Lood
Unistuste maa
(suvi, 2000)
1.
Ta tundis igatsust enda ümber.
“Mu kallis, kui pikk on olnud see aeg…. Mida sa nüüd teed, istud ehk ikka arvuti
taga…”
Varsti pidid nad kohtuma, tegelikult lahutas teda kodust vaid veerand tundi. Kete nägu
kerkis ta silme ette… Siis nägi ta selgelt pilti laua taga istuvast
naisest—nii nagu too ikka tööd tegi. Igatsuseloor muutus tumedaks taustaks ja naise
kuju muutus nii selgeks…
Ta aistis järsku valu kubemes, siis tundis käeluud purunevat, valusähvatust kõhus.
Mees karjatas, tundes noahoopi. Siis kadusid tema aistingud—mehe
pea purunes. Ta kukkus saades justkui veel hoope, vääneldes ebaloomulikult.
2.
Ikka veel istusin ma akna all ja vaatasin nõutult ekraani enda ees. Sinna oleksid pidanud
katkematu voona tekkima sõnad, ent millegipärast ei suutnud mu
aju sõrmedele isegi mitte elementaarset kõverdumisekäsklust saata, rääkimata siis
millegi mõtteka kirjapanekust.
Oma töö plaani olin juba pool aastat tagasi paika pannud. Skeem lebas klaviatuuri
kõrval. Ent see ei aidanud.
“Tüdruk, võta ennast kokku!” Ma teadsin, et ma olen selle kirjutamiseks võimeline.
Ma teadsin, et ma olen ennast ennegi sundinud, pannes paika
tähtaegu ja siis lõpmatusena tunduvat tööd rabeledes. Ma mäletasin head tunnet.
Aga ikka ei midagi. Ma ei tabanud isegi enam poolasjalikke mõtteid oma ajukäärude
vahelt. Lehitsesin üht raamatut. Teist.
Akna taga kasvas puu. Ma ei tea, kas ta oli saar või paju, sest oksi oli tal mõlemalt.
Huvitav, kellel küll võis tekkida soov kaks niisugust liiki kokku
pookida.
Ma oleksin võinud tõusta ja minna hulkuma. Elasin ju nii lähedal kõigele — kümme
minutit kesklinnast, viisteist minutit bussijaamast, lähim pood ja baar
olid allkorrusel.
Ma ei hoidnud ennast kohusetundest küünte ja hammastega arvuti küljes kinni. Ma olin
lihtsalt apaatne ja lasin võimalikke stsenaariume endast läbi,
teades, et ükski neist pole nõnda täidesaadetav nagu ma teda kujutlesin.
Ma nägin iseennast kõndimas läbi linna. Õhk on sombune, niiske, ent ei saja. Mu
kodulinna keskajast pärinev vanalinn on saareti kaetud inimestega, on
tänavaid, mis on tühjad, kes vaid minu kaugenev selg on inimeslikkuse märgiks, kohati
aga muutun ma üheks anonüümiks inimestevoos.
Oma kujutluses naudin ma niisugust rännakut, mõtlen omi mõtteid ja loon luuletusi. Seda
ma ju tegelikult ei oska, aga kuskil minus on kujutlus, mis tunne
on neid luues.
Vaikides, musta ja valgesse riietatuna, pisut äraoleva pilguga oma siniseis silmis liigun
ma suvaliselt hallide müüride ja luitunud majade vahel. Tõsi küll,
sekkub mu õiglustunne, mõni neist on ka värskelt remonditud ja erksavärviline. Ma
vaatan jalge ette, munakivisillutisega teed kulgemas üles mäkke.
Kitsas aed, rohelise rohuga. Peatun ja kahtlen. Roheline rohi on nii meelitav ja maja nii
mitteeraomanduslik. Värav on lahti. Huvitav, kas see on linnavara.
Poen tasahilju sisse. Samas kuulen kergelt purjus seltskonda mööda tänavat tulemas.
Jään ebalevalt seisma. Nad vaatavad mu poole huviga, ehkki ei
lausu sõnagi. Teen näo nagu ma lihtsalt niisama seisaksin. Nad lähevad edasi, teiselt
poolt tänavalt tulevad käsikäes tütarlaps ja noormees. Kuidas siin
järsku niipalju inimesi on! Ohkan, heidan veelkord igatseva pilgu murule, jätkan oma
sihitut teed.
Kõrvaltänav on kitsas ja valgustamata ehkki ühendab kahte laia ja rahvarikast teed.
Ajan käed laiali. Ei, siiski mitte nii kitsas, kummalgi käel jääb maja
puudutamisest õige veidi vajaka.
Teiselt poolt läheneb pikakasvuline tume kuju. Seisatan. Siis, tehes ükskõikse näo, me
möödume teineteisest. Ta on tõmmu näoga, ei näe sugugi mitte mu
rahvuskaaslaste moodi välja. Teda võiks karta.
Minusugune heledapäine sinisilm peaks teda kartma. Ta võiks mulle ohtlik olla.
Ma tulen mööda kitsast tänavat. See on valgustamata, ehkki ühendab kahte laia ja
rahvarikast teed. Ajan käed laiali. Ei, siiski mitte nii kitsas, kummalgi
käel jääb maja puudutamisest õige veidi vajaka.
Teiselt poolt läheneb pikakasvuline tume kuju. Ma teen võimalikult mõtliku näo ja teda
justkui mitte märgates jätkan oma teed. Ta jääb seisma. Tema
käed katavad peaagu kogu tänava. Vaatan korraks ta poole. Ta silmis on julm, himur pilk.
Tõmbun kergelt küüru, üritan end ta käte alt läbi libistada. Ta
on kiirem ja haarab mu kinni. Hirm kerkib. “Mängime veidi, tibuke” Ma toetan käed ta
rinnale ja löön põlvega tema kubemesse. Mees oiatab ja laseb mu
lahti. Mina pistan jooksu.
Mu jalad on kiired ja linna ma tunnen. Ma usun enda kiirusse, ega poe majade
trepikodadesse varju. Kui mind taga aetakse, oleksid need lõksud.
Mind vist ei aeta. Ma värisen.
Siis ajan end sirgu ja jätkan oma üksildast teekonda läbi linna. Minu linn mida ma
armastan. Linn, millest ma iialgi lahkuda ei suudaks. Hall ja valge,
kulunud ja uus. Millegipärast eriti ilus hämaras, siis kui kergelt sajab—või vahetult
enne sadu.
