Mõtisklused

Õhtumõtted koos Jää-äärega

(1997)

Valgerand

Me joome mere kaldal kohvi. Keset ööd istume mere kaldal ja vaatame vaikseid laineid. Tasakesi joome mere kaldal kohvi. See meri ei mühise ja ei
ähvarda, ta loksub tasakesi vastu kallast. Me istume vaikuses ja joome kohvi. Me ei näe linna tulesid eemal ja me ei kuule lähemal pidutsevat seltskonda.
Me istume omaette pilvedest taeva all ja joome kohvi. Meie jalge ees mängivad lained oma tasast mängu. Meie aga istume kõrvuti, tajume üksteist kuid
mõtleme tasakesi omaenda mõtteid. Tasakesi on meri meie ümber, olles võõras kuid sõbralik. Meie ei ole võõrad, meie kuulume siia. Meri kuulub ka,
aga ta on võõras. Meie istume liival ja joome kohvi. Igavesti istume sellel kaldal ja joome kohvi, kogu aeg on pilved ja meri ja taevas ja miskipärast on
kõik naljakalt valge. Ma ei tea miks, aga ma ei küsi. Sina ka ei küsi. Võib-olla sa tead, aga võib olla sa ei mõtle üldse sellele. Mina ka enam ei mõtle.
Meie ümber on maailm ja meie oleme ainsad, kes seal on ja kes seal on üldse kunagi olnud. Meie, meri, pilved ja liiv. Me ei näe midagi, ei teineteist ega
iseennast. Midagi ei ole olemas, on ainult üks tunne, see on igavene maailma tunne. Me joome mere kaldal kohvi. Vaikus on meie ümber ja ainult meie
oleme olemas. Kuid me ise ei tea, et me oleme. Meie istume maas ja joome kohvi. Mere kaldal. Keset ööd. Pilvede all, teadmata, et taevas on ka
olemas…

Naeratus

Sa tuled ja küsid. Sa ootad ja vaatad sel nõudval pilgul. Sa pärid ikka ja jälle…. Ent uut on vanast poole vähem… Sa tead, kuid ikka küsid. Nõudvate
roheliste silmadega… Ikka ja jälle tuled ja küsid…

Ma naeratan, kuid seegi ei sa maiseks. Ja sina jääd jälle ilma oma vastustest… Kuid sa tuled veel ja veel ja jälle küsid. Kust ma tulen läbi säravate
lompide. Ma tulen ja tulen ja tulen ja tulen… Ikka ja jälle vaikides. Ja sina küsid. Alati oma haldjaroheliste silmadega…. Kuid mu naeratus ei jõua, ei
suuda ja ei taha vastata. Taas ma vaikin ja taas sa vaatad… Ja ikka lähen oma teed, tehes lahkumisemärgi. Taas lähen ja naeratan…. Sa mõistad, kuid
tuled jälle. Ja küsid. Ikka küsid. Kuigi tead ja tunned. Ikka, ikka, ikka, igavesti sa küsid ja mina naeratan

Ameerikast

Ja siis me saame kokku ühe mäe jalamil, ükskord kui palju aega on möödas. Ükskord kui kõik on mälestus ja oleme leidnud paljud oma otsimiste tipud,
kuid näeme vaid uduloore kusagil kõrgemal. Me saame kokku ühe kõrge mäe jalamil ja räägime teineteisele sellest imest, mis ükskord oli ja mille
kustumisega me leppisime. Me räägime sellest imest ja ta tuleb jälle. Me seisame mäe jalamil ja kuulame seda imet ja teame, et see on hetk. Meil pole
ammu olnud teineteist ja nii vaevalt tunnemegi veel. Kuid siiski näeme ja räägime sellest imest, mis meid kunagi selle mäe juurde toob. Ja me näeme
heledat päikest. Ja see udu, milles me teadsime teist olevat on kadunud tippu. Nähes teineteist me räägime tollest imest ja ta tuleb tagasi.. Nii kokku
saame tollel jalamil, ühes hommikus palju aja pärast…

[tagasi]

Otsida, leida ja seejärel taibata....

(1997)

Elu on ilus...
Ja siis, ühel hetkel me seisatame ja vaatame tagasi. Ja otsime möödaläinud elust seda, mis talle mõtte annaks. Me vaatame tagasi ja leiame, et tegelikult on kogu möödunust väärtuslikud ainult mõned sündmused ja tegevuspaigad. Ainult seda võime pidada oma eluks ja reaalsuseks, muu haihtub kuhugi nägematusse kaugusse ja ei tähenda mitte midagi. Me avastame, et see mida kunagi pidasime armastuseks, on vaid hetkeline kirg või kaduv tunne ja et tõelist armastust oleme nii vähe tunda saanud. Me leiame, et oma 30 aastat kestnud abielus on olnud armastus ainult need hetked, mil ollakse olnud koos. Kuid ka need on kahjuks enamuses irreaalsed ja me ei taju nende olemust.

