KAGU-EESTI KLIIMARESSURSSIDE ÜLEVAADE

Jaak Jaagus



Asend

Kagu-Eesti looduslikus mõttes hõlmab järgmisi Eesti maastikurajoone: Kagu-Eesti lavamaa, Otepää, Haanja ja Karula kõrgustik, Valga ja Võru-Hargla nõgu ning Peipsiäärne madalik. Ta omab selgelt väljakujunenud looduslikke piire. Põhjast piirab Kagu-Eestit Emajõgi, läänest Võrtsjärv ja Väike-Emajõe orund ning mujalt riigipiir. Administratiivselt loetakse aga Kagu-Eesti hulka Valga-, Võru- ja Põlvamaa. Järgnevalt vaadeldaksegi kliimatingimuste iseärasusi viimatimainitud ulatuses. Kasutatakse ka lähedalpaiknevate naabermaakondade ilmajaamade andmestikku.

Kliimategurid

Kagu-Eesti paikneb kontinentaalsema kliimaga Sise-Eesti kliimavaldkonnas. Läänemere otsest mõju seal praktiliselt enam tunda ei ole. Kliima kujuneb välja üldiste kliimategurite (geograafiline laius, Atlandi ookean, õhu läänevool) ja kohalike maastikuliste iseärasuste toimel.

Kagu-Eesti paikneb jämedalt võetuna 57°30´N ja 58°15´N vahel. Suure geograafilise laiuse tõttu on seal, nii nagu ka kogu Eestis, kliimale iseloomulik suured sesoonsed päikesekiirguse juurdevoolu ja õhutemperatuuri kõikumised. Esineb pikk talveperiood koos püsiva lumekattega.

Atlandi ookean mõjutab kliimat kogu Euroopas. Valitsevate läänetuultega kandub niiske mereline õhumass kaugele mandri siseosadesse. Külmal poolaastal toob see endaga kaasa tunduvalt soojema, soojal poolaastal aga mõnevõrra jahedama ilma. Aasta keskmine õhutemperatuur on märksa kõrgem, kui samadel laiuskraadidel ida poole jäävatel kontinentaalsema kliimaga aladel.

Atlandi ookeani põhjaosas toimub aktiivne tsüklonaalne tegevus, mis on maksimaalne sügisel ja talvel. Ookeani kohal külma ja sooja õhumassi eraldusjoonel ehk frondil kujuneb välja ridamisi madalrõhkkondi ehk tsükloneid, mis kujutavad endast tohutuid, 1500-2000 km läbimõõduga vastupäeva pöörlevaid õhukeeriseid. Nad liiguvad üldises läänevoolus ookeanilt mandri kohale ja toovad endaga kaasa pilves sajuse ja tuulise ilma. Tsüklonaalse tegevuse tõttu on ilmastik päevast päeva suure muutlikkusega.

Kagu-Eestis domineerib parasvöötme mereline ja mandriline õhk enamvähem võrdses ulatuses. Sealjuures kontinentaalse õhumassi esinemissagedus on suurem talve teises pooles, kevadel ja suve esimeses pooles. Aegajal esineb talvel ja kevadel külma kuiva arktilise õhumassi sissetunge. Lõunatsüklonid võivad suvel erandkorras kaugele põhja vedada troopilist õhku. Kagu-Eesti on piirkond, kuhu see jõuab esmajoones ning kus selle mõju on suurem kui teistes Eesti osades.

Valgus- ja kiirgusrežiim

Eesti suur geograafiline laius määrab ära valgustingimused. Ööpäevase valge aja pikkus kõigub suve ja talve vahel suurtes piirides. See vahe on seda suurem, mida põhja poole minna. Järgnevalt on võrreldud Valga ja Tallinna andmeid, kusjuures esimese jaama numbrid kehtivad üldiselt kogu Kagu-Eestis, teise omad aga Põhja-Eestis.