Minu lemmikkuu on november. Siis, kui pole veel lund ja puudel pole enam lehti. Siis kui
taevas on päevade kaupa hall ning tuul lõõtsub ka linnatänavate
vahel. See on aeg kus loodus end uueks loob ja linna hing end puhastab.
Praegu on juuli. Öö ja vihm teevad sedagi ilusaks. Ja minu linn.
Ümber nurga pöörates jooksen ma sellelesamale kitsatänavamehele sülle. Ma ei pääse
teda enam jalaga lööma. Mu käed on kinni pigistatud.
Nii ma ei tee. Ma ei jooksnud ju pea maas mööda linna. Mul on jalas valged püksid,
seljas olev must riidest vest varjab nuga mu vööl.
Ümber nurga pöörates näen ma sedasama kitsatänavameest. Ta silmis välgatab
äratundmisrõõm — või siis õieti äratundmistigedus. Ta sirutab oma käed
mind haarama.
Minu parem käsi tõuseb tema omi kõrvale juhtima, vasak liitub vaid hetk hiljem, olles
kaasa haaranud noa, mis nupulevajutusega kergesti avaneb. Nuga
toetub vastu mu käsivart tera väljapoole. Mees tunnetab valu. See on ootamatus. Mu parem
käsi klammerdub tema omasse, tõmbab selle sirgu, vasakut
kätt varjav nuga lõikub ta käsivarde. Mees on pisut kummargil, ebaloomulikus asendis
käe tõttu. Ma astun sammu lähemale ja terariist on ta kõril. “Ei
rabele” ma pooleldi kähistan. Sõnu polegi tegelikult vaja. Ta mõistab isegi, et
vähimgi liigutus tooks vere ta kaelale ja jätaks ta ilma võimalusest mulle
kätte maksta.
Nii ei saa lõpmatuseni seista. Ehkki praegu on olnud vaid üks tilluke hetk. “Jäta
mind rahule, kao siit, ma ei taha mingeid sekeldusi” Sõnad, mitte just
kõige ratsionaalsemad, paiskuvad mu huulilt. Mees ei vasta. Hirm ja ebatavalisus on
tedagi lummanud.
Võib olla ei mõista ta minu sõnu. Aga tema keelt ma ei oska. Meie kultuuritagapõhjad
on piisavalt erinevad, et keeltel, mida kumbki meist tunneb, poleks
mingit ühisosa.
Ma lasen ta lahti, andes veel hoobi vastu pead ning tehes zesti, mis peaks üheselt
tähendama “tee, et sa kaod”.
Ta ei näe seda, vaid lebab.
Ei, minu rusikalöögid pole ju nõnda tugevad, niisugust, pikakasvulist ja küllalt
tugevat ma ei tapa. Ja käsivarrehaav niimoodi surma ei too.
Kui olen mehe hetkeks lahti lasknud jääb ta kummargile. Ma keeran selja ja lahkun, sammu
pealt nuga puhtaks tõmmates. Ta ei järgne mulle.
Mõnikord on see võimalik. Nii juhtub filmis ja vahest ka elus. Aga sellisest
kuumaverelisest rahvusest inimese puhul ma ei usu seda. Eriti niisugusest, keda
äriasjad on nii kaugele põhja vähearenenud riiki ajanud.
Ehkki olen selja keeranud pole mu tähelepanu hajunud. Ma tajun teda tõusmas, ta jookseb,
ei viskub minu poole täiest jõust, täie vihaga. Ma nihutan õige
pisut oma raskuskeset. Ta tundub minust mööda vihisevat. Sel hetkel kui mees on minuga
kohakuti, tõukan teda. Õige pisut, kergelt. Ta kaotab tasakaalu
ja lendab kogu oma jõuga vastu maad. Pea puruneb vastu äärekivi. Punased killud ja
hallikasvalge ollus.
Ma olen tapnud inimese. Ma olen tapnud inimese. Otsin taskust telefoni. Number kaheksa ja
trellid ja roheline telefon. “Armand, oled sa ärkvel? Armand
ma vajan su abi. Ma tapsin inimese.” Ma tõmbun nuuksudes kokku ega tunneta Armandi
sõnu, ei kuule ta lohutavat häälekõla. Tean ainult, et ta tuleb
minu juurde.
Kas oleks see tõesti tema, kellele ma helistaksin? Jah, kindlasti, sugugi mitte
politsei… Ning ükski mu lähedastest ei suudaks tegutseda… Nad oleksid
shokis nagu minagi.
Ei. Mitte nii. Pealegi on Armand midagi liiga kujutlematut, ma ei taba tema käitumist.
Ja… kas ma oleksingi shokis ?
Ma olen küll kallaletungijale selja keeranud, aga ei kaota oma valvsust. Ma tajun teda
tõusmas, ta jookseb, ei viskub minu poole täiest jõust, täie vihaga.
Ma nihutan õige pisut oma raskuskeset. Ta tundub minust mööda vihisevat. Sel hetkel kui
mees on minuga kohakuti, tõukan teda. Õige pisut, kergelt. Ta
kaotab tasakaalu ja lendab kogu oma jõuga vastu maad. Ta on suutnud end kägarasse
tõmmata ja nii saab ta küll kõvasti haiget, kuid see ei muuda teda
veel liikumisvõimetuks.
Ta tõuseb jälle vihaga näos. Ja jookseb otse mu noa otsa.
Ma ei ole arst. Mul ei ole noaga palju kogemusi, ma vaid hoian seda instinktiivselt enda
kaitseks. Mitte surmavalt. Valu paneb teda tagasi põrkama.
Mees on tugev ja kisub noa mu peost. Taganen parki. Hooman puud, madalaid oksi. Mu jõud,
hirmuga mitmekordistunud, murrab oksa. Mitte küll liiga
pika, käsivarrest lühema.
Mees läheneb mulle. Olen ummikhoovis, ei pääse jooksma. Mu selja taga on muu ja majad,
kui ma vaid pääseks mehe selja taha tänavale. Ma oleks tast
kiirem. Mul on vaja joosta, aga ma ei saa, ehkki mul on jalad. Ma näen meest püstolit
välja tõmbamas. Seni ei olnud vaja mind tappa. Nüüd on.
Ma sööstan ta poole, ta on ikka veel kummargil. Mu kaigas lööb püstoli ta sirutumas
käest. Teine hoop tabab tema puusakonti. Mu jalg tõuseb ja tabab
ta kõhtu. Ma haaran oma noa. Nüüd tuleb minul ta tappa.
