Seletus

Daito Ryu on Jaapani võitluskunstis ko ryu bujutsu üks vanimaid traditsioone . Ta põhineb Aizu klanni (mille üks kindlaid eelistusi oli traditisoonilise bujutsu õpetamine) mitmeil erinevail sõjakunsteil.

Nishikani (sõjakunstide "ülikool") loomine, koos kõigi tema eraldatud dojode ja erinevate kunstide õpetamisega, oli vaid üks paljudest asjaoludest, mis põhjustasid Aizu valdustes Daito Ryu sünni ja arengu. Mõningat mõju omas loomulikult ka asjaolu, et just nimelt Aizus oli teatud suguvõsadel ja üksikisikutel tava aeg-ajalt koguneda ning tutvustada üksteisele oma kunste; kogemusi, mõõga- ja odakäsitlemisvõimeid, ratsutamis- ja vibulaskmiskunsti, strateegioskusi ja muud sõjapidamisega seotut. Hinnati ka mõningat otseselt sõtta mittepuutuvat nagu kalligraafia, poeesia, ravikunst, eetika, etikett jne.

Etikett ühendaski kõike eelpoolmainitut, sõdalane juhindus sellest ning mõnikord mõõdeti ka etiketi abil tema tõelist väärtust ja võitlusoskusi.

Traditsioonilisemad vormid tänapäevases Daito Ryus keskenduvad ikka veel just õpilase vaimsele treenimisele ja otsustavad õpilase arengu üle arvestades tema iseloomu, pühendumust, tagasihoidlikkust, valmisolekut vastutada dojo hea käekäigu eest, kaasõpilaste arengut ja muid omadusi, mis näitavad lojaalset ja omakasupüüdmatut hinge. Nende olemasolu lubab õpilast olla pühendatud kunsti sisemiseisse saladuisse. Nii on treeningud kohandatud hinge ja iseloomu arendamisele ja kontrollile ning vastavalt sellele õpetatakse tehnikat.

Daito Ryu tühja käe tehnikad on kirjeldatud ja süstematiseeritud mitmetes ürikutes, mida nimetatakse mokurokudeks. Ürikute sisu erineb vastavalt Daito Ryu vormidest lähtuvalt, ent kõigis neis sisaldub tehnika õpetamise astmestik, kus iga tehnikagrupp illustreerib mingit gruppi põhimõtteid. Iga eri harjutus on näide nende põhimõtete ühest võimalikust realisatsioonist, iga eri harjutuse teisend lisandub nende põhimõtete ritta.

Treenimata pealtvaatajale võivad tehnikad näida ajast mahajäänutena, ent põhimõtted tehnikate taga on need, mis õigustavad tehnikaid ja teevad nad ajatuks. Kui õpilane omandab põhimõtte, siis on ta ka võimeline seda kohandama erioludele ja muutma tehnikat nii kaasaegseks kui see on parajasti vajalik. Samas pole aga mitte kunsti võitluslik pool see, mis õigustab tema säilimist, väärtuslikuks teeb selle hoopis õpetuste õilis olemus.

Põhimõtteid ei esitata õpilasele mitte selgel ja detailiseeritud viisil, niisugune õpetus ei ole kooskõlas aluseesmärgiga treenida vaimu ja ergutada tublit töökust. Daito Ryu traditsiooniline õpetus põlgab pikki seletusi ja ergutab matkivat treeningut. Tugev vaim saavutab satoni (valgustatuse) ja haarab endasse tehnika, samal ajal kui nõrk pettub ja heidab õpetuse kõrvale. Niiviisi vähenevad õpilaste read ning järele jäävad vaid need, kes väärt kuden’i (kõrgema taseme õpetust).

Esimene ehk peamine ürik, mis kannab nime hiden või shoden mokuroku, on alus kõigile teistele tehnikatele järgnevais ürikuis. On ebamõistlik loobuda esimeste tehnikate õppimisest või siis arvata, et need on loomupäraselt selged. Nagu kogu bujutsus, pole ka Daito Ryus olemas kasulike otseteid.

Iga tehnikat õpetatakse traditsiooniliselt kolmel eri tasemel: kihon (põhi), oyc (praktiline tarvitus) ja henka (teisendid). Põhivormi kasutatakse tavaliselt demonstratsiooneill, loobudes teadlikult mingeist detaileist, hoides pealtvaatajaid tehnikat varastamast. Mõned õpetajad on väga andekad elementide peitmisel või kaotamisel, lastes tehnikat samal ajal paista ülimõjusana. Mõned inimesed, isegi õpilased, kopeerisid ebatäpset tehnikat ja, iroonilisel moel, on mõnikord sellest saanud ka ametliku õppekava osa.

Hoolimata sellest jääb Daito Ryu õppekava üheks täiuslikumaist ja väljatöötatumaist traditsiooneist ko ryu bujutsus. See pole küll lihtne, pole mõeldudki olema. Daito Ryu väärtuseks ongi just see keerukus, millisena paistab ta alguses, ja vaimsed ning füüsilised nõuded, mille ta asetab õpilasele. Ning just see lihtsuse tabamine lõpus, kui ring sulgub, või õieti on lähedal sulgumisele — sest üteldakse ju, et vaid surm lõpetab õppimise —, mis õpilasele tundus treeningute alguses kättesaamatu, just see teeb õpingud väärtuslikuks. Teeb ka visadus, millega õpilane järgis õpetusi ning viimaks sai ka ise õiguse õpetada.