Kuskil võrgus oli üteldud umbes nii (natuke modifitseerisin enda jaoks):

Mõne raamatu või muusikateose kohta on üteldud, et see kirjeldab mingit generatsiooni. "Blade of the
Immortal" kirjeldab minu oma (ja ei maksa tähelepanuta jätta fakti, et minu põlvkonda kirjeldab justnimelt
manga!!!)

Ei mingeid auväärseid võitlusi uhkete meeste vahel, ei mingeid rangeid eetilisi norme-- mõõk, mis lõikub
läbi naha, liha ja luude ei hooli säärasestest tühistest asjadest. Need, kes elavad mõõgaga, surevad
mõõga läbi ning need, kes mõõka väldivad surevad ka vahel mõõga läbi-- hiidudevahelise võitluse
kaasnäht. Võib-olla nende surm on tähenduslik, võib-olla mitte. Ükskõik-- universumi jaoks pole vahet.



See eelnev ei tähenda, et me oleksime need, kes ei armasta, need kellele pole miski püha... Ka meil on
hetked, kus me nutame südamest, need kus süda on justkui lõhkemas ülekeevast rõõmust. Meil on
unistused ja igatsused, pettumused ja viha. Puhtad, ilma peitmata. Ja me ei teoretiseeri seal, kus seda
hädasti vaja pole. Nii oleme vahest julmad, unustame, et näitmäng on üks olulisi elu osasid, ilma milleta ei
saa hakkama. Me ei karda iseenda surma-- meie jaoks on see üks elu loomulikke osasid..
-- Sest universum ei hooli sellestki.


Tegelikult on "Blade of the Immortal" lugu ühest tütarlapsest, lugu sellest kuidas väikesest tüdrukust saab
noor neiu. Väikesest tormakast tüdrukust, kes ei kohku tagasi oma unistuste, nii pöörased kui need ka
polekski, täitmise eest. Ta ei juurdle liiga palju asjade üle, ta teab, et tuleb teha tööd, ent ei kujuta päriselt
ette selle hulka. Ta on olnud õnnelik laps, kes ühel hetkel avastas, et maailm ei koosne ainult rõõmust. Ta
õppis vihkama, see oli tunne, mis tema maailma üleval hoidis... Ning sealt algabki manga, mis näitab,
kuidas Rin avastas endas romantika ja õrnuse. Ja kuidas ta õppis tormakast mõtlikuks (kuigi kiirustamine
ilmselt jäi üheks tema põhiiseloomujooneks kuni surmani, arvan ma).



Ma ütlesin enne, et ma olen nagu Rin. Mul pole õnneks tulnud üle elada vanemate surma ja näha nii palju
verd.... Ent tänu kergejõustikule, sõjakunsti-õpingutele ja muidugi raamatutele olen ma läbi elanud neid
tundeid, ma tean, mis tähendab, kui on kadunud kõik ja üle jääb vaid võit. Ning ma olen oma vanematele
tänulik, et nad lasid mul nii kaua elada maailmas, kus oli ainult rõõm.
Ma armastan seda maailma, isegi kurbuses ja vihas. Ka need armastavad, kes elavad oma elu mõõgaga,
mis lõikub nii kergelt läbi naha, liha ja luude.






Kui sa ei tea, misasi on manga, vaata siia.