Taevas on tumesinine, paju lehed joonestuvad mustade figuuridena. Vahtralehed on kadunud,
need jäävad tumedate majade taustale. Ma vaatan ekraani
enda ees. Asetan käed klaviatuurile ja ootan sõnadevoogu.
“Bhikhu Parekh”, kirjutan ma, “rõhutab, et võrdsust käsitledes ei tohiks me
vaadelda ühiskonda homogeensena, kuivõrd tänapäeval on see enamjaolt
multikultuurne. Nii toob ta senisesse…”
Ma teadsin, et ma suudan.
3.
Päikesetõusul läksin magama, mind võttis vastu raske unenägudeta uni.
Ärkan nõudliku koputuse peale. Vilksti fikseeris mu pilk kellaaja, oli juba suur päev,
pool kolm. “Stefan”, mõtlesin. “Lõpuks ometi!” Me polnud peaaegu
kuu teineteist näinud.
Ukse taga oli Armand. Ma olin pisut kohkunud, punastasin vaadates öösärki. Armand ei
näinud seda tähele panevat. “Oled sa uudiseid näinud, kuulnud,
lehti?” Mu nõutu nägu oli talle juba enne neid sõnu vastuse andnud. Ta haaras mu
ümbert ja pani mind istuma. Siis nägin ta käes pilti ebaloomulikus
asendis kehast, ning koljukildudest laiali. Ja nuga… seesama mu kujutlustekallaletungija
kehasse jäänud…
“Kete,” ütles Armand, “Stefan tuli õhtul. Läbi vanalinna ja …
“Ei” karjatasin ma
Olin jälle unustanud oma unelmaid kontrolli all hoida, jälle on nad vabalt hulkunud. Mu
artiklid olid viimasel ajal saanud teoks vere läbi. Ma olin osanud
ka ilma, aga nii oli lihtsam, sai kiiremini.
Aga mu kujutlused otsisid ju endas sees olevatele sarnast ohvrit. Ma ei uskunud, et saan
oma lähedasi tappa.
Oh, Stefan, ega sa ometi ei mõtelnud mu peale…?
[tagasi]
|
Lehekülgi Tatjana päevikust ehk Süütu pilk Pushkini
"Jevgeni Oneginile"
(kevad, 1996)
13-ne aastane Tatjana
Olga on nii särav, nii ilus! Ta näib igas asjas minust üle olevat... Kuidas ta
naeratusi jagab, kui loomulikud on kõik tema zhestid! Miks mina pean nii palju
vaeva nägema selleks, mis temal on kaasasündinud? Ka mina tahan olla tähelepandud, ka
mina tahan olla daam, kellega seltskonnas arvestatakse! Kuid
ma olen ju hea näitleja. Miks mitte jäljendada Olgat, mängida, et olen tema. Siis
muutub ehk ka tema käitumine minule omaseks. Aga... meie välimused
on liiga erinevad. Minu ilu on teistsugune kui tema oma. Ma ei saa mängida teda. Keegi ei
usuks seda mängu.
Mida ma siis teen? Selleks, et südameid vallutada? Ja olla igal pool daam number üks?
Miks inimesed jäävad kaaslastele meelde? Teatavate omaduste
tõttu, mida teistel ei ole. Olgat mäletatakse tema ilu ja sundimatu käitumise, tema
sisemise sära pärast. Ja kui ma hakkaksin teda kopeerima, mäletaksid
inimesed meid koos, või halvemal juhul mind, kui Olga õde. Järelikult pean olema
erinev. Ma pean endas arendama kõiki minu isikupäraseid jooni. Ja
pean neid ka juurde tekitama. Pean olema Olga vastand. Tema on lõbus-mina nukker. Tema on
punapõskne- mina kahvatu. Tema on aval ja seltsiv-mina
kõrk ja salapärane. Mul on hele nahk, ent tumedad juuksed. Ja tumesinised silmad.
Nendest silmadest saagu minu relv! Minu kahvatust näost peavad
meelde jääma just need: suured, tumedad, nukrad ja salapärased. Ja kõike seda peavad
saatma tarkus. Ma pean teadma, mis minu ümber sünnib. Ma
õpin värsse kirjutama. Ja loen palju... Olga ilu on 35-ndaks eluaastaks kustunud ja kuna
tal muud ei ole, siis kustub ka tema kuulsus seltskonnas. Aga
mina jään. Mind austatakse ka kolmekümne aasta pärast. Inimesed mäletavad minu
omapära ka siis, kui olen juba ammu surnud.
16-aastane Tatjana
Mu jumal, mu jumal! Kas ma tegin ikka õige valiku? Kuidas ma kadestan Olgat... Kui lihtne
tal on... Ta on seltskonna täht, mina aga... Ent mis siis!
Noorus moodustab ju elust kaduvväikese osa. Ja minu tähelend tuleb pikk, sest see algab
siis, kui ma juba inimene olen. Mina säran nelikümmend aastat
Olga nelja asemel. Ma pean üle saama oma masendushetkedest ja mõelda sellele, mis saab
tulevikus. Ma pean vastu. Kui lihtne oleks mul veel teist teed
valida. Ent ma ei tee seda. Sest siis muutuksin tavaliseks aadlidaamiks, inimeseks, kes on
kogu aeg ühesugune. Ent see on suurim õnnetus, mis kedagi
võib tabada. Inimene peab elama pidevas muutumises, ainult siis on tema elu midagi
väärt. Ja ainult siis suudab ta tunda. Näha ilu ja armastada. Muutuda
suudab ainult teadmistega inimene. Järelikult pean õppima, pean koguma kõikjalt kust
võimalik. Elada sisukalt!
18-aastane Tatjana
Tundub, et Onegin on pidevate võitudega harjunud. Loomulikult lööb ta Olgale külge.
Kuid... ega ta ju mu õest tegelikult ei hooli. Kui palju Olga võib
tema pärast nutta saada...
Kaks kuud hiljem....
Olga on õnnetu. Pisarais. Ja kõiges on süüdi seesama frant-Onegin. Mu vaene õde...
Onegin, nüüd saad sa teada, mis tähendab üks vihane õde. Sa saad
teada, kes on Tatjana. Minu eesmärgiks saab sulle haiget teha ja ma ei kohku tagasi
ühegi vahendi eest. See kerglane noormees saab veel minusse
armuma, kui ta selleks muidugi üldse võimeline on... Ent mind püüdma hakkab ta ikkagi.
Ja siis saab ta teada, mis on õnnetus. Kunagi naeran ma tema
üle... ja ütlen: "See on Olga eest!"
