Kagu-Eesti looduslikus mõttes hõlmab järgmisi Eesti maastikurajoone: Kagu-Eesti lavamaa, Otepää, Haanja ja Karula kõrgustik, Valga ja Võru-Hargla nõgu ning Peipsiäärne madalik. Ta omab selgelt väljakujunenud looduslikke piire. Põhjast piirab Kagu-Eestit Emajõgi, läänest Võrtsjärv ja Väike-Emajõe orund ning mujalt riigipiir. Administratiivselt loetakse aga Kagu-Eesti hulka Valga-, Võru- ja Põlvamaa. Järgnevalt vaadeldaksegi kliimatingimuste iseärasusi viimatimainitud ulatuses. Kasutatakse ka lähedalpaiknevate naabermaakondade ilmajaamade andmestikku.

Kliimategurid

Kagu-Eesti paikneb kontinentaalsema kliimaga Sise-Eesti kliimavaldkonnas. Läänemere otsest mõju seal praktiliselt enam tunda ei ole. Kliima kujuneb välja üldiste kliimategurite (geograafiline laius, Atlandi ookean, õhu läänevool) ja kohalike maastikuliste iseärasuste toimel.

Kagu-Eesti paikneb jämedalt võetuna 57°30´N ja 58°15´N vahel. Suure geograafilise laiuse tõttu on seal, nii nagu ka kogu Eestis, kliimale iseloomulik suured sesoonsed päikesekiirguse juurdevoolu ja õhutemperatuuri kõikumised. Esineb pikk talveperiood koos püsiva lumekattega.

Atlandi ookean mõjutab kliimat kogu Euroopas. Valitsevate läänetuultega kandub niiske mereline õhumass kaugele mandri siseosadesse. Külmal poolaastal toob see endaga kaasa tunduvalt soojema, soojal poolaastal aga mõnevõrra jahedama ilma. Aasta keskmine õhutemperatuur on märksa kõrgem, kui samadel laiuskraadidel ida poole jäävatel kontinentaalsema kliimaga aladel.

Atlandi ookeani põhjaosas toimub aktiivne tsüklonaalne tegevus, mis on maksimaalne sügisel ja talvel. Ookeani kohal külma ja sooja õhumassi eraldusjoonel ehk frondil kujuneb välja ridamisi madalrõhkkondi ehk tsükloneid, mis kujutavad endast tohutuid, 1500-2000 km läbimõõduga vastupäeva pöörlevaid õhukeeriseid. Nad liiguvad üldises läänevoolus ookeanilt mandri kohale ja toovad endaga kaasa pilves sajuse ja tuulise ilma. Tsüklonaalse tegevuse tõttu on ilmastik päevast päeva suure muutlikkusega.

Kagu-Eestis domineerib parasvöötme mereline ja mandriline õhk enamvähem võrdses ulatuses. Sealjuures kontinentaalse õhumassi esinemissagedus on suurem talve teises pooles, kevadel ja suve esimeses pooles. Aegajal esineb talvel ja kevadel külma kuiva arktilise õhumassi sissetunge. Lõunatsüklonid võivad suvel erandkorras kaugele põhja vedada troopilist õhku. Kagu-Eesti on piirkond, kuhu see jõuab esmajoones ning kus selle mõju on suurem kui teistes Eesti osades.

Valgus- ja kiirgusrežiim

Eesti suur geograafiline laius määrab ära valgustingimused. Ööpäevase valge aja pikkus kõigub suve ja talve vahel suurtes piirides. See vahe on seda suurem, mida põhja poole minna. Järgnevalt on võrreldud Valga ja Tallinna andmeid, kusjuures esimese jaama numbrid kehtivad üldiselt kogu Kagu-Eestis, teise omad aga Põhja-Eestis.

Kõige lühem valge aja pikkus esineb talvisel pööripäeval, kui Tallinnas on see 6 tundi ja 2 minutit, Valgas aga 6 tundi 39 minutit. Pikim päev suvisel pööripäeval on vastavalt 18 tundi 40 min. ja 18 tundi 10 min. Selline kuni pooletunnine erinevus päeva pikkuses Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel on üsnagi väike, mida inimesed igapäevaelus tavaliselt tähele ei pane.

