|
Topograafilise kaardistamise reljeefiaandmed Heiki Potter Reljeefi alase informatsiooni algandmeteks on kahtlemata topograafilise mõõdistamise materjalid: trükitud kaardilehed, kaardioriginaalid ja tehnilised aruanded. Eesti ala kõige ulatuslikum topograafiline kaardistamine mõõtkavas 1:10 000 algas 1954 ja kestis mõningate vahedega kuni 1995. aastani.
Kokku kaardistati : 1. perioodil - vertikaalmõõdistamine (kontuur-kombineeritud viisil) 12 tuh. km2 (27%); 2.-5. perioodil - stereotopograafiline kaardistamine (sh metsa-alade kontuur-kombi-neeritud mõõdistamine) 43 tuh km2 (83%), sh 6 tuh km2 vertikaalmõõdistamise andmete uuendamist ja 3 tuh km2 suurte järvede hüdrograafilist mõõdistamist. 1995. aastaks sai kaardistatud 49 tuh km2 mis moodustab 98% kaardistatavast alast Kaardistamise originaalmaterjalid asuvad ja trükitud kaardilehed on müügil maa-ameti andmekogude arhiivis, Mustamäe tee 51, Tallinn, tel (372) 6650634, fax (372) 6650604
Tehniline juhend (1) Topograafilise mõõdistamise eeskiri mõõtkavades 1:10 000 ja 1:25 000, I osa, VÄLITÖÖD, Tallinn, 1974 (GKP poolt 1964.a välja antud eeskirja tõlge mis oli varem kehtinud 1960.a välja antud vastavasisulise juhendi uus, parandatud ja täiendatud väljaanne); (2) Uslovnõje znaki dlja topografitseskoi kartõ masstaba 1:10 000; (1954, 1961, 1968 ja 1977 aastate väljaanded).
Mõõdistamise viisid aerofototopograafiline
mensulimõõdistamine aeropildistamine
Mõõdistamisvõrk - IV kl nivelleerimisvõrk (käik <6 km, sulgemisviga 0,6 m)
Tööprojekt (kaardistamise lähteülesanne ja üldandmed) ning aruanne esitati iga mõõdistamisobjekti kohta enne tööde algust ja pärast tööde lõppu;
Reljeefikihi kujutamise reeglid üksikasjalikult ja täpselt peavad olema kujutatud maastiku ebatasasused, nõlvade suunad ja vorm, nende järskus ja selle muutus loetavalt esile tõstetud orograafilised reljeefipunktid: tipud, nõod, astangud, voolunõvad jne õigesti ja ilmekalt edasi antud maastiku reljeefi tüüpilised iseärasused reljeefi kujutise kooskõlastatus maastiku teiste elementidega (hüdrograafia, taimkate, pinnas jne) juhthorisontaal (paksendatud) iga viies:
pool- ja abihorisontaalide kasutamine reljeefivormide täpsustamiseks Kõrgusarvud kõrgusarvude tihedus: Välikontroll reljeefi kontrollimisel avastatud viga ei või ületada 1/3 lõikepindade vahest MERE JA SUURTE JÄRVEDE RANNAJOONE KAARDISTAMINE Probleemid: Ranna ja kalda kaitse seaduse (1995) kohaselt on Läänemere, Peipsi ja Võrtsjärve rannavööndi laius reeglina 200 m tavalisest veepiirist. Tavaliseks veepiiriks loetakse maakatastri kaardile märgitud veekogu piiri. Eesti põhikaardi koostamise aluseks olevates ametlikes dokumentides (1994, 1995) loetakse mere rannajooneks Balti kõrgussüsteemi nullhorisontaal. Uue katastrimõõdistamise korra (1999) kohaselt määratakse maaüksuse piir katastri-kaardil olevale rannajoonele. Läänemere taseme modelleeritud sessoone käik (kõikumine) 5 aastasel perioodi jooksul (1978-1982) oli - 0,25 m kuni + 0,25 m piires (Eesti Metereoloogia ja Hüdro-loogia Instituut), kusjuures madalseis (-18 cm kuni -25 cm) on mais-juunis. Peipsi järve veetase kõigub 28,7 - 31,8 m piires (EE 7) ehk umbes 3 meetrit , millest keskmine tase on 30,25 m. Hüdrograafilise mõõdistamise käigus 1984-1988 määrati veepiir 29,8 m kõrgusele ehk 0,45 m keskmisest madalamale. Võrtsjärve keskmine veetase oli 33,7 m (EE 10). Hüdrograafilise mõõdistamise käigus 1982 - 1984 määrati veepiir 33,0 m kõrgusele ehk 0,7 m keskmisest madalamale. Järeldused: Eelpooltoodud asjaoludega tuleb arvestada põhikaardistamise ja katastrimõõdistamise tööde korraldamisel.
Laugja rannajoone mõõdistamine Laugja rannavööndina, arvestades reljeefi mõõdistamise tehnilisi nõudeid, käsitletakse <2o-lise kaldenurgaga Läänemere, Peipsi ja Võrtsjärve liiva-kruusarannikuid, kus on nõutava täpsusega (0,5 mm / 0,25 cm) veepiiri (nullhorisontaali) mõõdistamisel raskusi. Probleemid: laugja rannajoone topograafilise kaardistamise andmed ei ole usaldusväärsed, kuna: (1) fotokujutise desifreerimine ei olnud võimalik veetaseme sessoonse kõikumise tõttu, (2) stereomõõdistamine nõutava täpsusega on võimalik järsema (>2o) kaldega rannavööndis; Loode-Eesti kerkeranniku vertikaalmõõdistamise andmed (1954 - 1965) ei ole enam usaldusväärsed maapinna tektoonilise liikumise tõttu. Järeldused ja ettepanekud: laugja rannavööndi nullhorisontaali (tavalise veepiiri) kandmiseks põhikaardile ja katastriplaanidele tuleb kasutada instrumentaalse mõõdistamise viisi.
Probleemid varasemate topograafilise mõõdistamise andmete kasutamisel: (1)olemasolevate horisontaalide (lõikevahe 2 või 1 m) transformeerimine 2,5 m lõikevaheks tekitab lubamatult suuri moonutusi; (2)kontuur-kombineeritud mõõdistamisega kaetud metsaste alade reljeefikujutis ei vasta eeskirjas püstitatud täpsusnõuetele ja on kohati lausa ebatäpne. Järeldused ja ettepanekud: põhikaardi andmebaasi usaldusväärse kõrgusandmestiku lisamiseks on vajalik teha reljeefsetel metsa-aladel eelnevalt välikontrolli ja täiendusmõõdistamist.
Probleemid: 1970-1995 aastate topograafilise kaardistamise reljeefiandmete kasutamine kartograafias jt eesmärkidel on olnud suhteliselt piiratud ja/või ebaefektiivne. Järeldused ja ettepanekud: Eesti kohateave süsteemi (GIS/LIS) raames tuleks moodustada olemasolevate andmete alusel (arvestades eelpooltoodud kriitiliste märkustega) kõrgusmudel. |