Veel kaks nädalat
...kui intelligentne ta on! Kuidas ma alles nüüd meie kauase perekonnasõbra voorusi
hakkan avastama? Lenski, ma tahan teiega ikka ja jälle rääkida!
Kolme päeva pärast...
Ma armastan Sind.
Sa armastad Mind.
See on võrrand. Kahe tundmatuga.
Kuu aja möödudes...
Ma olen tõesti ja tõeliselt armunud. Ma ei suuda Temast lahus olla. Naaseks ta rutem!
Kui õnnelik olen Teda nähes ja temaga vesteldes... ...ja kui hästi
sobib mu armastus minu plaanidega. Mul õnnestub petta isegi oma njanjat, teistest
rääkimata. Ma ei saa, ega tahagi, peita armastust. Ent võin jätta mulje,
et olen armunud kellessegi teise. Las nad pealegi arvata, ent olen Oneginile oma südame
kaotanud. Ja las arvab seda eelkõige too kergats ise.
Järgmisel päeval...
Mis on küll nimi? Kui nimetataks roosi teisiti, see ikka kõlaks sama kaunilt. Nii ka
Lenski, kui teda mitte Lenskiks ei kutsutaks, säilitaks ikka selle kalli
kõla, mis on tal nüüd...
Nädal hiljem...
Ta tuli... kuidas ma naudin vestlust kellegi tõeliselt targa inimesega. Ja kuidas ma
naudin seda, et ma pole lihtsalt daam, vaid tõeline vestluspartner. Ta ei
räägi sellist seltskondlikku juttu, mida tavaliselt kauni neiuga kõneldakse. Ma saan
viimaks kellegagi arutada probleeme. Kui raske on teada ja oma
teadmist varjata...
Taas möödus kolm päeva...
Kuidas ma küll eksisin! Lenskile meeldin ma intellektuaalse partnerina, kuid armunud on
ta hoopis Olgasse. Olgasse! Sellesse tavalisse neidu, kelles ei ole
mitte midagi uut! Niisugusi on terve maailm täis... Niisugune omapärane inimene nagu
Lenski, mida ta saab küll suhtlemisest Olgaga?
Sind armastades ootab murerada mind, mu viimseks igatsuseks jääb ent armastada sind. Nii
ütles üks Idamaa mõttetark. Ja täpselt nii tunnen ka mina..
Kahe päeva pärast...
Nüüd ma tean, mida tähendab õnnetu armastus... Olen alati arvanud, et see õilistab
inimest. Võib-olla see ongi nii. Ent nüüd tean midagi veel. See tunne
õpetab inimest ka vihkama. Mitte kedagi konkreetset, aga kõike üldiselt. Vihkama maad
ja rahvust. Õpetab igatsema kaugeid maid... Ja võõrutab
inimese kõigist seltskondadest. Tekitab igatsuse millegi uue järele. Ma vihkan
Venemaad...
Järgmine õhtu...
Miks lasen tunnetel end valitseda, selle asemel , et nende isand olla? Parem pühendan end
õpingutele, need viivad mind kaugele. Kuid... kas ikka viivad?
Ei saa ju minust teadlast ega riigijuhti. Paremal juhul vaid vaikne filosoof. Halvemal
juhul kirjanik. Miks inimkond ei salli võitlevaid naisi? Miks ei või naine
olla tugev. Uhke. Juht... Tugevad naised surevad üksinduses. Neid kardetakse liialt, et
end nendega siduda. Ja need kes julgeksid, ei ole seda jälle teisiti
väärt. Sest võitlejad vajavad kaaslast, mitte imetlejat. Miks peab neiu olema
romantiline ja sentimentaalne? Miks taunitakse naissoost mängureid?
Veel kaks nädalat...
Üks üllus kustus äkki-suri Lenski,
surm suurile ent lõpp ei ole iialgi.
On isa juurde naasnud tema hele hing ja keha läinud ema rüppe tagasi
Ta hingehelk on seal, kus täheringi käik,
kus sulle lõpp, seal ülemaisus algabki.
Nüüd tema põrmust kesta pärind põrm,
sest ülluses ta oli tõusnud taevani.
Ja oma rinna, milles salajane helk,
ta rebis oma kalli ette vallali.
Järgmisel päeval....
...Su päralt, mu armastus, ikkagi veel mu ripsmeis on meri ja südames lõõm...
Pärast matuseid...
...Ah Onegin, nüüd kolm korda kättemaksu vannun ma sul! Suurim needus sind tabab, mu
armsa tapmise eest! Ja Olgatki õnnetuks teinud kordi kaks!
Kulugu või tuhat aastat, ent kord langed sa hävitatuna, veel sirutad käsi mu poole,
anudes halastust, kuid vastuseks kuuled vaid pilkavat naeru! Mul
vihkamine annab eluks jõudu... Tead ju, et raisakullil aastasadu eluks, ent aasta ainult
kestab pääsulinnu põlv!...
Mõni aeg hiljem...
Huvitav, mis saab siis nüüd? Ta kindlasti ei oota sellist käiku. "Ma Teile
kirjutan..." Tõeline sedöövr. Ootamatuse vastu tal relvi pole! Kas kellelgi üldse
on? Kui tehakse midagi, millest keegi mitte kuskil, mitte kunagi pole kuulnud...
...Huvitav, kas ma Temale oleks suutnud niisugust kirja kirjutada?...
24-aastane Tatjana
Kuus aastat kestnud võitlus on täna lõpule jõudnud. Ma tegin ta õnnetuks. Nii
õnnetuks nagu ta kunagi pole olnud. Ja ta ei toibu sellest enam... Ta
kustub. Kord sureb ta joodikuna, kellest ühelgi hingel kahju ei ole. Ma võitsin!
Järgmine hommik...
Nüüd on purunenud kõik sidemed mis mind ühendasid selle maaga. Vaid vihkamist on
õpetanud mulle Venemaa. Kuid ka õnne tahan maitsta nüüd...
Seetõttu lahkungi nii ruttu, kui võimalik.
Nädal aega hiljem...
Pariis....
55-aastane Tatjana
Ma chere, elu sulle ratsuks antud, aeg lahti sinu eest,
aeg elu mängus palliks, ole julge mängumees!
Nii ütlesin täna oma tütrele...
85-aastane Tatjana
...Kui õigesti ma oma elu olen elanud!...
[tagasi]
|
Teadmiste diskreetne võlu.
(sügis, 1995)
Poiss naeratas, siis tõusis aknalaua kohale ja haihtus...