Kõige lühem valge aja pikkus esineb talvisel pööripäeval, kui Tallinnas on see 6 tundi ja 2 minutit, Valgas aga 6 tundi 39 minutit. Pikim päev suvisel pööripäeval on vastavalt 18 tundi 40 min. ja 18 tundi 10 min. Selline kuni pooletunnine erinevus päeva pikkuses Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel on üsnagi väike, mida inimesed igapäevaelus tavaliselt tähele ei pane.

Oluliseks kliimanäitajaks on päikesepaiste kestus, mida mõõdetakse tundides. Paljuaastane keskmine päikesepaiste kestus Kagu-Eestis on vahemikus 1600 kuni 1700 tundi aastas. See moodustab vähem kui poole maksimaalsest võimalikust päikesepaistest. Suhteliselt suurem on see madalikualadel, kõrgustikel on suurema pilvisuse tõttu päikest vähem. Päikesepaiste kestus Kagu-Eestis on väiksem kui Eestis keskmiselt. Rannikul on kevadel ja suve esimesel poolel palju enam selgeid ilmu ja päikesepaiste kestus on oluliselt suurem kui Sise-Eestis.

Päikesekiirguse mõõtmisandmetena Kagu-Eesti kohta on võimalik kasutada vaid Tõravere Aktinomeetriajaama omi. Võib eeldada, et need enamvähem vastavad Kagu-Eesti keskmistele. Tabelis 1 on toodud kiirguskliima uurijalt Viivi Russakult saadud Tartu-Tõravere keskmised näitajad perioodil 1955-1994.

Tabel 1. Tartu-Tõravere kiirguskliima näitajad perioodil 1955-1994 (V. Russak).
 

Päikesepaiste kestus, tundides

Otsekiirgus, MJ/m2

Hajus-
kiirgus, MJ/m2

Summaarne kiirgus, MJ/m2

Albeedo

Neeldunud kiirgus, MJ/m2

Kiirgus-
bilanss, MJ/m2

I

35.1

9.6

37.5

47.1

0.65

16.3

-32.1

II

61.5

31.8

81.6

113.4

0.70

33.5

-22.4

III

126.5

113.1

155.8

268.8

0.56

119.4

23.4

IV

166.4

180.0

206.7

386.7

0.25

290.5

162.3

V

244.8

286.6

264.6

551.2

0.20

440.8

277.4

VI

265.4

329.1

281.3

610.4

0.22

477.1

315.0

VII

260.8

302.5

283.5

586.0

0.22

460.0

303.4

VIII

218.9

221.2

232.6

453.8

0.21

357.4

222.7

IX

132.3

115.7

152.0

267.7

0.21

211.3

105.9

X

77.7

46.8

83.8

130.6

0.21

103.0

24.0

XI

30.7

10.9

36.3

47.2

0.34

31.4

-17.0

XII

24.3

4.9

24.1

29.0

0.55

13.2

-30.6

Aasta

1644.4

1652.3

1839.8

3492.1

0.27

2553.9

1332.0

Kuna viimastel aastakümnetel on pilvisus suurenenud ja päikesekiirguse hulk vähenenud, siis on võimalik, et vanematest allikatest saada olevad näitajad on mõnevõrra suuremad. Suurim päikesekiirguse hulk esineb juunis, juulis ja mais, miinimum aga detsembris. Erinevused summaarse kiirguse keskmises juuni ja detsembri vahel on enam kui kahekümnekordsed. Albeedo näitab maapinnalt tagasipeegeldunud kiirguse suhet sinna langenud kiirgusesse. Seega kajastab ta maapinna peegeldumisvõimet. Albeedo kasvab järsult talvel, kui maad katab lumikate.

Aasta keskmine albeedo on 27%. Seega maapinnas neeldub 73% sinna langenud päikesekiirgusest. Kiirgusbilanss näitab maapinnas neeldunud päikesekiirguse ja efektiivse kiirguse vahet. Perioodil novembrist veebruarini on maapinna kiirguslik jahtumine ülekaalus võrreldes soojenemisega. Seetõttu on nelja kuu jooksul maapinna kiirgusbilanss negatiivne.

