatud bluffima, mis tõenäoliselt võis Nagibinile mõnel pool ka halvasti mõjuda… Seda tunnetab ka kirjanik ise, eelpoolmainitud lühijutu "Majasõber" lõpetab ta järgmiste sõnadega:

Paistab, et issand on mu palveid kuulda võtnud. Kuid egas ta ilmaaegu diletant ole — selleski pingutas üle. Kas või natuke, pisiraasuke onu-voloodjalikku kergust võinuks ta mulle ju jätta!…

Eelneva arutlusega ei taha ma öelda muidugi seda, et Nagibin oleks lapsepõlves tõsine "nohik" olnud. Ta oli elav ja üleannetu ning pisut unistaja — nagu kõik armastatud lapsed. Lapsepõlves väljendus tõsidus vaid kreedo "kui miski väärib tegemist, tuleb seda teha hästi" täitmises….

Kuid inimene käitub mõnikord vastupidiselt oma tõekspidamistele. Seda ei tulegi alati hukka mõista…

Ja siis ma läksin oma elu esimesele, kuid kaugeltki mitte viimasele kompromissile: kuigi ma olin juba maast-madalast harjunud hindama inimesi nende mõistuse järgi, loobusin ma Katja pärast oma tavalisest inimeste väärtuste mõõdupuust. Mõtlesin kiiresti välja mingi südamemõistuse, hoopis tähtsama kui ajud, ning ehtisin sellega Katjat külluslikult.

 Loomulikult ei loobutud sellest mõõdupuust igaveseks, vaid ainult hetkeks, ja armumine jäi kõigest armumiseks, hetkeliseks, ehkki sügavaks tundeks.

"Minu lapsepõlve põiktänavad" kirjeldab vaid lapsepõlve ja sisaldab neid mõtteid, mis tekivad kirjanikult sellele ajajärgule mõeldes. Ning raamatu lõpus ei teki tühja tunnet — mis saab edasi? Loomulikult väldivad seda ka täiskasvanu seletused ja tema ideed, mis on olemas igas peatükis, omaette filosoofiline idee on igas lauses.   Ent peamine on siiski selles, et raamat lõpeb tõepoolest lapsepõlve lõpuga, üks etapp on läbi: lõplikud asjad annavad inimesele rahuldatuse tunde.

Noor Nagibin tunnetab ka ise, et nüüd algab midagi uut…. Kolimine ühest rajoonist teise on vaid sümboolne, eraldatus vanast elust oleks tulnud nagunii. Elukoha muutmise läbi mõistis seda ka noor inimene, ta tunnetas seda, et nüüd tuleb alustada millegi uuega. Kolimine oli hüvastijätt lapsepõlvega, seda käsitlevas peatükis meenutab kirjanik oma tookordset nukrust, igatsust möödunu järele, katset muutust eitada ja mõistmist, et nii see peabki olema. Mitte allaandmist, aga mõistmist, et tulevik on alati ilus ja minevik ei lahku meist siiski kunagi.

Tundsin äkki imelist usaldust segipööratud linna vastu, mille asfalt pehmelt, otsekui Akulova metsatee mu taldu paitas. Lasksin lahti Armjanski põiktänava päästrõngast. Pole mõtet mineviku külge klammerduda: kui elasid temas sügavalt, jääb ta niikuinii sinu juurde.

Tagasi sisukorda

Kasutatud kirjandus

1. Nagibin, Juri. Öine külaline. Tallinn: Ajalehtede-ajakirjade kirjastus, 1959
2. Nagibin, Juri. Metsavahimajas. Tallinn: Perioodika, 1973
3. Nagibin, Juri. Minu lapsepõlve põiktänavad. Tallinn: Eesti Raamat, 1974
4. Nagibin, Juri. Vajatakse kiiresti halle juukseid. — Vene Nõukogude novell. Tallinn: Eesti raamat, 1974
5. Nagibin, Juri. Kuidas metsa osteti. Tallinn: Eesti Raamat, 1976
6. Nagibin, Juri. Kui raske on olla õpetaja. — Kui raske on olla õpetaja. Tallinn: Eesti raamat, 1978
7. Nagibin, Juri. Kirjandusõpetaja. — Kui raske on olla õpetaja. Tallinn: Eesti raamat, 1978
8. Nagibin, Juri. Armastuse saar. Tallinn: Eesti Raamat, 1981
9. Eesti Entsüklopeedia 6. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995

Tagasi sisukorda
Tagasi kodulehele