Aerofotomõõdistamine

 

Def: on maapinna pildistamine õhust ning saadud aerofotode fotogrammeetriline töötlemine topograa­filiste ja eriotstarbeliste kaartide, plaanide ja skeemide valmistamiseks

 

Ajalugu

Itaaliast on andmeid 15. sajandist perspektiiviõpetuse kohta

18. saj. kaardistamistööd eri mõõdistuspunktide andmete alusel (mensulmõõdistamine, lõigete viis)

 

1759. a. töötas saksa loodusteadlane J. H. Lambert välja süstemaatilise teooria tsentraalprojektsioonist ja perspektiivist (“Freye Perspektive”), millega rajas fotogrammeetria teoreetilised alused.

 

Peale seda kui 1839. a. J. N. Niépce ja J. L. M. Daguerre päevapildistuse tehnikad avalikkuse ette toodi, arenes fotograafia väga mitmes suunas. Prantsuse kolonel A. Laussedat ja Saksamaal A. Meydenbauer alustasid 1850-ndatel fotodelt tehtavate mõõtmiste teooria väljaarendamist ja selle alu­sel objektide ruumisuhete uurimist. Nimetatud suunda arendas edasi C. Pulfrich, kes võttis kasutusele stereoskoopilise mõõdistuspõhimõtte ja konstrueeris 1901. a. Jenas esimese stereokomparaatori. Just C. Pulfrichit peetakse sageli “stereofotogrammeetria isaks”.

 

Esimesed teadaolevad aerofotod pärinevad 1858. a. Austria praktiku Th. Scheimpflugi tööde alusel arendati välja aerofotode süstemaatiline kasutamine kaardistustööde tarbeks. Esimene maailmasõda kiirendas eriti kõikvõimalike aerofotomeetodite arengut. Protsess jätkub tänapäevalgi, põhirõhuga di­gitaaltehnoloogial ja automatiseerimisel.

 

Liigitus

¨       ülelennu laadi järgi:

·         ühekordne

·         marsruut-

·         lausmõõdistamist (nõutav piltide ülekate ühel rajal 60%, radade vahel 40%)

¨       kaamera optilise telje asendist

·         plaaniline (kaamera optiline telg ühtib loodjoonega)

·         perspektiivne (kaldne)

 

Tööde organiseerimise järgi:

·         kombineeritud meetod – maastiku piirjooned (kontuurid) saadakse aerofotodelt, reljeef kan­takse muu mõõdistamise tulemusena (nt Eesti põhikaardil vene omaaegsetelt planšettidelt; ta­valiselt nt tahhümeetriline, mensul vms mõõdistamine). Kasutatakse suuremõõtkavaliste ja sa­geli väga tasaste alade (reljeefi lõikevahedega kuni 1 m) kaardistamisel

·         stereotopograafiline meetod – nii maastiku piirjooned kui ka reljeef saadakse fotogrammeetri­lise töötlemise tulemusena eriseadmete – stereoskoopide, stereokomparaatorite jms abil. Ka­sutatakse topograafiliste kaartide tegemisel põhimeetodina.

 

Aerofoto

Kaamera kaadrid 18x18, 24x24 või 30x30 mm

 

Pildi peapunkt – kaamera optilise telje lõikumisel pildi tasapinnaga (normaaljuhul on need risti) moo­dustuv punkt pildil, määrab pildistustelje, erikaamera puhul on märgistatav

Pildi nadiir – loodjoone lõikumisel pildi tasapinnaga tekkiv punkt, väljendab pildi tasapinna kõrvale­kallet planaarsest tasandist. Kui pildi nadiirpunkt langeb kokku peapunktiga, räägitakse nadiirpildist ja -situatsioonist

Homoloogilised projektsioonikiired – kahel või enamal fotol ühele objektile vastavad optilisest kesk­punktist lähtuvad kiired läbi nadiirpunkti, peapunkti ja objekti pildipunkti

Isotsenter – pildi kallet horisondi suhtes väljendav perspektiivi kese ortogonaalprojektsiooni saamiseks

 

Isotsentriline nihe

Kõrgusnihe – NB oluline on tegelikult mitte objekti suhteline kõrgus, vaid tipu absoluutne kõrgus üle aluseks võetava nivoopinna

dx = h D / H, kus h objekti kõrgus üle nivoopinna, H lennukõrgus üle nivoopinna, D kaugus peapunk­tist

Ortofoto