Koht, kus ta oli äsja seisnud helendas veidi. Tüdruk vaatas seda hämmeldunult. Aeg
oli hiline ja poiss oleks võinud tõesti lahkuda, ent niiviisi... Tüdruk tundis, et
vajab seletust. Ta astus koridori.
"Nende uste taga siin on inimesed, kes annaksid mulle pika ja põhjaliku
seletuse," mõtles ta. Kuid samas taipas tütarlaps, et ei taha seda. Ta
sisenes oma tuppa ja avas laeka, mille kaanele oli graveeritud: Elamise Eeskirjad. See oli
tihedalt täis pabereid, millest igaüks hoidis endas mingit tarkust. Tüdruk
võttis ühe juhusliku sedeli. Sellel seisis: "Sõpru ei kasvatata, neid
valitakse." Ta võttis uue. "Tuleb leppida tõsiasjaga, et igal inimesel on ka
puudused." Kolmas sedel: "Sõpruse aluseks on usaldus." Tütarlaps
ohkas ja sulges laeka. Need eeskirjad olid ju kõik väga õiged, kuid antud juhul
osutusid täiesti kasututeks.
Ta mõtles helendusele aknalaual ja naeratas. Pead taas akna poole pöörates, ei näinud
ta seal enam midagi imelikku. Võib- olla oleks siiski pidanud midagi ette võtma,
kellegagi rääkima? Ei, hetkel ei tahtnud ta kedagi näha. Salapärane helendus ei
kadunud ikka tütarlapse mõtetest. Tõenäoliselt selles peituski mõistatuse lahendus.
Ta püüdis meelde tuletada kus oli seda näinud. Ent pingutustest hoolimata ei naasnud
see tema mällu. Kuid näinud tüdruk helendust oli, seda ta teadis. Mõtted jooksid
laiali ja muutusid üha enam ja enam ebamäärasteks. Ta hakkas oma pikki helepruune
juukseid kammima. See aitas tal keskenduda. Kammi sahtlisse pannes langes ta pilk
nahkkaantega kaustikule. Ta võttis selle välja. Pikki aastaid oli ta päevikut
pidanud. Nüüd avas ta selle, otsustades lugeda kõike, mis oli poisi kohta öeldud.
Võib-olla suudab ta siis seletada midagi nii imelikku, kui seda oli poisi haihtumine. Ehk
oligi see tema loomulik käitumisviis, ainult tüdruk polnud seda varem märganud?
Järsku tundis tütarlaps, et nende mõtetega ei jõua ta kuhugi. Ta ei suutnud
seda mõistatust lahendada. Ta lõi päeviku kinni ja pani selle sahtlisse tagasi.
Tüdrukule ei meeldinud segased asjad. Ning kui tõesti polnud midagi võimalik selgitada
tuli see lõpetada. Ja antud situatsioon oli täpselt selline. Seletamatu. Talle meenus
veel üks elamise eeskiri: "Kõik, mis algab, lõpeb halvasti, muidu ta ei
lõpekski." Iseendalegi ootamatult taipas tüdruk, kuidas ta käituma peab.
Poiss istus diivanil ja tütarlaps seisis tema vastas riiuli kõrval. Ta hoidis kätt oma
lauakellal, see oli vanaaegne, päritud isa emalt. Kell oli musta värvi, kaunite
nikerdustega, mis kohati näisid kujutavat lehti ja õisi, kohati aga abstraheerusid
peenelt väljatöödeldud ebareaalseteks kujunditeks. Kell oli malmist, teravate
nurkadega. Tüdruk võttis kella ja viskas selle poisile vastu pead. Too libises diivanilt
põrandale. Poisi peast väljatungivad luuservad olid sakilised, meenutades keskaegset
kindlusemüüri. Nende vahelt valgus mingit valkjat ollust, see oli ilmselt väljavoolav
aju. "Küll on hea, et ta põrandale kukkus," mõtles tüdruk, "nüüd ei
määrdu vähemalt diivan ära." Poisi suust purskus heledat verd.
"Arteriaalne," konstanteeris tüdruk "venoosne oleks tume." Ent samas
tundis ta hämmeldust. Kuidas sai suust pursata verd, kui oli saadud hoop pähe?
Tütarlaps teadis täpselt, et niiviisi juhtuks vaid siis, kui löök oleks antud rindu.
Aga nüüd?
"Küll on kahju, et mu arstist vanaema surnud on," mõtles ta. Siis pöördus ta
riiuli poole, võttis sealt ühe köite, ning istus mugavasti tugitooli, süvenedes
raamatusse "Anatoomia".
Voodi ees helendas
[tagasi]
|
Orjade planeet
(suvi, 1994, romaani kavand)
Odebel ei mõtelnud sugugi mingisugustesse segadustesse sattumise peale, kui ta oma
rahulikul ja ennasttäis viisil kosmoselaeva "Cara" sisenes.
Tema luksuslik kajut asus esimeses saalis ja kandis numbrit "5". See oli
küllalt suur, esimeses ruumis oli diivan, kolm tugitooli, nurgas suur potilill. Veel
oli ühel seinal videoapartuur, isegi aknaimitatsioon. Samuti kirjutuslaud moodsaima
arvutiga. Ruumi teises otsas oli helendav plaat, mille nupudele
vajutamisel avanes kas kajuti teise toa uks, või siis sissepääsud klosetti ja
vannituppa.
Odebel desinfitseeris ja lõhnastas tualettruumis käsi, vaatas üle make-up'i ning astus
siis kupeesse tagasi. Noor daam istus tugitooli, tellis lauarvutilt
oma lemmikajalehe uusima numbri, mille sisuga ta kohe tutvumist alustas. Odebel oli väga
ilus ja väga hästi riides umbes 22 aastane daam. Tema pikad
tumedad juuksed langesid lahtiselt õlgadele nagu nõudis mood, kus parajasti austati
kõike loomulikku. Juukseid hoidis kõrgele õrnale laubale laskumast
punastest üliharuldastest vääriskividest peaehe. Odebeli silmad olid tumesinised,
oskuslikult jumestatud ning säravad. Kallis puuvillasest riidest
reisikostüüm rõhutas õrna ja saledat figuuri. Sihvakas daam istus nii graatsilises
poosis, nagu selle võis saavutada ainult kas priimabaleriin või siis
puhkusele sõitev Odebel, rikas ja enesekindel Odebel. Tema hoiak, huulte joon ning
silmade vaade näitasid, et ta on ääretult uhke ja võib-olla isegi pisut
ülbe.
