Ajaloost

Shinra Saburo Minamoto Yoshimitsu
(1056-1127)

Tavaliselt nimetatakse Daito ryu loojaks legendaarset sõdalast, imperaator Seiwa järglast Shinra Saburo Minamoto Yoshimitsut (1056-1127) . Jutustused, mis räägivad Yoshimitsu võimetest, kirjeldavad teda kui meest, kes oli vilunud muuhulgas nii vibu- (kyujutsu) , oda- (sojutsu) kui mõõgakunstis (kenjutsu) ning lisaks oli veel oivaline ratsutaja.

Legendi põhjal sai Yoshimitsu oma tehnikate väljatöötamisel inspiratsiooni ämblikust, kes varitses oma ohvrit ja seejärel sidus selle kinni. Veel kõneldakse, et ta olevat tükeldanud surnud vaenlaste kehasid, et tundma õppida liigeste ehitust, sidemete vastupanuvõimet, lihaste asendeid jne. Nende vaatluste põhjal loonudki ta relvadeta võitluse alused.

Yoshimitsu kunst püsis tema perekonnas traditsioonina läbi mitmete põlvede ja jõudis lõpuks välja Takeda Kaini (Kai on ajalooline kuni ehk provints, praegune Yamanashi prefektuur).

Kunstide esiisaks, millele Takeda Kai aluse pani, ja millest on praeguseks järele jäänud vorm, mida nimetatakse Takeda Ryuks, peetakse Nobutomo Takedat, tuntud sõjapealiku Shingen Takeda venda. Kunitsugu Takeda rändas Aizu’sse pärast Kai lüüasaamist Oda Nobanga ja leyasu Tokugawa vägede poolt ja seadis end sisse Aizu hanis (lään), tuues kaasa ka kunsti, mille oli loonud Yoshimitsu.

Aizu hani ajalugu on suhteliselt hästi dokumenteeritud. Tema sõjakunstide vormid olid laialdased ja mõjukad, nendest mitmed on säilinud ka tänapäevani. See oli äärmiselt sobiv koht Minamoto/Takeda kunsti õitselepuhkemiseks. Yoshimitsu loodu sai seal mõjutusi ka teistest võitluskunstidest, mitte ainult jujutsust, vaid ka erinevatest mõõga - ja odavõitlusviisidest. Mitmetel klanni liikmetel olid enda sõjakunstitraditsioonid ning Takeda kunst imbus neisse, võttes elemente üle ja andes ka oma elemente neile. Daito ryu eelkäija, Yoshimitsu kunst, hakkas Aizus võtma oma lõplikku vormi.

Aizu tähtsaim susguvõsa oli Saigo/Hoshina, omaenese sõjakunstitraditsioonidega ning Daito Ryu säilimisel mängis see hiljem olulist osa.

Klanni tähtsatele suguvõsadele õpetati oshikiuchit või goten jutsut nagu seda kunsti on nimetatud; palee valvuritele (mõlemast soost) õpetati hatamotot (seda ka teistele kellele elukutse tegi selle vajalikuks). Loomulikult ei piirdunud need õpetused vaid võitlustehnikaga, vaid sisaldasid endas ka eetikat, kommete ja käitumisreeglite tundmaõppimist (viimast eelkõige neile, kes valvasid paleed), lepingutesõlmimist, palee kaitsmise strateegiat ja isegi usulisi tseremooniaid. Ent kogu see õpetus (ja lisaaspektid) oli mitmete isikute jaoks siiski võitlustehnikast eristamatu.

Kuid siiski võib oshikiuchis näha kahte eri voolu (mõned uurijad on välja toonud ka rohkem). Üht õpetuse tüüpi iseloomustasid laiahaardelised liigutused, pikad sammud ning asendid, mis kuulusid pigem avara sõjavälja strateegiasse, kui olid sobilikud palee ruumide ja saalide suletud alale. See vool oli omane just Takedale. Teine vorm koosnes pigem neist tehnikatest, mis olid ette nähtud väikesele maa-alale, vähemohtrate manöövrite, rohkema enesevalitsemise ja väljaarendatud istuvate tehnikatega, mis lubasid rünnakuile vastu panna minimaalsete poosivahetustega (tugeva Saigo/Hoshina mõjutusega, märkimisväärselt sarnane Kuroda suguvõsa kunstiga). Teoreetiliselt oli see sobivam siseoludes kasutamiseks.

1643 aastal sai Masayuki Hoshina (olles ise ka oshikiuchi õpetaja) Aizu klanni valitsejaks. 1696 aastal sai ta nime Matsudaira Shogunist. Oktoobris 1799 ehitati Nishikan, Aizu sõjakunstide kool. Selle kooli olemasolu näitab paremini ükskõikmillisest ajaloolisest dokumendist, kui suurt tähtsust Aizu klann omistas oma liikmete harimisele.

Hargnemine

Vasakul: Sokaku Takeda, paremal: Tanomo Saigo

22. septembril 1868 aastal, Boshini sõja lõppedes lakkas Aizu klann olemast. Sellest hetkes võime ajaloos pöörata uue lehekülje. Mõni aeg hiljem taandus viimane Aizu Hani Jodai Karo (minister), Hoshina Genshin (1830-1905), samuti tuntud kui Chikanori Saigo võiTanomo Saigo (oshikiuchi õpetaja) ja tõmbus tagasi isiklikku ellu Nikko Toshogu pühamus. Aga see oli juba kahtlusteta Daito Ryu surmaks.