Oluliseks kliimanäitajaks on päikesepaiste kestus, mida mõõdetakse tundides. Paljuaastane keskmine päikesepaiste kestus Kagu-Eestis on vahemikus 1600 kuni 1700 tundi aastas. See moodustab vähem kui poole maksimaalsest võimalikust päikesepaistest. Suhteliselt suurem on see madalikualadel, kõrgustikel on suurema pilvisuse tõttu päikest vähem. Päikesepaiste kestus Kagu-Eestis on väiksem kui Eestis keskmiselt. Rannikul on kevadel ja suve esimesel poolel palju enam selgeid ilmu ja päikesepaiste kestus on oluliselt suurem kui Sise-Eestis.

Päikesekiirguse mõõtmisandmetena Kagu-Eesti kohta on võimalik kasutada vaid Tõravere Aktinomeetriajaama omi. Võib eeldada, et need enamvähem vastavad Kagu-Eesti keskmistele. Tabelis 1 on toodud kiirguskliima uurijalt Viivi Russakult saadud Tartu-Tõravere keskmised näitajad perioodil 1955-1994.

Tabel 1. Tartu-Tõravere kiirguskliima näitajad perioodil 1955-1994 (V. Russak).

	Päikesepaiste kestus, tundides	Otsekiirgus, MJ/m2	Hajus- kiirgus, MJ/m2	Summaarne kiirgus, MJ/m2	Albeedo	Neeldunud kiirgus, MJ/m2	Kiirgus- bilanss, MJ/m2
I	35.1	9.6	37.5	47.1	0.65	16.3	-32.1
II	61.5	31.8	81.6	113.4	0.70	33.5	-22.4
III	126.5	113.1	155.8	268.8	0.56	119.4	23.4
IV	166.4	180.0	206.7	386.7	0.25	290.5	162.3
V	244.8	286.6	264.6	551.2	0.20	440.8	277.4
VI	265.4	329.1	281.3	610.4	0.22	477.1	315.0
VII	260.8	302.5	283.5	586.0	0.22	460.0	303.4
VIII	218.9	221.2	232.6	453.8	0.21	357.4	222.7
IX	132.3	115.7	152.0	267.7	0.21	211.3	105.9
X	77.7	46.8	83.8	130.6	0.21	103.0	24.0
XI	30.7	10.9	36.3	47.2	0.34	31.4	-17.0
XII	24.3	4.9	24.1	29.0	0.55	13.2	-30.6
Aasta	1644.4	1652.3	1839.8	3492.1	0.27	2553.9	1332.0

Kuna viimastel aastakümnetel on pilvisus suurenenud ja päikesekiirguse hulk vähenenud, siis on võimalik, et vanematest allikatest saada olevad näitajad on mõnevõrra suuremad. Suurim päikesekiirguse hulk esineb juunis, juulis ja mais, miinimum aga detsembris. Erinevused summaarse kiirguse keskmises juuni ja detsembri vahel on enam kui kahekümnekordsed. Albeedo näitab maapinnalt tagasipeegeldunud kiirguse suhet sinna langenud kiirgusesse. Seega kajastab ta maapinna peegeldumisvõimet. Albeedo kasvab järsult talvel, kui maad katab lumikate.

Aasta keskmine albeedo on 27%. Seega maapinnas neeldub 73% sinna langenud päikesekiirgusest. Kiirgusbilanss näitab maapinnas neeldunud päikesekiirguse ja efektiivse kiirguse vahet. Perioodil novembrist veebruarini on maapinna kiirguslik jahtumine ülekaalus võrreldes soojenemisega. Seetõttu on nelja kuu jooksul maapinna kiirgusbilanss negatiivne.

