Eesti "mägede" kasvamine ja kahanemine erinevate kaartide järgi

Taavi Pae

Sissejuhatus

Eestit loetakse üheks paremini uuritud piirkonnaks maailmas, kuid ometi võime me hätta jääda küsimusega “Kui kõrged on Eesti kõrgemad mäed?”. Nii näiteks pidas August Wilhelm Hupel, üks 18. sajandi silmapaistvamaid Eestis töötanud õpetlasi, kõige kõrgemaks Eesti mäeks Otepää juures asuvat (Väikest) Munamäge. 1816.–1819. a. hilisema Peterburi TA akadeemiku Friedrich Georg Wilhelm Struve triangulatsioonimõõtmised tõendasid, et Eesti kõrgeim mägi – (Suur) Munamägi asub hoopis Haanja mõisa maadel. Kuna aga Struve ei mõõdistanud täpselt Otepää juures asuva (Väikese) Munamäe kõrgust, siis ei eristatud neid kaartidel veel 20. sajandi alul epiteetidega Suur ja Väike. Meil oli lihtsalt kaks Munamäge. Vajadusel toimus mägede eristamine nende paiknemise järgi – Otepää Munamägi või Haanja Munamägi.

Juba eelpoolöeldu peaks tõestama, et kuigi me arvame täpselt teadvat kõiki oma mägesid ja nende absoluutkõrgusi, pole meil tänagi selles täielikku selgust. Eesti aladel läbi viidud mõõdistamiste tulemused erinevad üksteisest, kuna erinesid nii mõõdistamismetoodikad kui -tehnika. Seepärast esinevad ka vanemates kirjandusallikates sageli üksteisega ühitamatud andmed Eesti mägede kõrgustest. Siiski avaldatakse vanemast kirjandusest pärit arvandmeid Eesti mägede kõrgustest veel praegugi. Antud uurimuses antakse Eesti ala puudutavate kaartide ja kirjanduse põhjal ülevaade Eesti kõrgemate mägede kõrgusarvude muutumisest ning selle põhjustest.

Eesti mägede kõrguste käsitlemisest tähtsamates kirjandusallikates ja Eesti ala puudutavates geodeetilistes töödes

Kõrgemad kohad maastikus jäid silma juba muistsetele eestlastele. Looduslikele kõrgendikele, kus olid viljakamad mullad ning ei ähvardanud liigvesi, tekkisid esimesed paiksed külad. Küngastele, millel olid järsemad nõlvad, rajati vaenlase eest kaitseks linnuseid. Eerik Laidi arvates oli Eestis ligi 100 linnamäge (Laid 1923). Teadaolevalt First Eestimaa mäe iseloomustus pärineb Henriku Liivimaa Kroonikast: “[nad] ristisid Virumaal rajamail kolm küla, kus oli mägi ja väga ilus mets ...” (Henriku Liivimaa Kroonika 1982: 217). Kuigi mäe nime pole mainitud, on enamus uurijaid kindlad, et kroonikas peetakse silmas just Ebavere mäge. Lisaks Ebavere mäe kirjeldusele mainib Henrik oma Liivimaa Kroonikas ka mitmeid kindlustatud (linna)mägesid (Varbola Jaanilinn, Otepää linnamägi jt).

Möödus tervelt viis sajandit, enne kui siinmail töötanud õpetlaste sulest ilmusid kirjanduses põgusad kirjeldused Eestimaa maastikest ja mägedest. Majanduslike sidemete elavnemine 18. sajandi teisel poolel tõi kaasa mitte ainult vajaduse detailsemate kaartide, vaid ka muude geograafiliste ja statistilis-majanduslike andmete kogumiseks. Nii kogus eelpoolmainitud Hupel Põltsamaal pastorina töötamise ajal innukalt ulatuslikke statistilisi materjale Eestimaa majanduslike ja looduslike olude kohta, avaldades need kapitaalses teoses “Topographische Nachrichten von Lief- und Esthland” (3 kd.) ja selle lisaköites aastail 1774-1789. Hupeli töö I köites on natuke juttu ka mägedest. Ta viitas sellele, et Eesti- ja Liivimaa on suhteliselt tasased alad. Kõrgemaid alasid leiduvat vaid Tartu ja Võnnu kreisi vahel, eriti Rõuge kihelkonnas. Samuti mainib ta, et eestlased nimetavad suurustavalt kõiki kõrgemaid kohti ja künkaid mägedeks (Hupel 1774: 91). Veel mainib ta Otepää kihelkonna kohta: “Otepää ümbruses on mõningaid mägesid. Kõrgeim (ühtlasi ka Liivimaa kõrgeim) on Munamägi” (Hupel 1774: 261).

