Luuletused
Ütlemata jäi see
Taixile, kes suri sügisjooksu finishis
Ütlemata jäid nii paljud laused
Ehkki palju olulist ka öeldud saime
öeldud, vihjatud, mõistetud...
Needsamad naeratused ja jutud
see rahulik olemine ja usaldus
-- kõik oli olemas.
Me teineteisele ei mõtelnud
-- ei mõtelnud niipalju kui oleks pidanud
Aga olemasolu rituaali täitsime
Juhuslikult tuldi teise linna
kohtuti, et taas kord minna
ja saadi endale kindlustunne.
Ei suuda uskuda Tallinnasse sinuta
nagu sinagi vist ei usuks Tartusse minuta
Aga sellest me vaikisime
Me hoidsime endas naeru ja nukrust
ja uskusime tarkust ja kiirust
Nii lihtsalt sõbrad olime
Võisime elada kuude kaupa
olla rõõmsad ja töökad, teineteist nägemata
Sinagi armastasid elu, tõsist ja naljakat.
Kas nüüd on ta kurb? Kuid see läheb mööda...
Siiski tunnen, et sinuta enam ei oska
...Mu kaotus on suurem, kui arvasin ma ...
07. september, 1997
[tagasi]
|
Tallinnas
H. Heinele mõteldes
Me tänavanurgal seisime ja õrnalt soovisime,
et sugulus me hingi seoks, mis mõistmatu kui ime.
Me tänavanurgal seisime ja tasa lootsime,
et kurbus me ümbert kaob ja siis kokku kuulume
Oli vihmane ja vale päev, seda teadsime,
Kuid noorusele omaselt silmad kinni pigistasime
ja tahtsime, et muutuks kõik; absurdi uskusime
Me lapselikult nõudsime, et hetk peab tooma lahenduse
Kuid sel viisil, silmad kinni, ei näinud me
lahendust, kes kõrval ootas, et teda märkaksime...
See päev läks, jättes endast rahutuse
ent läks veel palju päevi, enne kui juhuse jumalannat mõistsime
13. aprill, 1996
[tagasi] |