(1867-1922?)

Kui ta oli Shida suguvõsa liige, räägitakse, et ta olevat hoopis Tanomo Saigo väljaspool abielu sündinud poeg. Saigo hiljem adopteeris ta ametlikult, andes talle nimeks Noritake Shiro Saigo. Shiro treening oli selgelt suunatud sellele, et temast saaks oshikiuchi edasiviija. Tanomo proovis temasse sisendada

Uchnaru Aizu (sisemise Aizu) traditsioone ja Bunbu ryodo (andma võrdseid õigusi sulele ja mõõgale) õpetusi. Hiljem kommenteeris ta Toraziro Nobumitsu Icikawale ja Kinjiro Sadale Tanomo Aizu formaalse etiketi järgmisest ja nende sugulusest konfutsianismi kohta käivate tekstidega.

Shiro tee aule algas aga sidemetest Jigoro Kano ja Kodokaniga. Ta abistas Kanot justloodud kunsti Judo hea nime tekitamisel. Teda iseloomustav süsteem, “täielik süvenemine” ühte tehnikasse korraga, oli tema suurim eelis, peale loomulike annete. Siiski, olles 25 aastat vana, ta korraga loobus Kodokanist. See juhtum on andnud alust suureks hulgaks oletusteks, aga midagi lõplikku ei ole tema põhjustest teada. Shiro ei katekestanud täielikult oma suhteid sõjakunstiga. Räägitakse, et 31 aastaselt olevat ta reisinud Koreasse ja Taiwani, ent jäänud siiski lähedaseks Sada, Narimoto ja teiste jujutsu, kyujutsu, kenjutsu jt. harrastajatega.

Tõenäoliselt veetis ta oma viimased aastad Nagasakis ajalehe juures töötades, kus ta õpetas kyujutsut ja Koshiki Eihat. Shiro Saigo elas üle selgroovigastuse, mille tulemuseks olid pidevad ja järjest halvenevad haigushood väga suurte seljavaludega. See haigus võib olla põhjuseks tema “raskele” iseloomule oma elu lõpuosas. Ta suri 57 aastaselt, ent Shiro õpetused säilisid tänu tema õpilasele Houei Yamashitale Shodokais.

(1830-1905)

Tanomo Saigo, teise nimega Hoshina Chikanori Genzo/Genshin, oli Chikamoto Saigo (tuntud ka kui Tsunechiyo/Kichijuro, 1795-1860).

Tanomo Saigo isa oli Aizu klanni peamine vasall ja omas teenitult nii sõjamehe, poeedi kui ka õpetlase kuulsust. Noorel Chikanoril oli võimalus suhelda teiste kõrgesti õpetatud sõdalastega, kes olid kas tema isa sõbrad või ta ema (kes oli tuntud Komori suguvõsa liige) sugulased.

Olles pere neljast pojast ja kaheksast tütrest esimesena sündinud, omas Chikanori eelisõigust olla väljaõpetatud suguvõsa juhiks ja teda pühendati märgatavalt rohkem sõjakunsti ja sellega seotud valdkondade saladustesse kui oli tavaline. Üks tema õpetajatest oli ka Soemon Takeda, Sokaku Takeda vanaisa.

Tanomo Saigo elas üle Boshini sõja ja Shogunaadi langemise. Hakates elama preestri- ja pühamu administraatori

elu, muutis oma nime Hoshinaks (seda olid kasutanud mõned tema eellased). Sokaku Takeda külastas teda, kui Saigo elas Nikko Toshogu pühamus ja ka Ryozeni pühamus. Just temalt sai Takeda nõu loobuda saladuskattest, mis seni oli kaitsnud Aizu klanni sõjakunste, ja tutvustada seda avalikkusele. Saigo mõju Sokakule omab suurt tähendust Daito Ryu säilimises.

(1859-1943)

Ta oli Sokichi Takeda (1819-1906) ja tema naise Tomi teine poeg.

Ta pärines Minamoto suguvõsa otseliinist.