Hupeli kogutud andmestiku Eesti- ja Liivimaast otsustas kaardi kujul avaldada Tuhalast pärit kartograaf krahv Ludvig August Mellin. Algselt oligi tema 14 kreisikaardist koosnev atlas (koostamine kestis 16 aastat ja töö valmis 1798. aastal) mõeldud täienduseks Hupeli teosele “Topographische Nachrichten von Lief- und Esthland”. Sellest Eesti kartograafia suurteosest 18. sajandil võib leida Eesti alalt 7100 geograafilist nimetust (Varep 1960). Suure tõenäosusega võib Mellini atlast pidada esimeseks omataoliseks, millelt on leida andmeid Eesti mägedest. Kuna mägede kõrguseid polnud selleks ajaks veel mõõdistatud, siis piirdus Mellin (Suure) Munamäe, Vällamäe ning Ebavere mäe kunstiliselt kauni väljajoonistamisega. Kuna kaardil puudus geodeetiline alus, asus Vällamägi Munamäest idas (vt joonis 3). Mellin koostas oma atlase peamiselt talle saadetud kirjelduste põhjal ning sealt pärinevad ilmselt ka vead2.

Esimesed täpsed andmed Eesti mägede kõrgustest pärinevad Struve trigonomeetrilistest mõõdistamistest Vene impeeriumi toonastes provintsides Liivi- ja Eestimaal (vt joonis 1). Mõõtmised toimusid aastail 1816-1819 ning tulemused ilmusid raamatus “Resultate der in den Jahren 1816 bis 1819 ausgeführten astronomisch-trigonometrischen Vermessung Livlands” (Struve 1844). Veel enne mõõtmistulemuste avaldamist, vahetult mõõdistamise ajal, ilmus 1817. aastal Struve sulest ajalehes “Neue Inländische Blätter” ka First põhjalikum Eesti mägede kirjeldus (Struve 1817: 12-14).

Mõningad Struve mõõdistatud andmed jõudsid kaardi kujul kasutajateni 19. sajandi tuntuima baltisaksa kartograafi Carl Gottlieb Rückeri Liivimaa erikaartidel ning Eesti-, Liivi- ja Kuramaa üldkaartidel ning nende korduvalt täiendatud trükkidel. Siiski peab mainima, et Rücker kasutas Struve andmeid väga vähe erinevalt Tallinna gümnaasiumi geograafiaõpetajast Karl Rathlefist. Viimane üldistas Struve mõõtmistulemused kaardil ning avaldas 1851. aastal esimese Eesti kõrgussuhteid kajastava monograafia “Orographische Skizze von Liv-, Esth- und Kurland” (Rathlef 1851). Aasta hiljem ilmus täiendatud variant samast raamatust nime all “Skizze der orographischen und hydrographischen Verhältnisse von Liv-, Esth- und Kurland” (Rathlef 1852), mille juurde kuulus ka kaardimapp koos Eestit läbivate kõrgusprofiilidega (vt joonis 2). Rathlef eraldas kaardile kantud kõrguste põhjal esmakordselt suure täpsusega Vene Impeeriumi Läänemere provintside reljeefi suurvormid ja püüdis piiritleda ning kirjeldada siinseid kõrgussuhteid (Tammiksaar 1993: 22-23)

Oluliselt lisas uut teavet kõrgussuhetest Eesti alade topograafiline mõõdistamine Vene sõjaväe topograafide poolt 19. sajandi 50-ndate aastate lõpul: Liivimaa kubermangus aastail 1855-1857 ja Eestimaa kubermangus aastail 1858-1859. Selle mõõdistamise tulemusena koostati ja avaldati kolmeverstane kaart (1:126 000), mis oli First kogu Eesti territooriumi hõlmav täpne topograafiline töö (Varep 1960). Mägede kõrgusi pole sellele kaardile kahjuks peale kantud.