Me teame juba nooruses, et vanaks saades me muutume. Mõned meist tunnevad selle ees hirmu, sest nad teavad, et peavad loobuma omaks saanud harjumustest, võib-olla rahulikust unest ja söögiiisust... Teised jälle ei hooli nendest asjadest, sest nad on kuulnud, et aastad annavad nende vaimsele poolele nii mõndagi...

Kuid vähesed mõistavad, et vananemine pole kohutav seetõttu, et ta meilt midagi võtab, vaid selletõttu, et ta annab... Ja see pole mitte enesekindlus ja iseteadvus, ei need on noorusele omased, ka mitte maailmamõistmine, vaid hoopis äratundmine lõhenenud tervikust. Me mõistame järsku, et maailm pole hoopiski see, nagu me lapsena teda kujutasime, pole ka mitte see mida meile koolis õpetati... Me tajume järsku, et maailma kui niisugust polegi, mõistame, et elu koosneb vaid lavapiltidest, kuid vaheajad nende vahel võivad olla armutult pikad....

Mitte kunagi ei ole võimalik leida seda allikat, kust maailm välja tuleb; ei ole olemas seda paika kust kõik tema reeglid kirjas on. Me ei leia maailmas käske, mis panevad selle käituma nii, nagu me parajasti tahaksime... Ja kui me avastamegi, et tunneme üht pisikest juppi ümbritsvast, siis samal hetkel näeme, et see on kaduvväike suurus, ning teine keskkond siinsamas kõrval ei arvesta üldse neid reegleid, millega oleme harjunud... 

Ükskõik kuidas me ka ei tahaks kõike ümbritsevat raamidesse suruda, ei suuda me seda... inimesel on meeletu tahtmine kõike klassifitseerida, et mõista nende olemust... Kuid vanaks saades mõistame, et see ei ole võimalik,  teame, et isegi mitte matemaatikas, mis tundub nii täpne olevat, ei käitu arvud nii, nagu reeglid on algselt ette näinud. Me naerame armutult välja inimesed, kes üritavad lahterdada viha, armastust, tarkust ja kõiki muid inimhinge omadusi. Me näeme kui palju rohkem maailmas põhineb intuitsioonil, kui seda varem oleme osanud arvata.... Järsku me näeme seda, mida varem oleme kuulanud ja mõtelnud... Ja ikka ja jälle mõistame kui irreaalsed on needsamad hetked, mida just läbime.... Sest reaalsetel hetkedel me lihtsalt oleme, mõtlemata ja muretsemata, mõtestamata...

Ja siis seisatame ühel hetkel ja vaatame tagasi.... Vaatame neid reaalseid hetki oma elus ja mõistame Saadit, kui ta ütles: sünnime tahtmatult, elame kõike imeks pannes ja sureme igatsust tundes.

[tagasi]

Tarkus ja saatus

(1996)

Inimesel on alati soov jõuda edasi. ennast ja ühiskonda arendada. Mõista seda, mida ei ole mõistetud enne.
See, mida inimene aastate jooksul kogub on tarkus: tema teadmised, elukogemused, kasvatus jne.
Paljud meist leiavad, et see ongi kõik, mida vaja.
Kuid... miskipärast kipun ise teisiti mõtlema... Kas tundemaailm käib tarkuse alla? Vist mitte. Seda ei saa ju tahtlikult arendada.
Kas elukogemusi saab tahtlikult saada?
Mingis osas vist küll. Aga tundemaailma rikastamine ei käi läbi mõistuse, ka siis, kui mõistus tunnete üle valitseb.

Inimene ei pane ennast ohtlikku olukorda, sest ta on piisavalt tark, et ennast hoida
Aga mõni ei hoia. "Kui minuga peab midagi juhtuma, siis juhtub see varem või hiljem niikuinii."
Seda me nimetame fatalismiks.

Inimene on võitleja. Loomult. Aga ühiskond, kasvatus võib talt selle omaduse ära võtta. Ja see teeb temast tihti fatalisti.
Võib juhtuda ka, et inimene peab liiga palju võitlema. Ja ka see teeb temast fatalisti.
Aga kas see ongi halb? Rumal? Tarkus ja fatalism ei välista ju teineteist.