Õhutemperatuur

Temperatuurirežiim Kagu-Eestis ei erine kuigi suurelt Mandri-Eesti teiste siseosade temperatuurirežiimist. Tänu oma lõunapoolsele asendile on keskmised temperatuurid soojal poolaastal mõnevõrra kõrgemad. Kõige selgemalt tuleb see esile kevadel. Siis saabuvad soojad õhumassid Eestisse peamiselt kagust ja lõunast. Paljuaastane keskmine õhutemperatuur Kagu-Eesti madalamatel aladel (Võru ja Valga andmetel) on perioodil aprillist juunini 1-2°C kõrgem kui Põhja-Eestis. Seega võib öelda, et kevad on selles piirkonnas Eesti teiste aladega võrreldes märgatavalt soojem ja suveilmad saabuvad varem.

Ka suvel ja sügisel on Kagu-Eestis soojem kui põhja pool, kuid siis muutub vahe väiksemaks. Talvel on Eestis õhutemperatuur jaotunud aga meridionaalselt, nii et lääne pool on soojem ja ida pool külmem. Valga-, Võru- ja Põlva maakonnas on talved märksa külmemad kui läänepoolses Eestis, kuid siiski natuke soojemad kui Kirde-Eestis. Tabelis 2 on esitatud keskmised õhutemperatuurid perioodil 1966-1998 nelja Lõuna-Eesti ilmajaama jaoks ja võrdluseks mõned andmed mujalt Eestist ning lisas 1-2 igaaastased väärtused Valga ja Võru kohta.

Tabel 2. Kuude ja aasta keskmised õhutemperatuurid Eestis perioodil 1966-1998.

Jaam	I	II	III	IV	V	VI	VII	VIII	IX	X	XI	XII	Aasta
Valga	-6.1	-5.6	-1.3	4.7	11.4	15.3	16.9	15.7	10.5	5.6	0.3	-4.0	5.3
Võru	-6.3	-5.7	-1.3	4.8	11.6	15.5	17.1	16.0	10.7	5.8	0.3	-4.0	5.4
Tartu	-6.4	-6.1	-1.8	4.3	11.0	15.1	16.7	15.6	10.4	5.5	0.1	-4.0	5.0
Viljandi	-5.9	-5.6	-1.4	4.3	11.0	15.1	16.8	15.7	10.4	5.6	0.3	-3.7	5.2
Tallinn	-4.9	-5.2	-1.6	3.5	9.6	14.4	16.5	15.6	10.7	6.0	1.0	-2.6	5.2
Narva	-7.0	-6.7	-2.2	3.7	10.2	14.8	16.7	15.5	10.3	5.3	-0.1	-4.3	4.7
Pärnu	-4.9	-5.0	-1.5	3.9	11.0	15.5	17.4	16.6	11.6	6.5	1.4	-2.6	5.8
Vilsandi	-1.9	-2.8	-0.6	3.4	8.8	13.3	16.5	16.6	12.6	8.1	3.8	0.5	6.5

Kagu-Eesti kõrgustikel on keskmised õhutemperatuurid madalamad kui madalikel. Suurema absoluutse kõrguse tõttu peaks Otepää kõrgustiku olema temperatuur keskmiselt 0.5-1.0°C madalam ja Haanja kõrgustikul 1-2°C madalam. Kuigi kõrgustikel pole ilmajaamad kunagi töötanud, siis vaatluspostides teostatud maksimum- ja miinimumtemperatuuride ning lumikatte vaatlustulemused kinnitavad eelöeldut.

Sademed

Sademete väli Kagu-Eestis on suhteliselt keeruline. Siin esinevad Eesti mastaabis nii ühed kõige sademeterohkemad kui ka -vaesemad paigad. Sademete territoriaalset jaotumist enim mõjutavaks teguriks on kohalik reljeef. Kõrgustikel ja nende tuulepealsetel nõlvadel sajab maha palju suurem sademete hulk kui tuulealustel nõlvadel ja madalikel. Kuna valdav enamus sademeid toovaid õhumasse saabub Eestisse edelasektorist, s.o. lääne ja lõuna ilmakaarte vahelt, siis kõrgustike vastavad nõlvad on ka kõige niiskemad. Samas aga kõrgustike idapoolsemad servaalad on suhteliselt vähemate sademetega. Kõige kuivemateks aladeks Kagu-Eestis on madalamad alad ja eelkõige Peipsi järve rannikumadalik (joon. 1). Keskmised sademete kuu- ja aastasummad jaamades ja postides perioodil 1966-1998 on toodud tabelis 3. Lisades 3-6 on antud üksikaastate väärtused mõnes iseloomulikus kohas.