19. sajandi teisel poolel saavutati mõningat edu ka vertikaalmõõdistamistes, sest põllumajanduse arendamiseks tuli teha kuivendustöid. 1868.–1869. a. viis Eestimaa Põllumajanduslik Ühing Eestimaa kubermangus läbi laiaulatuslikke nivelleerimistöid, mille eesotsas oli maamõõtja Ferdinand Müller. Kokku rajati 1520 km nivelleerimiskäike ning tähistati 699 kõrgusmärki. Eestimaa Põllumajandusliku Ühingu eeskujul otsustas Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsiteet samuti eraldada summasid Liivimaa ülemaalise nivelleerimise läbiviimiseks. Töid teostasid 1874. aastal insener A. Brock (rajas kokku 670 km nivelleerimiskäike) ja astronoomia üliõpilane E. Hellmann (rajas kokku 128 km nivelleerimiskäike). Kui Mülleri töö täpsus jäi suhteliselt väikeseks, siis Liivimaal tehtud tööde täpsus oli suurem, kuna töid konsulteerisid Tartu Ülikooli astronoomiaprofessor L. Schwarz ja mineraloogiaprofessor C. Grewingk (Vassiljev 1959: 277-282). Erinevalt Liivimaal tehtud töödest ilmusid Eestimaal tehtud mõõtmised ka kaardil ning iseloomustasid vaatamata väikesele täpsusele hästi Põhja-Eesti kõrgussuhteid. See kaart oli peamiseks lähtematerjaliks siinse reljeefi tundmaõppimisel kuni 20. sajandi alguseni (Vassiljev 1959: 277-282).

Sajandivahetusel (1893–1913) teostasid Vene topograafid kogu Eesti ala uue topograafilise mõõdistamise, mille tulemusena koostati verstane kaart (1:42 000). Oma aja kohta oli kaart väga heal tasemel ning leidis seepärast kasutamist nii Esimeses maailmasõjas kui Eesti Vabadussõjas ja sai aluseks Eesti Vabariigi topograafiliste kaartide koostamisele. 1923. a. alustas Eesti Kindralstaabi Topo-Hüdrograafia Osakond Eesti territooriumi mõõdistamist mõõtkavas 1:25 000, kuid see tunnistati 1934. a. liiga aeglaseks. Nii tuli leppida vene verstase kaardi uuendamisega välitöödel mõõtkavas 1:50 000 ning teisendamisega meetermõõdustikku (Lankots 1995: 79-91).

Iseseisvunud Eestis loodi eeldused rahvusliku maateaduse arenguks. Eriti hoogustus soomlasest Tartu ülikooli geograafiaprofessori J. G. Granö eestvõttel maastike ja kodu–uurimine. Alustati ka maakondliku koguteose ”Eesti” väljaandmist, milles iseloomustati põhjalikult Eesti kõrgemaid mägesid nii geomorfoloogilisest kui ka maastikulisest aspektist. Ilmus mitmeid teisigi üksikkäsitlusi Eesti mägedest ja nende kõrgustest.

Eesti NSV-s polnud meie maateadlastel võimalik kasutada Eesti mägede kõrguste määramiseks ei varasemaid ega Nõukogude Liidu sõjaväe poolt valmistatud kõrge usaldusväärsusega topograafilisi kaarte. Vaatamata sellele ilmus mägede ja kõrgustike kohta mitmeid teaduslikke kirjutisi ajakirjas ”Eesti Loodus”, kus autoriteks olid E. Hang, K. Kildema, E. Varep jt.

Eesti vabanemisel arenes siinne kartograafia plahvatuslikult. Ilmunud on mitmeid uusi ja usaldusväärseid kaarte Eestist, nende seas Eesti põhikaart mõõtkavas 1:20 000, mis senini katab Eesti kõrgustikest vaid Haanjat.


Suure Munamäe ja Vällamäe kõrguse küsimus

Esimesed andmed Haanja kõrgustiku kahe kõrgema mäe - Suure Munamäe ja Vällamäe absoluutsestest kõrgustest avaldas teatavasti Struve, arvutades mägede kõrgusteks vastavalt 324 ja 308 meetrit (tulemused esitati pariisi ja inglise (vene) jalgades) (Struve 1844). 1817. a ilmunud artiklis iseloomustab Struve Suurt Munamäge järgmiselt: “Haanja mõis asub poole versta kaugusel Munamäest ning on seega Liivimaa kõige kõrgemal asetsev mõis (197 m). /…/ Mägi ise küündib ligi 1000 pariisi jalani (325 m) ning tema suhteline kõrgus on 1/3 absoluutsest kõrgusest. Soodsa ilmaga avaneb sealt kaugeleulatuv vaade: on näha Vastseliina ja Rõuge tornid, kirikutest Räpina, Kanepi, Karula, Urvaste, Ape ning Petseri klooster. Räpina kiriku tagant paistab Peipsi järv. Üle Urvaste kiriku on näha Otepää ja Hummuli mägesid. Kogu vaatevälja diameetriks on umbes 120 versta [128 km].” (Struve 1817: 12-14).