Õhutemperatuur

Temperatuurirežiim Kagu-Eestis ei erine kuigi suurelt Mandri-Eesti teiste siseosade temperatuurirežiimist. Tänu oma lõunapoolsele asendile on keskmised temperatuurid soojal poolaastal mõnevõrra kõrgemad. Kõige selgemalt tuleb see esile kevadel. Siis saabuvad soojad õhumassid Eestisse peamiselt kagust ja lõunast. Paljuaastane keskmine õhutemperatuur Kagu-Eesti madalamatel aladel (Võru ja Valga andmetel) on perioodil aprillist juunini 1-2°C kõrgem kui Põhja-Eestis. Seega võib öelda, et kevad on selles piirkonnas Eesti teiste aladega võrreldes märgatavalt soojem ja suveilmad saabuvad varem.

Ka suvel ja sügisel on Kagu-Eestis soojem kui põhja pool, kuid siis muutub vahe väiksemaks. Talvel on Eestis õhutemperatuur jaotunud aga meridionaalselt, nii et lääne pool on soojem ja ida pool külmem. Valga-, Võru- ja Põlva maakonnas on talved märksa külmemad kui läänepoolses Eestis, kuid siiski natuke soojemad kui Kirde-Eestis. Tabelis 2 on esitatud keskmised õhutemperatuurid perioodil 1966-1998 nelja Lõuna-Eesti ilmajaama jaoks ja võrdluseks mõned andmed mujalt Eestist ning lisas 1-2 igaaastased väärtused Valga ja Võru kohta.

Tabel 2. Kuude ja aasta keskmised õhutemperatuurid Eestis perioodil 1966-1998.

Jaam

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

Aasta

Valga

-6.1

-5.6

-1.3

4.7

11.4

15.3

16.9

15.7

10.5

5.6

0.3

-4.0

5.3

Võru

-6.3

-5.7

-1.3

4.8

11.6

15.5

17.1

16.0

10.7

5.8

0.3

-4.0

5.4

Tartu

-6.4

-6.1

-1.8

4.3

11.0

15.1

16.7

15.6

10.4

5.5

0.1

-4.0

5.0

Viljandi

-5.9

-5.6

-1.4

4.3

11.0

15.1

16.8

15.7

10.4

5.6

0.3

-3.7

5.2

Tallinn

-4.9

-5.2

-1.6

3.5

9.6

14.4

16.5

15.6

10.7

6.0

1.0

-2.6

5.2

Narva

-7.0

-6.7

-2.2

3.7

10.2

14.8

16.7

15.5

10.3

5.3

-0.1

-4.3

4.7

Pärnu

-4.9

-5.0

-1.5

3.9

11.0

15.5

17.4

16.6

11.6

6.5

1.4

-2.6

5.8

Vilsandi

-1.9

-2.8

-0.6

3.4

8.8

13.3

16.5

16.6

12.6

8.1

3.8

0.5

6.5

Kagu-Eesti kõrgustikel on keskmised õhutemperatuurid madalamad kui madalikel. Suurema absoluutse kõrguse tõttu peaks Otepää kõrgustiku olema temperatuur keskmiselt 0.5-1.0°C madalam ja Haanja kõrgustikul 1-2°C madalam. Kuigi kõrgustikel pole ilmajaamad kunagi töötanud, siis vaatluspostides teostatud maksimum- ja miinimumtemperatuuride ning lumikatte vaatlustulemused kinnitavad eelöeldut.

Sademed

Sademete väli Kagu-Eestis on suhteliselt keeruline. Siin esinevad Eesti mastaabis nii ühed kõige sademeterohkemad kui ka -vaesemad paigad. Sademete territoriaalset jaotumist enim mõjutavaks teguriks on kohalik reljeef. Kõrgustikel ja nende tuulepealsetel nõlvadel sajab maha palju suurem sademete hulk kui tuulealustel nõlvadel ja madalikel. Kuna valdav enamus sademeid toovaid õhumasse saabub Eestisse edelasektorist, s.o. lääne ja lõuna ilmakaarte vahelt, siis kõrgustike vastavad nõlvad on ka kõige niiskemad. Samas aga kõrgustike idapoolsemad servaalad on suhteliselt vähemate sademetega. Kõige kuivemateks aladeks Kagu-Eestis on madalamad alad ja eelkõige Peipsi järve rannikumadalik (joon. 1). Keskmised sademete kuu- ja aastasummad jaamades ja postides perioodil 1966-1998 on toodud tabelis 3. Lisades 3-6 on antud üksikaastate väärtused mõnes iseloomulikus kohas.