Uks avanes ning kõrgi daami pilgu ette ilmus kaks tema kajutinaabrit-lühike ja kõhn
kollakas- pruunide kohevate juustega umbes 30-ne aastane naine
ja pikk noor mees, kes aupaklikusega oma kaaslannat toetas. Ta oli kastanpruunide
hoolikalt soengusse kammitud juuste ning ilusa tundliku näoga vahest
26-27 aastane mees. Naine ta kõrval kandis helerohelist kostüümi, mis oma lopsakuses
jättis vaevalt aimatavaks tema kondise figuuri. Lihtsalt, ent
hinnaliselt riides saatja ta kõrval sobis naisega oivaliselt.
"Minu nimi on Adlain Edlin," ütles noormees viisakalt "ja siin on minu
sõbranna ning peatne abikaasa Lily Harki."
Armastajad laskusid diivanile Odebeli vastu. See pani ajalehe aeglaselt käest ja vaatas
kiiresti ja üleolevalt oma reisikaaslasi. Vaikus oli pikk ja piinlik.
Lõpuks sõnas Odebel meloodiliselt: "Mina olen Odebel Adestre. Rõõm teiega
tutvuda," ta naeratas säravalt lastes oma imeilusaid hambaid välgatada, "ka
mina sõidan Cameliale."
"Oo, ma olen teist kuulnud, preili. Ma imestan, et te omaenese tähelaevaga ei
sõida," ütles Lily ükskõikselt, aga samuti võluva naeratusega.
"Jah, ma lasin oma ruumilaevad maha müüa, sest nad ei meeldinud enam mulle. Kuid
kuna ma eelistan Camelia tooteid, siis tellin mõne sealsest
tehasest." Odebel vaikis. Kuuldus tasast suminat. Laev tõusis peaaegu hääletult
õhku, alustades kauakestvat-kolmetunnist-reisi kuurortplaneet Cameliale,
mis asus Galaktika ääremail.
Odebel surus maha haigutuse ja needis end taas, et polnud võtnud üksikut luksuskajutit,
vaid selle koos mingite kaaslastega. Ta oli enne lootnud, et
need on huvitavad ,aga nüüd... Ta tõusis ja ütles kõlavalt ja naeratusega:
"Ma lähen restorani". Preili Lily noogutas ükskõikselt, ent Alain sõnas:
"Kui lubate tuleme teiega kaasa. Lily, mul on söögiisu." Kõnetatu sõnas
ükskõikselt: "Ah nii, mine siis. Mina küll ei tule.
"Aga Lily.."
"Mine aga, kallis, ega ma armukadedaks saa. Preili Odebel, ärge solvuge, see on
meievaheline nali." Alain tõusis veidi ebakindlalt, naeratas siis ning
astus Odebeli kõrval koridori.
Sel hetkel tuli Hüpe läbi hüperruumi. Laevas polnud see küll tuntav, hoolimata
hoiatussignaalidest, mis ebameeldivalt undama pistsid. Odebel tundis
väikest võpatust, mis oli küll rohkem tingitud sireenide ehmatamapanevaist karjeist,
kui Hüppest enesest.
Restoran asus kohe teise reisisaali taga. See oli luksuslik, meeldiv ja vähese rahvaga
koht. Mängis mahe muusika ja roosa, pisut salapärane valkgus
muutis ruumi õdusaks. Nad istusid. Alain vaatas kelnerit oodates esimest korda oma
kaaslast tõeliselt. Ta leidis Odebeli olevat silmatorkavat ilusa ja hästi
riides, ent kuidagi upsaka. Odebel aga arvas kenast noormehest hoopis halvasti.
Nad sõid vaikides. Ent lõpetada nad ei saanud, sest signaalid hakkasid taas
ebameeldivalt karjuma ja kõik restoranikülastajad peale Odebeli hüppasid
hirmunult püsti.
"Mis see on?" ütles Odebel häiritult, "ma ei saa ju söömistki
lõpetada..." Alain kisas:
"Hädamaandumine!" Tõepoolest, susinad ja visinad, mida oli kuulda sireenide
vahel, viitasid maandumisele. Siis kuuldus tehishäält, mis siiski vähe
erines inimese omast:
"Lugupeetud reisijad! Hüperruumi Hüppel toimus laevaarvutis rike, samuti ka
küttesüsteemis. Laeva võib iga hetk plahvatada. Palume kõigil minna
väljumisava juurde, ning maandumisel joosta kiiresti, aga rahulikult laevast
eemale."
Alain hüppas edasi, kuid Odebel haaras ta käest:
"Alain Edlin!" See ei kuulanud, vaid trügis läbi meeletute inimeste oma kajuti
poole. Ta hoidis Odebeli masinlikult käest ja tiris endaga kaasa. Noor
daam näis olevat apaatne ja ükskõikne. Alain avas ukse. Lily oli aga juba läinud ning
Alain asus jõuga inimmassist läbi murdma, Odebel satelliidina
kannul. Lift oli pungil täis inimesi, ning Odebel leidis end selle nurka pressituna ja
talle tundus see olukord isegi pisut lõbusana. Alain vaatas esimest korda
pärast paanika puhkemist Odebeli otsa. Noor daam naeratas:
"Mu härra, te polnud minuvastu sugugi viisakas! Mingisugse plahvatusohu tõttu
unustada oma kaaslane." Alain ohkas. Siis haaras inimhulk nad kaasa.
Uksed avanesid, eskalaator väljus ja inimesed tormasid liikuvale trepile, mis nad alla
planeedile viis.
Odebel tundis kuidas värske õhu surve ta juuksed lehvima pani. Ohk oli jahe, aga
hapnikurikas. Lõpuks leidis Odebel end planeedi pinnalt, ning
rahvamass, mille moodustas umbes 70 paanikas inimest, viis teda edasi. Siis see hõrenes.
Odebel nägi Alaini enda kõrval jooksmas. Noor daam tundis
alles nüüd, et noormees hoiab kõvasti ta käest kinni. Kilomeeter kiiret jooksu
poolkõrgetel kontsadel, kujuures sind ähvardab plahvatus... Äkki Odebel
peatus. Ta sundis ka Alaini seisma jääma
Siis vaatas naine talle tõsiselt otsa ning sõnas: "Ma ei tea, mis see on.
Hüperruumis juhtus minuga midagi. Laev ei plahvata." Alain Edlin kahvatas ja ütles:
"Tulge nüüd, preili. Jookseme. Ma pean Lily üles leidma." Noormees vaatas
seljataha ja hüüatas. Laeva hõbedast siluetti, mis kahvatus valguses nende
taga oli säranud, enam ei olnud. Polnud ka mingeid jälgi plahvatusest.
