Kõige ulatuslikumad vihmametsad, mis hõlmavad ligi 6 miljoni km² suuruse ala, kasvavad Lõuna-Ameerikas Amazonase madalikul. Sealseid vihmametsasid kutsutakse selvadeks, mis portugali keeles tähendab metsa.

Amazonas on maailma suurim jõgi. Igal aastal kannab ta Atlandi ookeani 3800 km³ vett, ligi kolm korda rohkem kui Kongo ja 60 korda enam kui Niiluse jõgi. Jõe laius küünib 3-5 kilomeetrini, enne deltasse jõudmist isegi 15-20 km, sügavus on saja meetri ringis. Amazonase veerikkusel on kaks põhjust - väga suur jõgikond ja suur sademete hulk selles piirkonnas. Amazonasel on umbes 500 lisajõge, millest mõned kuuluvad maailma suurimate hulka. Lisajõed toovad Amazonasesse suure hulga sogast vett ja tänu neile kannab Amazonas igal aastal ookeani umbes 1 mlrd. t muda ja muid setteid. Suurt deltat tal siiski ei ole. Ookeani tõusulaine ulatub mitusada kilomeetrit jõgepidi üles, see puhastab jõesängi ja kannab enamiku setteid kaugele ookeani. Amazonas voolab ekvatoriaalse kliimaga alal, seepärast pole veetaseme kõikumised kuigi suured. Neid põhjustavad vaid lõuna poolt, lähisekvatoriaalse kliima aladelt saabuvad lisajõed, millel esineb suvine suurvesi. Kuid isegi väikesed veetaseme kõikumised põhjustavad suuri üleujutusi, sest nii Amazonas kui ka ta lisajõed voolavad väga tasasel madalikul laugete kallaste vahel. Üleujutus võib kesta kuid. 

Jõgede läheduses asub kohati kuni kümnete kilomeetrite laiune üleujutatav metsaribana, mida nimetatakse igapoks. Igapo meenutab mangroovmetsi, ta on madal, kuid võrdlemisi tihe. Nagu vihmametsas kunagi, on seal palju liaane ja epifüüte. Kuivamaaloomi on igapos vähe, see-eest aga palju kaimane, kilpkonnasid, krokodille, väga mitmesuguseid konni jt. loomi, kes elavad nii maal kui vees. Puudel elab tohutult sipelgaid ja muid mürgiseid putukaid. Amazonas ja tema lisajõed on erakordselt kalarikkad. Siinsetes vetes elavad ohtlikud kalad piraajad, kes parves võivad kallale tungida isegi suurtele loomadele. Jõgede ääres peavad jahti vee äärde jooma tulnud loomadele anakondad. Anakondad võivad kasvada ligi 10 m pikkuseks, oma saagi surmavad nad kägistades.

"Tavaline" vihmamets kasvab vaid jõgedevahelistel kõrgematel aladel. Amazonase vihmametsades kasvab mitmesuguseid palme, metsik kautšukipuu hevea, metsik kakaopuu jpt.  Loomad elavad peamiselt puude otsas, eriti palju on mitmesuguseid ahve, laisikud, sipelgaid, papagoisid jt. Sellele mandrile on iseloomulikud taapirid, kiskjatest on tuntum jaaguar.

Amazonase jõgikond oli pikka aega inimtühi. Põliselanikke siin ei olnud, vanimad asukad jõudsid Amazonase ürgmetsadesse alles paartuhat aastat tagasi. Nende vähesed järglased elatuvad siiani jahist ja söödavate viljade korjamisest. Valged inimesed vältisid kaua seda piirkonda, üksikud asulad tekkisid vaid jõgede äärde. Aegajalt andis suuri tulusid kautšuki kogumine metsast, kuid selline "palavik" vaibus kiiresti.

Püsivamaks kujunes asustus Amazonase jõe ääres. Amazonas on nii lai ja sügav, et temal saavad sõita ka merelaevad. Iquitose linn Peruus Andide jalamil on Atlandi ookeani sadam. Lisajõgedel takistavad laevasõitu tihti kärestikud.

Viimase kolmekümne aasta jooksul on Brasiilia valitsus püüdnud Amazonase jõgikonda sihikindlalt kasutusele võtta. On ehitatud tuhandeid kilomeetreid moodsaid maanteid, siia on ümber asustatud põlluharijaid, hakatud kaevandama maake jne.

Kogu see tegevus ohustab tugevasti looduskeskkonda. Suurelt pindalalt on ürgmets hävitatud ja selle asemele rajatud teed, külad, kaevandused ja põllud. Kuid põldudest on osa jõudnud juba muutuda viljatuks ja paljud asukad on lahkunud, et otsida paremaid maid.