Joon. 1. Aasta keskmine sademete summa perioodil 1966-1998.

Tabel 3. Sademete kuu- ja aastasummad (mm) ning lumikatte kestus Kagu-Eesti jaamades ja postides perioodil 1966-1998. Tärniga on tähistatud vaatluskohad, mille andmeridades esines lünki, mis on täidetud interpoleeritud väärtustega.

Jaam, post	I	II	III	IV	V	VI	VII	VIII	IX	X	XI	XII	Aasta	Lumikate
R-Jõesuu	37	28	28	31	47	62	74	71	60	53	52	43	587	118
Ulila*	32	27	27	34	51	69	71	75	63	54	49	40	591	101
Praaga	31	24	26	33	47	56	76	75	69	55	44	39	576	105
Mehikoorma	36	29	29	38	52	69	74	79	64	52	47	43	612	104
Massumõisa	50	36	40	39	55	75	83	82	78	74	71	56	736	113
Viljandi	52	38	38	39	52	75	77	84	75	74	66	58	726	113
Tõrva	50	38	38	40	54	67	77	79	72	67	68	55	707	115
Tõlliste	52	38	38	40	56	73	76	79	71	70	63	60	716	111
Valga	49	35	36	39	54	75	77	82	72	68	64	56	706	116
Konnuvere*	48	36	34	37	57	81	85	76	71	66	64	60	713	110
Võru	38	29	29	37	51	69	81	77	69	57	53	45	635	113
Himmiste*	40	32	32	40	59	81	82	80	73	60	53	47	675	109
Põlva	35	28	29	37	52	72	78	80	67	54	49	39	618	-
Räpina	39	31	30	40	53	72	82	83	68	55	53	46	653	113
Koorvere*	45	35	36	44	60	75	83	87	71	61	59	54	710	128
Ahja	38	30	30	40	56	67	79	79	70	56	53	45	643	115
Kastre*	33	25	26	35	54	61	79	84	66	55	46	38	602	96
Tartu	33	26	27	35	55	66	72	79	66	56	49	40	605	106
Tõravere	37	29	30	36	55	68	74	80	68	59	53	43	632	102
Vastseliina*	44	32	33	41	54	75	78	80	65	59	55	48	664	123
Haanja*	50	38	40	47	62	84	89	88	79	72	67	59	776	134
Mauri	49	38	37	43	58	75	86	82	75	70	63	57	733	135

Tabelis 3 toodud andmete põhjal selgub, et sademeterohkemateks piirkondadeks Kagu-Eestis on Haanja kõrgustik (Haanja, Mauri), Sakala kõrgustik (Massumõisa, Tõrva) ja Valga nõgu (Valga, Tõlliste). Siia hulka tuleks kindlasti arvata ka Otepää kõrgustik, mille kohta ei ole aga pikki andmeridu. Kuid näiteks 1992. aastast tegutsema hakanud Otepää vaatlusposti sademete hulgad on olnud märkimisväärselt kõrged. Kõige väiksemad sademete aastasummad on esinenud Peipsi madalikul.

Kujutamaks klimaatilisi erinevusi Eesti erinevate osade vahel on joonisel 2 esitatud kliimadiagramm Võru ja Tallinna jaoks. Sealt on näha erinevusi õhutemperatuuri ja sademete aastase käigu erinevusi, kusjuures aasta keskmine õhutemperatuur ja sademete hulk on enamvähem võrdne. Võrus on keskmine temperatuur kõrgem, Tallinnas aga sademete summa.

Merelise ja mandrilise kliima erinevusena tuleb selgesti välja, et Võrus on Tallinnaga võrreldes õhutemperatuur kõrgem kevadel ja suvel (aprillist juulini), madalam aga sügisel ja talvel (novembrist veebruarini). Sademeid on Tallinnas rohkem augustist märtsini, Võrus aga maist juulini.

