Karjamaal

Kadakate ümber liigub õhtutuul,
Kõneleb karjamaa,
Kõneleb lagedus, kidurus, õhtutuul--
Kurvalt jään kuulama.

Udusse uppunud, soosse suikunud
Vaiksete varandus--
Soosse suikunud, udusse uppunud
Päikese armastus.

Kuulasin karjaski juba lapsena,
Kuulan ikka veel, kui vana mees--
Okkad üksi hääd, kajakas leinaja
Udu ja rooste sees.

Okkad üksi hääd pärjaks vaikse pääs,
Mõtle ja armasta;
Sügaval südames vuhiseb valuääs,
Täidab sind varaga

Ei ükski neist armasta mind.

Kõik laulud kõik ära on läinud,
Kõik endised helinad teel-
Mul kahju neist kevade käigul,
Kui hõiskavad ööbikud veel.

Mul kahju neist lillede vilus,
Kui metsaga vallatab tuul
Ning sinise laiuse ilus
Käib pilvede kõrguse luul--

Käib üle maa sügavus, sära
Üks peidetud "armastan sind!"--
Mul kahju, kõik laulud läind ära,
Kes nüüd veel armastab mind.

Jäi vaikseks mu meeletu meri,
Kõik endised helinad teel;
jäi vaikseks mu vahune veri,
Kui hõiskavad ööbikud veel!

Nüüd kuskil kui tagamaa talus
Käiks tikk-takk üks hiline kell--
Ah, mis sest nii kuulata valus,
Kui niigi kõik aina on hell.

Sind jumalaga jätsin sääl

All linnas kesköö laulab kell,
tal saateks tuisutuuled--
Mul meel nii imeline, hell,
All linnas kesköö laulab kell,--
Oo noore suve luuled.

Tee tõusul kuskil kingu pääl
Kask kahar, valge tüvi --
sind jumalaga jätsin sääl
Tee tõusul kuskil kingu pääl--
Oo süda, elu süvi.

On tee, mis tagasi ei vii,
Hall aja-raudne rada.
See meie saatus ilmas nii,
On tee, mis tagasi ei vii--
Ei saa sind unustada

Sind jumalaga jätsin sääl--
Kask, kodu veerev päike--
Ei sõnakestki öelnud hääl,
Sind jumalaga jätsin sääl
Kuld, muld, mu süda väike.

kask, kaugus, igatsus ja hing --
Ei taha, ah, ei taha--
Sa puhka, puhkajate ring,
Kask, kaugus, igatsus ja hing --
Jäid üksi teele maha.

Rändaja õhtulaul

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Kesk nurmi, täis valmivat vilja,
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,
Ju lapsena teesid armastas meel,--
Teed laulavad õhtu nii hilja.

Need teed, kuis on nad kõvad, kui keed,
Need otsata kutsuvad jooned,--
Ma kõnnin ja kõnnin, teed kõvad kui keed,
Nii hallid ja tolmused kõik need teed,
Need rändaja eluhooned.

Ju lapsena teesid armastas meel,
ju lapsena kuulda tee juttu--
Ju lapsena kõndida armastas meel,
Oma laulu nii laulda hallil teel,
kui polekski ilmas ruttu.

Tund hiline nüüd laulab lõpmata--
Meel igatseb tolmuta randa,
tund hiline, tee kõva kui kee,
Mind hoiab mõrsjaks enesele --
Ei siiski saa pärale kanda.

Nii vaikseks kõik on jäänud

Nii vaikseks kõikm on jäänud
Su ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, on alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
Silm nagu seletaks,
Kui kuskil mäe nõlval
Sa üksi seisataks

Ja su ümber nagu tuuled
Su üle juttu aaks--
Ei mõista, siiski kõigest
Sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
Ja vaatad tagasi--
Ja ohkad endamisi,
Ja ohkad jällegi...

Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja su sees.
Mis oli, see on läinud,
Mis tuleb, on alles ees.

Igatsuse laul

Nii läbisegi jooned

Mets kohab, mets ja süda--
Kes mõistaks ütelda,
Mis võimata veel öelda,
ja mõista võimata.

Tuul tuleb kust, ei tea,
Ei tea, kuhu läeb--
Kust kõik, mis on, ei mõista,
Sul üksi tunne jääb.

Siin kõik jääb poolt ja vastu...
Mispärast küsid sa,--
Kes teab, kust ja kuhu
Läed, tuled kõigega.

Siin elus nagu metsas
Üks kohin juttu aab,
Sest rõõmu, mure kõne
Nii läbisegi saab,

Nii läbisegi jooned,
Nii imelised teed--
Must, valge, valged, mustad
Ja vahel silmaveed.

Ei tea

Kord oli, kord, ei tea,
Kõik ilmas korraks jääb
Kõik ununeb nii pea
Kord korra järgi läeb

Kord korraks järgi mina,
Kord korraks järgi sa,
Musttuhat ümber kordab,
Ei iial otsa saa.

Näe, päikse paistel mängib
Musttuhat sääse meelt --
Sääsk, õnn ja sääse mõtted --
Kes oskab kõiga keelt.

Sääsk õnn ja mina, sina,
Nii s¨gavusest tilk
Ja kuskil kohab meri --
Suur surma silmapilk.