Joon. 1. Aasta keskmine sademete summa perioodil 1966-1998.

Tabel 3. Sademete kuu- ja aastasummad (mm) ning lumikatte kestus Kagu-Eesti jaamades ja postides perioodil 1966-1998. Tärniga on tähistatud vaatluskohad, mille andmeridades esines lünki, mis on täidetud interpoleeritud väärtustega.

Jaam, post

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

XII

Aasta

Lumikate

R-Jõesuu

37

28

28

31

47

62

74

71

60

53

52

43

587

118

Ulila*

32

27

27

34

51

69

71

75

63

54

49

40

591

101

Praaga

31

24

26

33

47

56

76

75

69

55

44

39

576

105

Mehikoorma

36

29

29

38

52

69

74

79

64

52

47

43

612

104

Massumõisa

50

36

40

39

55

75

83

82

78

74

71

56

736

113

Viljandi

52

38

38

39

52

75

77

84

75

74

66

58

726

113

Tõrva

50

38

38

40

54

67

77

79

72

67

68

55

707

115

Tõlliste

52

38

38

40

56

73

76

79

71

70

63

60

716

111

Valga

49

35

36

39

54

75

77

82

72

68

64

56

706

116

Konnuvere*

48

36

34

37

57

81

85

76

71

66

64

60

713

110

Võru

38

29

29

37

51

69

81

77

69

57

53

45

635

113

Himmiste*

40

32

32

40

59

81

82

80

73

60

53

47

675

109

Põlva

35

28

29

37

52

72

78

80

67

54

49

39

618

-

Räpina

39

31

30

40

53

72

82

83

68

55

53

46

653

113

Koorvere*

45

35

36

44

60

75

83

87

71

61

59

54

710

128

Ahja

38

30

30

40

56

67

79

79

70

56

53

45

643

115

Kastre*

33

25

26

35

54

61

79

84

66

55

46

38

602

96

Tartu

33

26

27

35

55

66

72

79

66

56

49

40

605

106

Tõravere

37

29

30

36

55

68

74

80

68

59

53

43

632

102

Vastseliina*

44

32

33

41

54

75

78

80

65

59

55

48

664

123

Haanja*

50

38

40

47

62

84

89

88

79

72

67

59

776

134

Mauri

49

38

37

43

58

75

86

82

75

70

63

57

733

135

Tabelis 3 toodud andmete põhjal selgub, et sademeterohkemateks piirkondadeks Kagu-Eestis on Haanja kõrgustik (Haanja, Mauri), Sakala kõrgustik (Massumõisa, Tõrva) ja Valga nõgu (Valga, Tõlliste). Siia hulka tuleks kindlasti arvata ka Otepää kõrgustik, mille kohta ei ole aga pikki andmeridu. Kuid näiteks 1992. aastast tegutsema hakanud Otepää vaatlusposti sademete hulgad on olnud märkimisväärselt kõrged. Kõige väiksemad sademete aastasummad on esinenud Peipsi madalikul.

Kujutamaks klimaatilisi erinevusi Eesti erinevate osade vahel on joonisel 2 esitatud kliimadiagramm Võru ja Tallinna jaoks. Sealt on näha erinevusi õhutemperatuuri ja sademete aastase käigu erinevusi, kusjuures aasta keskmine õhutemperatuur ja sademete hulk on enamvähem võrdne. Võrus on keskmine temperatuur kõrgem, Tallinnas aga sademete summa.

Merelise ja mandrilise kliima erinevusena tuleb selgesti välja, et Võrus on Tallinnaga võrreldes õhutemperatuur kõrgem kevadel ja suvel (aprillist juulini), madalam aga sügisel ja talvel (novembrist veebruarini). Sademeid on Tallinnas rohkem augustist märtsini, Võrus aga maist juulini.