Ei saa jätta märkimata, et oshikiuchi (Daito Ryu) tehnikad on aluseks paljudele teistele kunstidele, millest mõned on nii hästi tuntud kui Shinno Shindo Ryu, mõned aga sügavalt eraviisilised ja perekondlikud nagu Koyama Ryu, mille päritolu ulatub Aizu hani liikmeteni. Mõned neist isikuist või perekonnist lahkusid ühel või teisel ajal klannist ning hoidsid tehnikat elus, lisandades sellele midagi ja kohandades seda vajadustele. Mõningatel juhtudel need väiksemad ryu-ha’d on jäänud suhteliselt sarnaseks originaalile.

Kuid sellegipoolest poleks Daito Ryu ise saanud iial nii laialt tuntuks saanud kui ta on nüüd, kui poleks olnud Masayoshi Minamoto Sokaku Takeda (1859-1943) õpetusi.

Ta oli Imperaator Seiwa ja Yoshimitsu järeltulija, mees, kes oli tihedalt seotud vanade kommetega, samurai kommetega.

Peab tunnistama, et kuigi teised perekonnad hoidsid Aizu traditsioone elus ja märkimisväärse pingutusega kaitsesid seda, mis omas nende jaoks väga suurt tähtsust, siis neid traditsioone (Daito Ryu tehnikaid) ei õpetatud üldisemalt avalikkusele. Suletud keskkonnas, nii hoiti tehnikaid ning inimesi, kes neid õppisid, on olnud märkimisväärselt vähe kuni tänase päevani.

Sokaku Takedale soovitas tema enda õpetaja, Tanomo Saigo, et oshikiuchit tuleks tutvustada ja õpetada avalikult. Alguses kandes nime Yamato Ryu, hiljem (suulise pärimuse järgi) Kotaro Yoshida soovitusel muudetuna Daito Ryuks, hakati Aizu hani salajast kunsti õpetama mitmetele tähtsatele Jaapani ühiskonnategelastele, muuhulgas ka Morihei Ueshibale, kellest sai Aikido rajaja.

Kuigi Sokaku Takeda ei omanud ametlikku dojot, õpetas ta paljusid ja mõned neist, saades ka ise õpetamise õiguse, andsid oma panuse stiili säilimiseks, . Tuleb tähele panna asjaolu, et Sokaku Takeda ei õpetanud kõiki õpilasi ühtmoodi, ega olnud tal ka viisi esitamaks tehnikaid identselt igas Daito Ryu tüübis. Arvatakse, et Sokaku juhendas iga õpilast vastavalt tema individuaalsetele vajadustele. Ta muutis ka aeg-ajalt meetodeid ja tehnikaid ning iga niisugune muutus sai eriliseks tunnusmärgiks Daito Ryu ühele erivormile, olgu see siis Takumakai Takuma Hisa järgi või Kodokai Kodo Horikawa järgi, või Yukiyoshi Sogawa hämmastavad tehnikad. Ei ole õiget ega valet Daito Ryus, kõik on üks ja saab koos olemas olla -- vastastikuses lugupidamises.

Isegi tehnikate nimed võivad varieeruda. Tuleb arvesse võtta, et vanades dokumentides on olemad nimed, mida enam ei kasutata, nimed, mis on nii ebaselged kui kamon o hirako (väikese värava avamine) või shimon o mamoru (nelja värava kaitsmine). Ent põhimõtted jäävad siiski. Mõned uurijad arvavad, et tehnikad, mida õpetas Sokaku Takeda Meiji ajajärgul võivad olla kasutanud Asayama Ichiden ryu jujutsut kui laiahaardelisema vormingu malli . Selle väite tõepära on küllalt väike, ent võttes arvesse teatavad sarnasused ning samuti asjaolu, et meil pole mingeid allikaid, mille abil tõestada, kust Sokaku Takeda sai hästi kirjutatud asjatundlikkuse-tõendid, mida ta andis välja mõnedele oma õpilastest, ei saa me ka sellest teooriast täielikult loobuda.

Tänu Tanomo Saigo nõuandele ja Sokaku Takeda püüdlustele säilitas Aizu hani kunst oma koha ajaloos ning on meiega ka tänapäeval. Siin on ka oma osa (kuid märksa väiksem) ka teistel isikutel: Shiro Saigo, Kotaro Yoshida, Masayoshi Hanmura, Ichio Oba, Unsui Kitano ja Houei Yamashita teiste hulgas, kuid on ümberlükkamatu, et Sokaku Takeda väärib tiitlit chuko no so (ehk Aizu hani salajase kunsti taaselustaja).

Täna me võlgneme oma õppimisvõimaluse mitmetele õpetajatele nagu Katsuyuki Kondo, Toshimi Matsuda, Kinbei Sata, Shigemitsu Kato, Yoshinori Ichikawa, Matsuo Sano, Kazuoki Sogawa, Toshio Shima, Yasuke Inoue jne jne; Vaatamata nende päritolule oleme me siiski osa Aizu klanni suurtest traditsioonidest. Õppida tuleb austusega, kogu hingega, mitte iialgi kaotades aukartust või kohusetunnet. Võib kunagi tulla aeg, kus me peame andma midagi tagasi selle eest, mida oleme saanud, kaitsmaks traditsioone. Seda peab tegema auga või saab see Daito Ryule saatuslikuks.