Joon. 2. Võru ja Tallinna kliimadiagrammid perioodil 1966-1998.

Klimaatilised aastaajad

Parasvöötme loodust iseloomustab selgelt eristuvate aastaaegade vaheldumine. Tavapäraste kliimanäitajate, keskmiste temperatuuride, sademete hulkade jt. abil ei õnnestu anda lihtsat ja kergesti mõistetavat kliima sesoonsuse territoriaalsete erinevuste kirjeldust. Seetõttu on käesolevas töös vaadeldud ka klimaatilisi aastaaegu ja nende erinevust võrreldes muu Eestiga. Klimaatiliste aastaaegade all mõistetakse looduskeskkonna klimaatilise komponendi aastase tsükli suhteliselt iseseisvaid etappe, mida iseloomustab kliimatekke protsesside ja klimaatiliste nähtuste ühetüübilisus ja ühtne üldsuund. Klimaatilist aastaaega iseloomustavad kindlad sesoonsed muutused nii ilmastikus kui ka looduslikus keskkonnas tervikuna.

Klimaatiliste aastaaegade määratlemisel kasutatakse kaht muutujat – aastaaja saabumiskuupäeva ja kestust. Seega võib klimaatilisi aastaaegu vaadelda kui omamoodi ilmafenoloogilisi faase. Erinevalt astronoomilistest aastaaegadest, mille algusaeg on kuupäevaliselt ja kellaajaliselt täpselt kindlaks määratud, toimub klimaatiliste aastaaegade saabumine igal aastal erineval ajal, sõltuvalt ilmastiku iseärasustest.

Klimaatilisi aastaaegu määratletakse kindlatest kriteeriumidest lähtudes. On eristatud neli peamist klimaatilist aastaaega – kevad, suvi, sügis ja talv - ning lisaks veel kaks üleminekulist aastaaega sügise ja talve vahel (hilissügis, eeltalv) ning kaks talve ja kevade vahel (kevadtalv, varakevad).

Kevadtalveks loetakse lume sulamise perioodi. Selle alguseks on päev, millest edasi hakkavad domineerima sulailmad ja lumikatte paksus hakkab vähenema. Varakevad algab pärast lumikatte lõplikku kadumist. Kevad kitsamas mõttes algab koos taimede vegetatsiooniperioodi algusega, mille näitajaks on ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv tõus üle +5°C. Suve alguse kriteeriumina kasutatakse ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsivat tõusu üle +13°C. Sügise alguseks on loetud ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiv langemine alla +13°C. Hilissügis algab siis, kui taimede vegetatsiooniperiood lakkab ja ööpäeva keskmine temperatuur langeb püsivalt alla +5°C.

Eeltalv algab koos esimese ajutise lumikatte moodustumisega ja esimeste külmailmadega. Algab ebamäärane periood, mille jooksul vahelduvad kord sulailmad ja kord külmailmad. Lumikate võib tekkida ja sulada mitu korda. Talve kitsamas mõttes ehk päristalve algus on määratletud kui püsiva lumikattega perioodi algus. Sellega kaasneb külmailmade sagenemine ja enamikel aastatest ka domineerimine. Kui lumikatte moodustumisele eelneb lumeta külmailmade periood, siis loetakse talve alguseks selle perioodi algust. Juhul, kui esimene lumi jääb püsima kogu talveks, siis eeltalvine aastaaeg jääb hoopis vahele.

Tabelis 4 on ära toodud Kagu-Eesti ja võrdluseks ka mõne teise Eesti ilmajaamas määratud klimaatiliste aastaaegade keskmised saabumiskuupäevad ja tabelis 5 aastaaegade kestused, mis on arvutatud perioodi 1966-1998 kohta. Andmetest nähtub, et mitmel juhul esinevad märkimisväärsed territoriaalsed erinevused. Enamiku Mandri-Eesti suhtes saabuvad Kagu-Eestis kevadised klimaatilised aastaajad varem. Valgas ja Võrus algab varakevad ehk sulab lumikate umbes nädal aega varem kui Põhja-Eestis.