Joon. 2. Võru ja Tallinna kliimadiagrammid perioodil 1966-1998.

Klimaatilised aastaajad

Parasvöötme loodust iseloomustab selgelt eristuvate aastaaegade vaheldumine. Tavapäraste kliimanäitajate, keskmiste temperatuuride, sademete hulkade jt. abil ei õnnestu anda lihtsat ja kergesti mõistetavat kliima sesoonsuse territoriaalsete erinevuste kirjeldust. Seetõttu on käesolevas töös vaadeldud ka klimaatilisi aastaaegu ja nende erinevust võrreldes muu Eestiga. Klimaatiliste aastaaegade all mõistetakse looduskeskkonna klimaatilise komponendi aastase tsükli suhteliselt iseseisvaid etappe, mida iseloomustab kliimatekke protsesside ja klimaatiliste nähtuste ühetüübilisus ja ühtne üldsuund. Klimaatilist aastaaega iseloomustavad kindlad sesoonsed muutused nii ilmastikus kui ka looduslikus keskkonnas tervikuna.

Klimaatiliste aastaaegade määratlemisel kasutatakse kaht muutujat – aastaaja saabumiskuupäeva ja kestust. Seega võib klimaatilisi aastaaegu vaadelda kui omamoodi ilmafenoloogilisi faase. Erinevalt astronoomilistest aastaaegadest, mille algusaeg on kuupäevaliselt ja kellaajaliselt täpselt kindlaks määratud, toimub klimaatiliste aastaaegade saabumine igal aastal erineval ajal, sõltuvalt ilmastiku iseärasustest.

Klimaatilisi aastaaegu määratletakse kindlatest kriteeriumidest lähtudes. On eristatud neli peamist klimaatilist aastaaega – kevad, suvi, sügis ja talv - ning lisaks veel kaks üleminekulist aastaaega sügise ja talve vahel (hilissügis, eeltalv) ning kaks talve ja kevade vahel (kevadtalv, varakevad).

Kevadtalveks loetakse lume sulamise perioodi. Selle alguseks on päev, millest edasi hakkavad domineerima sulailmad ja lumikatte paksus hakkab vähenema. Varakevad algab pärast lumikatte lõplikku kadumist. Kevad kitsamas mõttes algab koos taimede vegetatsiooniperioodi algusega, mille näitajaks on ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv tõus üle +5°C. Suve alguse kriteeriumina kasutatakse ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsivat tõusu üle +13°C. Sügise alguseks on loetud ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv langemine alla +13°C. Hilissügis algab siis, kui taimede vegetatsiooniperiood lakkab ja ööpäeva keskmine temperatuur langeb püsivalt alla +5°C.

Eeltalv algab koos esimese ajutise lumikatte moodustumisega ja esimeste külmailmadega. Algab ebamäärane periood, mille jooksul vahelduvad kord sulailmad ja kord külmailmad. Lumikate võib tekkida ja sulada mitu korda. Talve kitsamas mõttes ehk päristalve algus on määratletud kui püsiva lumikattega perioodi algus. Sellega kaasneb külmailmade sagenemine ja enamikel aastatest ka domineerimine. Kui lumikatte moodustumisele eelneb lumeta külmailmade periood, siis loetakse talve alguseks selle perioodi algust. Juhul, kui esimene lumi jääb püsima kogu talveks, siis eeltalvine aastaaeg jääb hoopis vahele.

Tabelis 4 on ära toodud Kagu-Eesti ja võrdluseks ka mõne teise Eesti ilmajaamas määratud klimaatiliste aastaaegade keskmised saabumiskuupäevad ja tabelis 5 aastaaegade kestused, mis on arvutatud perioodi 1966-1998 kohta. Andmetest nähtub, et mitmel juhul esinevad märkimisväärsed territoriaalsed erinevused. Enamiku Mandri-Eesti suhtes saabuvad Kagu-Eestis kevadised klimaatilised aastaajad varem. Valgas ja Võrus algab varakevad ehk sulab lumikate umbes nädal aega varem kui Põhja-Eestis.