Tema peamine õpetaja oli Tanomo Saigo, Aizu klanni Jodai Karo (minister või peanõunik).

Tema võimed sõjakunstis on andnud alust paljudele suulistele pärimustele, mis kirjeldavad väga erlilisi saavutusi nii tehnikates kui strateegias, ent tema tähtsus Daito Ryu ajaloos on asjaolu, et Sokaku Takeda oli esimene, kes õpetas Daito Ryud avalikult inimestele, kes ei olnud seotud Aizu klanniga. Tema õpilaste arv ulatub tuhandetesse, sealhulgas ka mõningad võõramaalased, nagu näiteks Ameerka Ühendriikide 26. president Theodore Roosevelt. Paljud neist õpilastest juhivad peamist osa Daito Ryu pärijatest, kes õpetavad seda avalikult ka täna. On eitamatu, et ilma Sokaku Takeda pingutusteta oleks Daito Ryu hävinud, või äärmisel juhul säilinud kui silmapaistvusetu kunst, mida õpetatakse vaid vähestele— nii nagu juhtus paljude ko Ryu bujutsu liikidega.

Me peame tunderõhuliselt kordama, et Daito Ryu ajaloo mõttes on Sokaku Takeda kõige tähtsam isik üldse, ja ühtegi teist õpetajat ei saa hinnata kui Daito Ryu taasloojat ja säilitajat. Me oleme kõik liiga tuttavad negatiivse kriitikaga, mis on Sokaku Takedale viimastel aastatel osaks saanud. On ilmunud artiklid, mis kritiseerivad tema suhtumist, intervjuud eri inimestega, kus kirjeldatakse teda kui ebaratsionaalset tahumatut meest ja mõned, pisendades tema isikut ja tehnikaid, isegi nimetavad teda tema teadmiste allikate suhtes valetajaks. Need kõik on mõjutanud avalikku arvamust ja maalinud karmi pildi kadunud õpetajast. Me ei proovi siin kaitsta Sokaku Takedat, sest sellest saaks järeldada, et ta vajab kaitsjat, et saada austust, mida ta väärib. Ta kindlasti ei vaja seda, ega vajanud ka siis kui ta oli veel siin maailmas.

Tema iseloom peegeldas aega, milles ta elas ja sündmusi, mis vormisid tema isiksust. Enamus talle omistatud vigu on tingitud võimetusest teda mõista, või väljamõeldis nende poolt, kes teda kartsid või kelle tähtsust ta vähendas. See asjaolu on täiesti ilmne.

Tema teadmiste allika kohta, kui tema nimi, päritolu ja kasvatus ei ole piisavad, laseme kõnelda Sokaku enese sõnadel:

Tema sõber, Rinzaburo Itabashi, kommenteeris Sokaku tehnikaid üteldes:

Sinu jujutsu on muutunud. Sinu jujutsu erineb sellest, mida sa tegid oma nooruses.

Sokaku vastas:

Mida ma teen nüüd, seda ma õppisin Hoshina-sanilt. Oli ka teine õpilane, aga tema on nüüd lahkunud.

Midagi rohkemat pole vaja ütelda.

Kirjad ja artiklid, mis vihjavad, et Sokaku laenas siit ja sealt, võttes endale teenimatult au, mis ei kuulunud talle, näitavad mitte ainult lugupidamatust vaid ka ignorantsi ja me ei austa neid aruteluga.

Nendele teistele, kes väidavad, et tõeline aiki jujutsu võlgneb rohkem kaasaegsetele analüüsidele ja tehnikate varieerimisele kui vanadele traditisoonidele, ja et seega on ka austus, mida avaldatakse Sokaku Takedale ja tema sugupuule, eellastele ja järglastele, ülepakutud ning seepärast pole vaja tunnustada nende õpetajate autoriteeti— neile inimestele saame me ainult soovitada vaadata ausa pilguga “iseoma süsteemidele” ja leida sealt kasvõi üksainus põhimõte, mida ei leidu Daito Ryu tehnikates. Me ei pääse kriitikast mööda mitte mingi moodsa süsteemi puhul, aga ükski uus Ryu ei tohiks enda olemasolu õigustada laimu abil.