Suurimad erinevused esinevad aga suve alguskuupäeva puhul (joon. 3). Kagu-Eesti madalikualadel saabub suvi keskmiselt 1-2 nädalat varem kui Põhja-Eestis ja Lääne-Eesti rannikualadel. Koos suve varasema saabumisega peaks varem saabuma ka suvitushooaeg.

Joon. 3. Keskmine suve alguskuupäev perioodil 1966-1998.

Tabel 4. Keskmised klimaatiliste aastaaegade saabumiskuupäevad perioodil 1966-1998.

	Kevadtalv	Varakevad	Kevad	Suvi	Sügis	Hilissügis	Eeltalv	Talv
Valga	22-Feb	31-Mar	21-Apr	28-May	02-Sep	22-Oct	09-Nov	08-Dec
Võru	22-Feb	31-Mar	21-Apr	27-May	02-Sep	23-Oct	10-Nov	12-Dec
Tartu	24-Feb	31-Mar	21-Apr	30-May	02-Sep	22-Oct	10-Nov	15-Dec
Viljandi	24-Feb	01-Apr	21-Apr	30-May	02-Sep	23-Oct	11-Nov	16-Dec
Tallinn	23-Feb	06-Apr	25-Apr	06-Jun	03-Sep	24-Oct	11-Nov	22-Dec
Narva	26-Feb	08-Apr	23-Apr	03-Jun	01-Sep	21-Oct	07-Nov	05-Dec
Pärnu	23-Feb	02-Apr	22-Apr	30-May	09-Sep	27-Oct	14-Nov	20-Dec
Vilsandi	19-Feb	25-Mar	27-Apr	11-Jun	13-Sep	07-Nov	27-Nov	07-Jan

Tabel 5. Keskmised klimaatiliste aastaaegade kestused päevades perioodil 1966-1998.

	Kevadtalv	Varakevad	Kevad	Suvi	Sügis	Hilissügis	Eeltalv	Talv
Valga	39	21	37	97	50	18	28	75
Võru	38	21	36	99	50	19	32	70
Tartu	35	22	39	95	51	19	34	70
Viljandi	37	20	39	95	51	19	35	69
Tallinn	43	19	42	88	52	18	41	62
Narva	42	15	41	90	50	17	28	82
Pärnu	38	21	38	101	49	17	36	65
Vilsandi	35	33	45	95	55	20	40	43

Üldiseks seaduspärasuseks klimaatiliste aastaaegade saabumises sügisperioodil on see, et rannikul saabuvad nad hiljem kui sisemaal. Mandri-Eesti siseselt aga olulisi vahesid ei teki. Üksnes talve algus toimub Kagu-Eesti madalamatel aladel märksa varem kui läänepoolsemates piirkondades (joon. 4). Eriti selgelt avaldub see aga Kagu-Eesti kõrgustike puhul. Haanja kõrgustiku kõrgemates osades moodustub püsiv lumikate juba novembri lõpuks, mis on palju varem teistest kohtadest (tabel 6 ja 7). Kevadised aastaajad saabuvad aga kõrgustikul hiljem.

Joon. 3. Keskmine talve alguskuupäev perioodil 1966-1998.

Klimaatiliste aastaaegade saabumiskuupäevade ja kestuste territoriaalseid erinevusi on kokkuvõtvalt kõige ilmekam esitada klimaatilise aastaringi abil. Joonisel 5 esitatud aastaringil on aastaaegade keskmine jaotumine antud Võru ja Tallinna ilmajaama jaoks. Need on paigutatud joonisele nii, et talvine pööripäev jääb otse alla ja suvine pööripäev üles. Aastaajad vahelduvad vastupäeva. Aastaringilt tulevad selgelt välja erinevused klimaatiliste aastaaegade jaotuses Võru ja Tallinna vahel. Võrus algab talv varem. Varem saabuvad ka varakevad, kevad ja eriti suvi. Kokkuvõttes on mandrilise kliimaga Kagu-Eestis suvi ja talv pikemad ning kevad ja sügis lühemad.