Suurimad erinevused esinevad aga suve alguskuupäeva puhul (joon. 3). Kagu-Eesti madalikualadel saabub suvi keskmiselt 1-2 nädalat varem kui Põhja-Eestis ja Lääne-Eesti rannikualadel. Koos suve varasema saabumisega peaks varem saabuma ka suvitushooaeg.


Joon. 3. Keskmine suve alguskuupäev perioodil 1966-1998.

Tabel 4. Keskmised klimaatiliste aastaaegade saabumiskuupäevad perioodil 1966-1998.
 

Kevadtalv

Varakevad

Kevad

Suvi

Sügis

Hilissügis

Eeltalv

Talv

Valga

22-Feb

31-Mar

21-Apr

28-May

02-Sep

22-Oct

09-Nov

08-Dec

Võru

22-Feb

31-Mar

21-Apr

27-May

02-Sep

23-Oct

10-Nov

12-Dec

Tartu

24-Feb

31-Mar

21-Apr

30-May

02-Sep

22-Oct

10-Nov

15-Dec

Viljandi

24-Feb

01-Apr

21-Apr

30-May

02-Sep

23-Oct

11-Nov

16-Dec

Tallinn

23-Feb

06-Apr

25-Apr

06-Jun

03-Sep

24-Oct

11-Nov

22-Dec

Narva

26-Feb

08-Apr

23-Apr

03-Jun

01-Sep

21-Oct

07-Nov

05-Dec

Pärnu

23-Feb

02-Apr

22-Apr

30-May

09-Sep

27-Oct

14-Nov

20-Dec

Vilsandi

19-Feb

25-Mar

27-Apr

11-Jun

13-Sep

07-Nov

27-Nov

07-Jan

Tabel 5. Keskmised klimaatiliste aastaaegade kestused päevades perioodil 1966-1998.
 

Kevadtalv

Varakevad

Kevad

Suvi

Sügis

Hilissügis

Eeltalv

Talv

Valga

39

21

37

97

50

18

28

75

Võru

38

21

36

99

50

19

32

70

Tartu

35

22

39

95

51

19

34

70

Viljandi

37

20

39

95

51

19

35

69

Tallinn

43

19

42

88

52

18

41

62

Narva

42

15

41

90

50

17

28

82

Pärnu

38

21

38

101

49

17

36

65

Vilsandi

35

33

45

95

55

20

40

43

Üldiseks seaduspärasuseks klimaatiliste aastaaegade saabumises sügisperioodil on see, et rannikul saabuvad nad hiljem kui sisemaal. Mandri-Eesti siseselt aga olulisi vahesid ei teki. Üksnes talve algus toimub Kagu-Eesti madalamatel aladel märksa varem kui läänepoolsemates piirkondades (joon. 4). Eriti selgelt avaldub see aga Kagu-Eesti kõrgustike puhul. Haanja kõrgustiku kõrgemates osades moodustub püsiv lumikate juba novembri lõpuks, mis on palju varem teistest kohtadest (tabel 6 ja 7). Kevadised aastaajad saabuvad aga kõrgustikul hiljem.


Joon. 3. Keskmine talve alguskuupäev perioodil 1966-1998.

Klimaatiliste aastaaegade saabumiskuupäevade ja kestuste territoriaalseid erinevusi on kokkuvõtvalt kõige ilmekam esitada klimaatilise aastaringi abil. Joonisel 5 esitatud aastaringil on aastaaegade keskmine jaotumine antud Võru ja Tallinna ilmajaama jaoks. Need on paigutatud joonisele nii, et talvine pööripäev jääb otse alla ja suvine pööripäev üles. Aastaajad vahelduvad vastupäeva. Aastaringilt tulevad selgelt välja erinevused klimaatiliste aastaaegade jaotuses Võru ja Tallinna vahel. Võrus algab talv varem. Varem saabuvad ka varakevad, kevad ja eriti suvi. Kokkuvõttes on mandrilise kliimaga Kagu-Eestis suvi ja talv pikemad ning kevad ja sügis lühemad.