Sokaku Takeda väärib austust mitte üksnes Daito Ryu ja Aikido õpilastelt vaid kõigilt budokadelt.

Me mõistame, et inimlik kiusatus on saada iseendale tunnustust, tähelepanu ja mõju, ent edevus ei ole voorus ega pole egoism sünonüüm tugevusele. Tõde on tegelikult vastupidine.

Sokaku Takeda olulisust ei peaks vähendama, et suurendada tunnustatust uutele süsteemidele, mis püüdlevad aikijujutsu nimele, või samuti ka vanadele, mis on küll juba hästi välja töötatud, ent millel on kalduvus ainuvõimule.

Oleme maalinud kurva pildi, mitte küll Sokaku Takedast, aga neist, kes teda mustavad, ent me ei peatu neil enam rohkem. Õnneks on hea osa sellest, mida õpetas Sokaku ja hiljem ka Tokimune Takeda ikka veel meiega. Me näeme seda tehnikate peegelduses ja mõnikord ka õpetajate iseloomus, õpetajate nagu Matsuo Sano, Katsuyuki Kondo või Ise Nakagawa.

(1916-1993)

Sokaku Takeda ja tema teise naise Sue kolmas poeg, keda isa kutsus ka Sozaburoks, alustas oma ametlikku treeningut 1925. aastal ja oli oma tuntud isa loogiline mantlipärija. Kui tema ühinemine sõjaväega tõi kaasa võimaluse, et ta ei naase elusalt, siis arvestati ka, Daito Ryu säilimise kindlustamiseks, et selle positsiooni võib saada teine suur õpetaja Yukiyoshi Sagawa. Õnneks naases Tokimune vigastamatult, et jätkata oma kohustusi.

1945. aastal kolis ta Abashirise Hokkaidos. Järgmisel aastal liitus Tokimune politseijõududega ja aasta jooksul selles teenistuses sai ta mitmeid auhindu väljapaistva tegutsemise eest ja ka hulga karistusi.

1953. aastal lõi ta Hokkaidos Daitokani, jätketes Takedaden Daito Ryu’d, Aiki Budo nime all. Sel ajal töötas Tokimune kõvasti Daito Ryu tehnikate nimetamise ja süstematiseerimise kallal ning lõi harmoonilisi sõprussidemeid ja tolerantsi teiste Daito Ryu organisatsioonidega. Ta kirjutas ka oma isast, selgitades segaseid või valestimõistetud asjaolusid ja aspekte Sokaku elust ja andes kasulikke pilte legendaarse õpetaja oskustest ja iseloomust, õpetaja, keda kord nimetati

Aizu kotengu (Aizu väike deemon).

Tokimune tahtejõud ja pühendumus läbisid raske katsumuse, kui, pärast rabandust, ta jäi osaliselt halvatuks ning arstid ei lubanud selle seisundi paranemist. Siiski, mitte võidetuna, alustas ta põhjalikku ranget treeningut, mis viimaks taastas tema kehalise liikuvuse. Taas pühendas Tokimune oma energia Daito Ryule. Kuigi füüsiliselt tugev, oli Tokimune sõbralik ja lahke mees. Ta ei hoolinud omaenda mainest, ega olnud ka tema eesmärgiks ületada isa kuulsust, vaid ta tahtis säilitada oma isa kunsti.

Vähe aega pärast tema surma tekkisid mõningad konfliktid Takedaden Daito Ryu Aiki Budo täieõigusliku pärija üle. Sõltumata sellest saame olla kindlad, et on olemas austusväärsed järgijad, kes, pidades lugu kõrgekuulsuslikust päritolust ja Tokimune Takeda mälestusest, ei lase Daito Ryu traditsioonidel nõrgeneda.

(1883-1969)