Aastast 1836 ilmunud erinevatel Rückeri kaartidel, kuigi neil oli kasutatud Struve andmeid, Suure Munamäe kõrval teised Eesti mäed märkimist ei leidnud. 1854. a ilmunud Liivi- Eesti- ja Kuramaa üldkaardile (2. väljaanne) lisandus Vällamägi ning 1867. a ilmunud üldkaardile (3. väljaanne) ka mõlema mäe kõrgusarvud (Struve järgi pariisi jalgades). Viimasel Rückeri Vene Balti provintside üldkaardil (1914. a 7. väljaanne) andmestik mõlema mäe kõrguse kohta ei uuenenud, küll olid aga kõrgused ümber arvutatud meetermõõdustikku. Siinkohal on huvitav märkida, et eelpoolnimetatud 1874. a. Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsiteedi tellimusel läbi viidud Liivimaa ülemaalisel nivelleerimisel Suure Munamäe kõrguseks mõõdetud 1044 vene jalga (318 m) ning Vällamäe kõrguseks mõõdetud 993 vene jalga (303 m) (Seidlitz 1887) Rückeri üldkaartidel kajastamist ei leidnud. Need mõõdistamised olid aga oluliselt täpsemad Struve omadest. Selle nivelleerimise käigus mõõdeti ära ka mõlema mäe suhtelised kõrgused: Vällamägi 80 m ja Suur Munamägi 40 m. (Seidlitz 1887).

Sajandivahetusel toimunud mõõdistamiste tulemusena valminud verstasel kaardil mõõdeti Suure Munamäe kõrguseks 316,6 m, kuid kahjuks jäi mõõtmata Vällamäe kõrgus. Kaardile kantud horisontaale arvestades peaks see olema ligikaudu 282 m (132 sülda) (Käis 1922: 145-161, 214-216). Samas võib kaardilt esmakordselt leida Eesti neljanda tipu Tsälbamäe (293 m) ning lisaks sellele veel Papisöödü (289 m), Tõudremäe (285 m) ja Mustikmäe (287 m) kõrgused.

20. sajandi alguse ühe arvestatavama Eesti ala geograafilise kirjelduse – Karl Reinhold Kupfferi “Baltische Landeskunde” – järgi on Suure Munamäe ja Vällamäe kõrgused vastavalt 324 ja 308 m (Kupffer 1911). Kupfferi kõrgusarvud pärinevad ilmselt Struvelt või mõnest Struve andmetel põhinevast tööst ning uuemad andmed 1874. a. nivelleerimisest ning verstaselt kaardilt ei ole kasutust leidnud. Võib-olla polnud aga verstane kaart Kupffrerile kättesaadav, sest viimased kaardilehed ilmusid trükist alles pärast Kupfferi töö avaldamist ja kuna kaardid olid tehtud peamiselt sõjalistel eesmärkidel, olid nad salastatud.