"Mis see on?" küsis ta. Odebel naeris: "Mõtle ise. Hüperruumi
katastroofid juhtuvad harva. šliharva. Nad on peaaegu võimatud. Juhul aga, kui keegi
neid korraldab on nad vägagi võimalikud." Alain vaatas naisele otsa. See jätkas:
"Ma võin teile nüüd ühe saladuse avaldada..." Odebel vaikis äkki, justkui
kõheldes. Tõepoolest, mõtles
ta, miks peaks ta avaldama endas äkki tekkinud jõudu, mille käitumist tüdruk veel ette
ei aimanud. Ta vaatas Alaini näkku, siis sirutas energiakombitsa,
mille ots, justkui iminapp, kustutas viimase lause noormehe mälust ning siis ütles:
"Lähme nüüd edasi." Noormehe reageering oli imelik. Ta võpatas ja
vaatas Odebeli otsa. See ei liigutanud. Odebel oli telepaat olnud alati. Tema võim
oli aga olnud tühine. Tüdruk suutis lugeda väheste inimeste mõtteid siis, ja sedagi
siis kui need olid suunatud
tema poole. Odebel ei olnud oma võimet kasutanud pärast 13-ndat eluaastat, teadlikuks
sai ta sellest umbes kümneaastaselt. Uhke Odebel pidas
vastikuks sobrada teiste isiklikus mõttemaailmas. Seda pidas daam võrdseks teiste musta
pesu sees otsimisega. Aga vajaduse korral võis midagi mälust
kustutada...
Odebel oli läbi teinud telepaatidele vastava koolituse, ning tema nimi oli kirjas
planeedi telepaatide nimekirjas järjekorranumbri all 128. See solvas
tüdrukut kohutavalt. Tema planeedil oli veel 127 telepaati. Ja üldse-Odebel, rikkast
perekonnast pärit Odebel, kõigiti armas-ja telepaat. See oli midagi
vastikut! Neiu varjas seda kõigi eest. Ja kuna telepaatide nimekirjale oli
juurdepääsuluba vähestel, siis sai ta rahulikult elada. Odebelil olid ka mõned
eeldused telekineesiks: pika pingutuse peale tõstis ta sulepea mõttejõu abil laualt
10-ne sentimeetri kõrgusele. Aga nüüd...Hüperruumis oli ta kohtunud mingi tohutu
mõistusega. See andis impulsi kogu laevale. Ja tavalisse ruumi jõudes Odebel kohkus,
sest äkki tunnetas ta aatomeid, kehasid, energiat. Ja suutis neid käsitseda. Odebel
naeris omaette. Ta oli üsna ükskõikne selle vastu, mis tema mõistus võis korda saata.
Peaasi, et tema heale reputatsioonile kahju ei tule.
Tähe kahvatu valgus langes lagendikule. Oli külm. Taamal märkas neiu linna siluetti.
Odebel tundis ussikest enda all maas käiku uuristamas, nägi keemilisi protsesse
mullatõugu kehas. Siis vaatas Odebel enda sisse, kuid pöördus sealt kerge
ebameeldivusvõbinaga eemale. Neiu vaatas Alaini, kes vaats murelikult ringi, kuid
ei liigutanud. Odebel lõpetas igasuguste keemiliste protsesside vaatlemise ja silmitses
linna piirjooni ja ohkas.
"Sinna on pikk tee," sõnas ta.
"On küll. Kas ma leian sealt Lily?"
"Võib-olla. Lähme. Reisjad, kes olid "Caral" on kõik sinna teel."
Möödus mitu tundi. Odebel ja Alain ei vahetanud sõnagi, Alain aga saatis aeg-ajalt
pilgu neiu poole, mida see aga ei märganud. Alain oli telepaat. Tema numbriks oli 89,
ning iial polnud mees kuulnud nr. 128-st, küll aga ühest planeedi
rikkamast perekonnast Adestrest. Samuti kõrgseltskonna tähest, imekaunist Odebelist.
Noormees võttis kokku oma võimed, kuid asjatult. Noormees
tundis, kuidas tema mälust midagi eemaldatakse, kuid ei suutnud selle vastu võidelda.
Nüüd, nähes, et ta kõrval kõndiv isik omab kõrgemat mõistust, kui
tema, vaikis noormees ja lasi asjadel kujuneda.
Linn tervitas neid hallide müüride ja vangikongi sanaste majadega. Harvad inimesed
hallidel tänavatel. Tume taevas vihmapilvedega kattumas. Morn
tühjus-niisugune oli planeedi esmanähtud asustatud keskuse vaade.
"Mis linn see on?" küsis Alain.
"Mis planeet see on?" oli Odebeli ainus vastus.
Nad liikusid edasi. Linnatänavad olid halvasti sillutatud ja jätsid kekaegse mulje.
"Jälle mingi arenguplaneet. Seekord ilmselt eriti ebameeldiv," torises Alain.
"Olete siis nii sagedane nende külastaja?"
"Mnjah, küllaltki."
Siis astus võlvkaare alt välja kolm meest. Nad piirasid Odebeli ja Alaini ümber.
"Kes te olete?" küsis Odebel ääretu rahulikkusega.
"Te tulete meiega kaasa," oli külm vastus.
"Kuidas soovite."
Nad viidi ühte vangikongi-taolistest majadest.
"Siin hakkate elama." Mehed pöördusid ja lahkusid sirgelt.
Tuba oli väike, kõle ja külm. Odebel viskas pea selga, hingas sügavalt ja ütles:
"Härra Edlin, lahkuge palun hetkeks ruumist." Alain täitis käsu. Kui
ta naases, leidis ta Odebeli istumas toolil, sügavalt mõttes. Odebel vaatas imestunult
noormehe käitumist. See nimelt tõusis pingilt, kuhu ta oli apaatselt istunud, astus
seina juurde ja toetas vastu kivivalli. Plaks! Luuk avanes, Alain vajus sisse ja klapp
sulgus samasuguse häälitsusega. Odebel ei kaotanud rahu. Ta vaid tõstis kulmud kõrgele
ja jälgis ümbrust. Neiu mõistus tegi hetkega kindlaks võimsa aju lähedalolu.