Joon. 5. Klimaatiline aastaring Võrus (välimine ring) ja Tallinnas (sisemine ring).

Lumikate

Lumikate on oluline talveperioodi kliimanäitaja, mida iseloomustab väga suur ajalis-ruumiline muutlikkus. Pehmetel talvedel võib lumikatte kestus olla mitu korda väiksem kui kõige lumisematel talvedel. Samas võib ühel ja samal talvel olla Eesti piires tohutud territoriaalsed erinevused. Lumikatte kestuse ehk lumikattega päevade arvu kõrval on teiseks näitajaks lumikatte paksus. See varieerub aga veelgi suuremates piirides.

Paljuaastased keskmised lumikatte kestused on toodud tabeli 3 viimases veerus. Üksikute jaamade ja postide aegread on esitatud lisas 7. Nagu üldiselt teada, on Kagu-Eesti üks lumerohkemaid piirkondi (joon. 6). Eriliselt torkavad silma aga kõrgustikud, kus lumikatet esineb keskmiselt kuu aega enam, kui on Eesti territoriaalne keskmine, ning kaks kuud rohkem kui kõige lumevaesemates kohtades Saaremaa läänerannikul. Kahjuks ei tule jooniselt 5 selgelt välja suurem lumikatte kestus Otepää kõrgustikul. Selle põhjuseks on asjaolu, et pikka aega seal ei töötanud ilmavaatlusposti. Varasemad ja ka hilisemad andmed näitavad, et paljuaastane keskmine lumikatte kestus Otepää kõrgustikul on kindlasti suurem kui 120 päeva. Kui on tegemist külmade talvedega, siis territoriaalsed erinevused Eesti lumikattes vähenevad, samas kui soojadel talvedel hoopis kasvavad.

Lumikatte režiim loob Kagu-Eesti kõrgustikel erakordselt soodsad tingimused talispordi ja -turismi viljelemiseks. Võrreldes Eesti teiste piirkondadega, rääkimata Lätist-Leedust, avalduvad soodsamad looduslikud tingimused seal selle näol, et talve alguses moodustub lumikate varem, lumikate on paksem, talvised sulad mõjutavad lumeolusid palju vähem ning kevadel püsib lumi kauem maas. Need eelised tulevad eriti eredalt ilmsiks pehmete talvede korral, kui mujal püsivat lumikatet sageli ei moodustugi. Kuna aga globaalse kliima soojenemise toimel peaks pehmete talvede esinemissagedus Eestis tõusma, siis kõrgustike tähtsus peaks oluliselt kasvama.


Joon. 6. Keskmine lumikatte kestus (päevades) perioodil 1965/66-1997/98.

Järgnevas analüüsis on detailsemalt käsitletud Haanja kõrgustiku lumeolusid. Kuna tema keskosa on kuni 100 m võrra kõrgem Otepää kõrgustikust, siis sealsed tingimused on talispordi arendamiseks eriti soodsa. Haanja kõrgustikult on olemas ka kahe pikaajaliselt tegutsenud vaatlusposti andmed, mis peaksid andma esindusliku pildi lumikatte režiimist. Haanja post paiknes kõrgustiku südames 260 m kõrgusel meretasemest, Mauri post aga lõunaosas 240 m kõrgusel. Nende vaatlusperioodid on vastavalt aastad 1962-1996 ning 1945-1998.

Keskmine lumikatte kestus Haanja kõrgustiku kõrgeimas osas, üle 200 m kõrgusel, on enam kui 130 päeva. Maksimaalne on see näitaja olnud Haanjas 170 päeva (1966. a.) ja minimaalne 78 päeva (1992. a.). Haanjast lõuna pool paiknevas Mauris on äärmusväärtused olnud samad kuid vastavalt 1956. ja 1973. aastal. Püsiv lumikate moodustub Haanja kõrgustikul keskmiselt novembri lõpus või detsembri esimestel päevadel. See on ligemale 10 päeva varem kui Kagu-Eesti tasandikualadel. Lume täielik sulamine toimub keskmiselt 8.-10. aprilli ajal, mis on enam kui nädala võrra hiljem Kagu-Eesti madalamatest aladest.