Joon. 5. Klimaatiline aastaring Võrus (välimine ring) ja Tallinnas (sisemine ring).

Lumikate

Lumikate on oluline talveperioodi kliimanäitaja, mida iseloomustab väga suur ajalis-ruumiline muutlikkus. Pehmetel talvedel võib lumikatte kestus olla mitu korda väiksem kui kõige lumisematel talvedel. Samas võib ühel ja samal talvel olla Eesti piires tohutud territoriaalsed erinevused. Lumikatte kestuse ehk lumikattega päevade arvu kõrval on teiseks näitajaks lumikatte paksus. See varieerub aga veelgi suuremates piirides.

Paljuaastased keskmised lumikatte kestused on toodud tabeli 3 viimases veerus. Üksikute jaamade ja postide aegread on esitatud lisas 7. Nagu üldiselt teada, on Kagu-Eesti üks lumerohkemaid piirkondi (joon. 6). Eriliselt torkavad silma aga kõrgustikud, kus lumikatet esineb keskmiselt kuu aega enam, kui on Eesti territoriaalne keskmine, ning kaks kuud rohkem kui kõige lumevaesemates kohtades Saaremaa läänerannikul. Kahjuks ei tule jooniselt 5 selgelt välja suurem lumikatte kestus Otepää kõrgustikul. Selle põhjuseks on asjaolu, et pikka aega seal ei töötanud ilmavaatlusposti. Varasemad ja ka hilisemad andmed näitavad, et paljuaastane keskmine lumikatte kestus Otepää kõrgustikul on kindlasti suurem kui 120 päeva. Kui on tegemist külmade talvedega, siis territoriaalsed erinevused Eesti lumikattes vähenevad, samas kui soojadel talvedel hoopis kasvavad.

Lumikatte režiim loob Kagu-Eesti kõrgustikel erakordselt soodsad tingimused talispordi ja -turismi viljelemiseks. Võrreldes Eesti teiste piirkondadega, rääkimata Lätist-Leedust, avalduvad soodsamad looduslikud tingimused seal selle näol, et talve alguses moodustub lumikate varem, lumikate on paksem, talvised sulad mõjutavad lumeolusid palju vähem ning kevadel püsib lumi kauem maas. Need eelised tulevad eriti eredalt ilmsiks pehmete talvede korral, kui mujal püsivat lumikatet sageli ei moodustugi. Kuna aga globaalse kliima soojenemise toimel peaks pehmete talvede esinemissagedus Eestis tõusma, siis kõrgustike tähtsus peaks oluliselt kasvama.

Joon. 6. Keskmine lumikatte kestus (päevades) perioodil 1965/66-1997/98.

Järgnevas analüüsis on detailsemalt käsitletud Haanja kõrgustiku lumeolusid. Kuna tema keskosa on kuni 100 m võrra kõrgem Otepää kõrgustikust, siis sealsed tingimused on talispordi arendamiseks eriti soodsa. Haanja kõrgustikult on olemas ka kahe pikaajaliselt tegutsenud vaatlusposti andmed, mis peaksid andma esindusliku pildi lumikatte režiimist. Haanja post paiknes kõrgustiku südames 260 m kõrgusel meretasemest, Mauri post aga lõunaosas 240 m kõrgusel. Nende vaatlusperioodid on vastavalt aastad 1962-1996 ning 1945-1998.

Keskmine lumikatte kestus Haanja kõrgustiku kõrgeimas osas, üle 200 m kõrgusel, on enam kui 130 päeva. Maksimaalne on see näitaja olnud Haanjas 170 päeva (1966. a.) ja minimaalne 78 päeva (1992. a.). Haanjast lõuna pool paiknevas Mauris on äärmusväärtused olnud samad kuid vastavalt 1956. ja 1973. aastal. Püsiv lumikate moodustub Haanja kõrgustikul keskmiselt novembri lõpus või detsembri esimestel päevadel. See on ligemale 10 päeva varem kui Kagu-Eesti tasandikualadel. Lume täielik sulamine toimub keskmiselt 8.-10. aprilli ajal, mis on enam kui nädala võrra hiljem Kagu-Eesti madalamatest aladest.