Siis oli Alain tagasi. Tema näol polnud enam endist arukat ilmet, ta tundus olevat
hull. Mees astus mõned sammud ja kukkus voodile. Odebel tundis, et keegi annab talle
käsu seina juurde minna. Sisimas itsitades täitis telepaat selle. Odebel vajus ruumi,
mis oli pime, kuid pehme põrandaga. Odebel jälgis kõrgema mõistuse tegevust. Varsti
oli talle kõik selge. Kui too teine tahtis tema mõistusesse tungida, et neidu orjastada
ja energia ära võtta, hakkas Odebel äkki ründama. Vastane oli tugev. Isegi Odebeli
imepäraselt muutunud mõistus ei suutnud sellest kaitsest läbi tungida. Noor daam tundis
peaaegu füüsilist valu, kui barjääri tagant tungisid peale uued jõud. Odebel
katkestas kogu võimu kokku võttes ühenduse.
Tagasi oma toas vaatas Odebel kurvalt Alaini. "Oh!" sosistas ta, "ma ei
teadnud milliste superajudega mul tuleb kohtuda! Vaene poiss! Kuid praegu ei saa ma su
heaks midagi teha." Tundes taas survet oma mõistusele hüppas Odebel püsti,
purustas mõttejõuga ukse, lükkas valvuri eemale ning läks mööda tänavat edasi.
"Ah," mõtles ta, "nüüd saan ma kõigest aru! See mõistus vajab
teiste inimeste vaimuenergiat. Ent poolhullud lollikesed ja orjad ei anna enam nii palju,
kui vaja. Seetõttu liigutab ta hüperruumis laevu, toob need siia ning purustab inimesi
nende mõistust võttes. Mida ma nüüd teen? Miks tekkis minul selline võim?"
Odebel kõverdas huuli. "Lollus! Mis on minu asi selle planeedi vallutajaga
võidelda! Mina olen Odebel Adestre, kaunis noor daam, kes tahab jõuda oma Cameliale. See
nurjatu segab mind. Noh olgu, ma kõrvaldan ta!"
Keegi läks ülke tänava. Noor naine arulageda näoga. "Ohh! Vastik on see mõistus
küll!" Lõpuks ta nägi mõistuse asupaika. See see siis oli! Tume torn
väikeste aknasilmadega. Odebel tundis rünnakut, kuid pareeris selle osavalt. Keegi
ei peatanud teda. Aga mida sügavamale mõistuse ruumidesse ta jõudis, seda raskemaks
läks surve. Odebel ei näinud enam ümbrust. Ta võitles. Ent kõige selle juures oli ta
endiselt irooniline daam, kes naerab kõige peale.
Koridorid laienesid, hargnesid. Odebeli mõistus juhtis teda siiski õiget teed pidi. Mitu
korda ta seisatas, nii raske oli. "Ah," suutis ta seejuures veel mõelda,
"ma tean miks ta mind ei peata. Kui ta mu mõistuse omastab, kui võimsaks ta siis
saab. Kõik see energia! Mõistus laseb mul oma valdustesse tungida, sest siis on temal
lihtsam. Tema taga on ju kogu planeedi jõud. Kuid teiste jõuallikatega ei saa ta vist
praegu kontakteeruda..." Neid lahutas veel uks. Odebel tõstis käe ja lükkas
selle lahti. Neiu katkestas ühenduse, nagu oleks selle vaheda mõõgaga läbi raiunud. Ta
astus ruumi ja naeratas.
Odebel nägi keskealist meest, üsna kena välimuse ning rahuliku ilmega. Mees tõstis
pilgu Odebeli silmadesse. Too värises. Mõistus oli kohutava jõuga. Odebel aga naeratas
endiselt. "Miks sa siia tulid?" ütles mees häälega. Nagu välk sähvis
Odebeli peas poolhull mõte. Ta teadis, et kohe kui ta vastab, hävitab mõistus tema.
Sest see oli tugevam. Nii pani tüdruk kõik ühele kaardile ning sõnas kirglikult,
suunates oma emotsioonide laine mehe poole: "Sest ma armastan sind ja jumaldan
kirglikult!"
Sekundi murdosaks liigahtas mõistuse barjäär. Sellest Odebelile piisas. Niisiis-isegi
see superaju, kaotas hetkeks kontrolli enese üle, kui talle armastust avaldati... Kogu
jõuga tormas neiu vastu kaitset. See murdus ja Odebel sisenes Mõistusesse. Ta blokeeris
mõningad paigad ja vaatas siis mehe silmadega ennast. Odebel mõtles. Mida ta peaks
nüüd tegema? Äkki tundis ta kõige selle mõttetust. Tema-- Odebel Adestre-ja on
kellegi teise mõistusesse tunginud. Odebel on kohutava jõuga Mõistus! Vastik ju! Tema
tahab olla noor kaunis daam, mitte mõni mõistusehiiglane ja vallutaja! Kohe oli
tüdrukul otsus valmis. Ta sisenes jälle oma kehha, muutes aga suure mõistuse täiesti
tavaliseks inimeseks. Mees oli teadvuseta ja Odebel hoidis teda oma kontrolli all. Siis
võttis tüdruk kokku oma jõu ja mõjutas kõigi 73 "Caral" viibinu mõistust.
Need olid nüüd täiesti normaalsed. siis pööras Odebel taas oma tähelepanu mehele ja,
huvitumata tema mälupankadest kustutas need nii, et viimane mida mees ärgates mäletab
on umbes 20-ne aastase nooruki muljed. Odebel andis talle küll pisut infot ka muust, ent
vähe.
Siis pööras ta tähelepanu enesele. Tal oli küllalt kõigist Mõistustest. Nüüd
teadis ta kuidas kõik oli olnud. See suur võime oli tal alati olnud, ent
enesesugestsiooni teel viidud üsna uinuvasse olekusse. Puutunud aga teist niisugust
Mõistust, ärkas võime. Ja Odebel mõjutas end uuesti. Unenäo-taoline olek, milles neiu
oli viibinud kogu aja pärast ebaõnnestunud Hüpet, kadus. Kogu loost oli Odebelil vaid
ähmane mälestus. Telepaatiat jäi neiule nii palju, kui tal alati oli olnud...
Odebel vaatas üllatunult ringi. Milline ebameeldiv ruum! Kõik oli tehislik ja särav.
See pole ju üldse moodne! Ja kes see mees tema ees on? Üks keskealine mees, üsna kena,
väga hajameelne ilme näol istus laua taga.
Odebel sõnas ülbelt:
"Mu härra, miks te mulle istet ei paku? Ma pean olema ebaviisakas ja seda teilt
paluma."
"Mu härra" hüppas püsti. Odebel noogutas ükskõikselt. Ta küsis:
"Millal läheb siit laev Cameliale?"
[tagasi] |