Suusatamise jaoks on olulise tähtsusega lumikatte paksus. Käesolevas töös on kasutatud kaht näitajat: lumikatte maksimaalne paksus talve jooksul ja suusalumega päevade arv. Sealjuures suusalumeks on peetud lume paksust vähemalt 10 cm. Lumikatte maksimaalne paksus talve jooksul ulatub poole meetrini ja suusalumega päevade arv sajani. Keskmised näitajad Haanja ja Mauri kohta on toodud tabelites 6 ja 7 ühise perioodi 1963-1996 kohta. Äärmusväärtused on Mauri kohta ära toodud aga kogu 53-aastase vaatlusperioodi kohta.

Tabel 6. Haanja lumikatte näitajate keskmised ja standardhälbed ning klimaatiliste aastaaegade saabumiskuupäevad perioodil 1963-1996 ning nende äärmusväärtused.
 

Keskmine

Standard-
hälve

Miinimum, varaseim

Aasta

Maksimum hiliseim

Aasta

Lumikatte kestus (päeva)

136

22.6

78

1992

170

1966

Suusalume kestus (päeva)

106

28.5

44

1995

153

1984

Maksimaalne lume paksus (cm)

49

15.4

13

1972

85

1989

Eeltalve algus

8. XI

13.1

11. X

1992

7. XII

1982

Talve algus

1. XII

23.1

29. X

1988

13. II

1992

Kevadtalve algus

5. III

20.0

3. I

1989

3. IV

1963

Varakevade algus

8. IV

14.5

1. III

1989

29. IV

1988

Tabel 7. Mauri lumikatte näitajate keskmised ja standardhälbed ning klimaatiliste aastaaegade saabumiskuupäevad perioodil 1963-1996 ning nende äärmusväärtused.

 

Keskmine

Standard-
hälve

Miinimum, varaseim

Aasta

Maksimum hiliseim

Aasta

Lumikatte kestus (päeva)

136

20.6

78

1973

170

1956

Suusalume kestus (päeva)

103

28.9

37

1975

158

1956

Maksimaalne lume paksus (cm)

42

14.7

16

1972

91

1962

Eeltalve algus

10. XI

13.6

12. X

1992

6. XII

1982

Talve algus

25. XI

16.8

30. X

1988

15. I

1972

Kevadtalve algus

5. III

21.7

3. I

1989

9. IV

1963

Varakevade algus

9. IV

11.6

11. III

1989

4. V

1976

Kokkuvõte

Käesoleva töö järeldusena saab välja tuua kaks peamist Kagu-Eesti klimaatilist iseärasust, mida saab vaadelda kui märkimisväärset looduslikku ressurssi spordi, turismi ja puhkemajanduse arendamiseks:

1)Kevadel ja suve alguses on Kagu-Eesti madalamatel aladel ülejäänud Eestiga võrreldes palju soojemad kliimatingimused. See avaldub 1-2°C kõrgemates õhutemperatuurides ja 1-2 nädalat varasemas suve alguses.

2)Kagu-Eesti kõrgustikel, eelkõige just Haanja kõrgustikul, on ülejäänud Eestiga võrreldes palju soodsamad tingimused talispordi viljelemiseks. Sellest annab tunnistust 1-6 nädalat varem algav talv (püsiva lumikattega periood), kuni 2 kuud pikem lumikatte kestus ja suusalumega periood, suurem lumikatte paksus (maksimaalne paksus keskmiselt ligi pool meetrit), vähesem sulade esinemine ja lume kauem püsimine (keskmiselt 1-2 nädalat) kevadel. Need territoriaalsed erinevused tulevad kõige selgemalt esile pehmete talvede korral. Külmadel talvedel jäävad nad aga väiksemaks. Eeldades globaalse kliima soojenemise tagajärjel pehmete talvede esinemissageduse suurenemist võib järeldada, et Kagu-Eesti kõrgustike tähtsus talispordi arendamisel kasvab tulevikus üha enam.