Suusatamise jaoks on olulise tähtsusega lumikatte paksus. Käesolevas töös on kasutatud kaht näitajat: lumikatte maksimaalne paksus talve jooksul ja suusalumega päevade arv. Sealjuures suusalumeks on peetud lume paksust vähemalt 10 cm. Lumikatte maksimaalne paksus talve jooksul ulatub poole meetrini ja suusalumega päevade arv sajani. Keskmised näitajad Haanja ja Mauri kohta on toodud tabelites 6 ja 7 ühise perioodi 1963-1996 kohta. Äärmusväärtused on Mauri kohta ära toodud aga kogu 53-aastase vaatlusperioodi kohta.

Tabel 6. Haanja lumikatte näitajate keskmised ja standardhälbed ning klimaatiliste aastaaegade saabumiskuupäevad perioodil 1963-1996 ning nende äärmusväärtused.

	Keskmine	Standard- hälve	Miinimum, varaseim	Aasta	Maksimum hiliseim	Aasta
Lumikatte kestus (päeva)	136	22.6	78	1992	170	1966
Suusalume kestus (päeva)	106	28.5	44	1995	153	1984
Maksimaalne lume paksus (cm)	49	15.4	13	1972	85	1989
Eeltalve algus	8. XI	13.1	11. X	1992	7. XII	1982
Talve algus	1. XII	23.1	29. X	1988	13. II	1992
Kevadtalve algus	5. III	20.0	3. I	1989	3. IV	1963
Varakevade algus	8. IV	14.5	1. III	1989	29. IV	1988

Tabel 7. Mauri lumikatte näitajate keskmised ja standardhälbed ning klimaatiliste aastaaegade saabumiskuupäevad perioodil 1963-1996 ning nende äärmusväärtused.

	Keskmine	Standard- hälve	Miinimum, varaseim	Aasta	Maksimum hiliseim	Aasta
Lumikatte kestus (päeva)	136	20.6	78	1973	170	1956
Suusalume kestus (päeva)	103	28.9	37	1975	158	1956
Maksimaalne lume paksus (cm)	42	14.7	16	1972	91	1962
Eeltalve algus	10. XI	13.6	12. X	1992	6. XII	1982
Talve algus	25. XI	16.8	30. X	1988	15. I	1972
Kevadtalve algus	5. III	21.7	3. I	1989	9. IV	1963
Varakevade algus	9. IV	11.6	11. III	1989	4. V	1976

Kokkuvõte

Käesoleva töö järeldusena saab välja tuua kaks peamist Kagu-Eesti klimaatilist iseärasust, mida saab vaadelda kui märkimisväärset looduslikku ressurssi spordi, turismi ja puhkemajanduse arendamiseks:

1)Kevadel ja suve alguses on Kagu-Eesti madalamatel aladel ülejäänud Eestiga võrreldes palju soojemad kliimatingimused. See avaldub 1-2°C kõrgemates õhutemperatuurides ja 1-2 nädalat varasemas suve alguses.

2)Kagu-Eesti kõrgustikel, eelkõige just Haanja kõrgustikul, on ülejäänud Eestiga võrreldes palju soodsamad tingimused talispordi viljelemiseks. Sellest annab tunnistust 1-6 nädalat varem algav talv (püsiva lumikattega periood), kuni 2 kuud pikem lumikatte kestus ja suusalumega periood, suurem lumikatte paksus (maksimaalne paksus keskmiselt ligi pool meetrit), vähesem sulade esinemine ja lume kauem püsimine (keskmiselt 1-2 nädalat) kevadel. Need territoriaalsed erinevused tulevad kõige selgemalt esile pehmete talvede korral. Külmadel talvedel jäävad nad aga väiksemaks. Eeldades globaalse kliima soojenemise tagajärjel pehmete talvede esinemissageduse suurenemist võib järeldada, et Kagu-Eesti kõrgustike tähtsus talispordi arendamisel kasvab tulevikus üha enam.