Tarkus on üldse üks kummaline omadus. Inimene võib olla tark ja ebaviisakas, tark ja õel, tark ja hea, tark ja *. Miljon omadust käivad
tarkusega kokku (rumalus vist välja arvatud).
Fatalism on meile kõigile vähesel määral omane. Me ei tea, mis meid ees ootab. Aga midagi ju ometi ootab.
Tegelikult see tiivustab meid. Alati võime ju arvata, et me võidame, ka siis kui on määratud, et ei võida... Inimesed teevad ennast õnnelikuks. Ja pealegi,
imesid juhtub alati.
Ma ütlesin "määratud". Kes on sel juhul määraja? Saatus? Mis on see saatus? Oma elukogemustest teame ju, et kõike võib muuta.
Määrajat ei ole. Oleme meie, inimesed, kes me ei tea ja kardame.
Ja tugevndame ennast fatalismiga.
Või hoopis - kogume teadmisi, et hirmu alla suruda.
Kuid äpardusi juhtub ju kõigil. Ma lähen eksamit tegema, arvates et olen kõik briljantselt ära õppinud. Ja siis tuleb välja, et ma pean
teadma veel ühte osa, mida ma ei tea. Ma ei tee seda eksamit hästi.
Ning kui lihtne on ennast lohutada: "Ju siis oli see mu saatus."
Kui inimene selle lausega piirdub, on hea. Sest siis läheb ja õpib ta ka selle osa ära. Ja järgmised eksamid teeb tavaliselt väga hästi.
See on fatalism, mis on tarkusega seotud. Inimene teab, et nutmine ei aita. Aga et rusuvast tundest lahti saada, on vaja lohutust.
Ja veel on ta nii tark, et see õppimata asi endale selgeks teha - seda läheb tal vaja. Olla nii fatalistlik, et loota:"kõike, mida ma õpin läheb
kunagi vaja." Ka siis, kui tegelikult ei lähe.
Inimene peab olema nii tark, et loota.
Inimene peab olema nii fatalistlik, et arvata: on ette nähtud, et mul läheb hästi.
Inimene peab olema nii rumal, et pidada maailma heaks.
Või ei - inimene peab arvama, et maailm on hea, kuid teadma, et tegelikult on ta halb.


Kui ma olen tark, on see mu saatus?
Kui ma olen tark, on see mu enese saavutatud?
On ja ei ole. Vastuseks mõlemale küsimusele.
Mu vanemad määrasid mu võimed - seda ma ei saa muuta, see on mu saatus.
Mina kasutasin oma võimeid nii, nagu oskasin - see polnud ette määratud.
Mu vanemad määravad mu praeguses elus, mu isiksuses, paljugi.
On nemad siis saatus?

Kuid kas mina saan olla tark?
Kas 17-aastane inimene üldse saab olla tark?
Ta on ju nii vähe ilmas elanud...
Kuid ometi räägitakse tarkadest noortest...
Kuidas me tarkust mõõdame?
Meie, kes me inimesi iga päev hindame?
Mis on see mõõtühik?

Vist ei olegi teda.
Me võrdleme inimesi nendega, kellel on olnud enam-vähem samapalju aega oma tarkust arendada.
Kui mõni tundub oma teadmistelt vanem, siis tema ongi targem.
Kuid seda kui kiiresti me midagi omandame, määravad meie võimed.
On siis tarkus ikkagi saatus?

Ei ole! Ei saa olla!
Kui ma teen tööd, võin ma kompenseerida oma vähesed võimed!
Ja pealegi - igaüks on milleski andekas, milleski teistest üle. Kasvõi palli nina otsas keerutamises.
Aga ta peab oma omaduse leidma. Ta peab saavutama enesekindluse. Et ka tema on keegi.
Sest siis ta oskab loota.
Ta ei poe nurka nutma: "ma ei suuda, ma ei saa, ma ei taha! Mu saatus on olla vilets ja viletsaks ma jäängi!"
Inimene ei tohi fatalismiga liiale minna.
Ta peab teadma, et kõik läheb nii, nagu ta usub.
Ei, ta peab seda arvama.
Sest teada seda ei saa.
See pole ju alati õige.
Aga ka valesid peab mõnikord uskuma. Et elu edasi läheks.
Et elu edasi läheks. See on ju meie kõikide soov. Et elu oleks pikk ja ilus.

"Enneaegne hävimine. Sellest saabki alguse kogu inimlik hirm." (Maupassant)

Kuid oma hirmudest peame üle olema - see on ainus võimalus edasiminekuks.

[tagasi]