Seega oli Eesti Vabariigi loomise ajaks kirjanduses käibel vägagi erinev andmestik Suure Munamäe ja Vällamäe kõrguste kohta. Seda erinevust märkas ka Eesti 1920.-30. aastate silmapaistvaim pedagoog Johannes Käis. 1921. novembris otsustas ta Suure Munamäe kõrgust kontrollida baromeetrilisel teel. Tulemused avaldati ajakirjas “Loodus” ilmunud artiklis “Munamägi ja tema ümbrus” (Käis 1922: 145-161, 214-216). Mõõtmiste tulemusel pidas Käis Munamäe kõrguseks ümmarguselt 310 m (Käis 1922: 145-161, 214-216). Sarnaselt mõõtis ta ka Vällamäe kõrgust, saades tulemuseks 282,7 m. Tulemusi võrdles Käis Rathlefi (1852) tööga ja järeldas, et viimane pidas Suure Munamäe ja Vällamäe kõrguseks vastavalt 304 m ja 288 m. Esmapilgul tundub kummaline, et eelmainitud tulemused erinevad Struve mõõtmistest, sest Rathlef teatavasti kasutas oma profiilide joonistamisel Struve andmeid. Viga aga lähtub Käisist, kes teisendas Rathlefi pariisi jalgades (0,32484 m) antud kõrgused meetritesse kasutades inglise(vene) jalga (0,30479 m). Huvitav on märkida, et Käisi baromeetrilisel mõõdistamisel saadud tulemus Suure Munamäe kohta (310 m) läks ka laiemasse kasutusse ning leidis märkimist isegi postkaartidel (postkaart Eesti - Võrumaa). Samas Eesti topograafilisel kaardil (1:25 000) on Suure Munamäe kõrguseks märgitud 316,83 m ning Vällamäele 297 m. Sarnaselt vene verstasele kaardile peeti ka 1922. a. ja 1929. a. ilmunud Eestimaa füüsilise kaardi mõlemas trükis Suure Munamäe kõrguseks 316,6 m, Vällamäe kõrguseks aga ainult 277 m. Eestis kõige laiemat kasutamist leidnud Tartu ülikooli geograafiaprofessor August Tammekannu koostatud nn Tammekannu kaardil märgitakse Suure Munamäe kõrguseks 317 m. Vällamäge pole sellel mainitudki, kuigi on märgitud Tsälbamäe kõrgus 292 m. Vällamäe kõrguse märkimatajätmine võib olla seotud liiga erinevate andmetega kirjandusallikates.

Nõukogude perioodil koostatud topograafiliselt kaardilt mõõtkavas 1:50 000 (mõõdistamised 1947-1960) saab välja lugeda, et Suur Munamägi on 318,1 m ja Vällamägi 295,7 m kõrge. 1966. a. mõõtsid Haanjamaa kõrgemad mäed üle E. Hang ja T. Liblik ning avaldasid tulemused “Eesti Looduses”. Suure Munamäe kõrguseks saadi 317,6 m, Vällamäe kõrguseks 297,5 m. Teistest Eesti kõrgematest mägedest saadi Kerekunno mäe kõrguseks 295,9 m ning Tsälbamäe kõrguseks 292,9 m (Hang jt 1966: 294-295). Eesti põhikaardi Haanja kaardilehel märgitakse Suure Munamäe kõrgusena 318,1 ning Vällamäe kõrgusena 303,9 m.


Väikese Munamäe kõrguse küsimus

Sarnaselt Haanja kõrgustikule pärinevad Otepää kõrgustiku mägede esimesed absoluutkõrgused Struve mõõtmistest. Märkimist on leidnud Meegaste (209,2 m) ja Harimäe (214,7 m) kõrgused, kuid mitte Väike Munamägi (Struve 1844). Struvelt pärineb ka First ülevaatlik Otepää kõrgustiku iseloomustus. Kõrgustiku ulatuse kohta kirjutab ta, et see algab Sangaste juurest ning ulatub Kambjani. Mägedest mainib ta Sangaste mõisa lähedal asuvat Harimäge ning sellest omakorda mõni verst eemal olevat Meegaste mäge. Mõlema mäe otsast avanevat ka ilus vaade. Kokku nägevat sealt 19 kirikut (Põltsamaa, Paistu, Puhja, Rannu, Tarvastu, Rõngu, Helme, Härgmäe, Luke, Valga, Karula, Urvaste, Ape, Rõuge, Kanepi, Otepää, Maarja jne). Otsejoones on Põltsamaa ja Ape vahe 125 versta (133 km) (Struve 1817: 12-14).

Struve eeskujul kandis Rathlef Meegaste ja Harimäe kõrgused oma kaardile märkides, et Mellini kaardil ei ole kumbki neist leitav, ning pidades kahetsusväärseks Väikese Munamäe kõrguse mõõtmatajätmist. Rathlef oletas 1851. a., et Väike Munamägi võib olla 600-700 pariisi jalga kõrge (195-227 m) (Rathlef 1851). Aasta hiljem pidas ta Väikese Munamäe kõrguseks aga juba ligi 800 pariisi jalga (260 m), põhjendades oma oletust järgmiste olemasolevate andmete põhjal: “mägi peaks ulatuma umbes 300 pariisi jalga (u 100 m) üle Nüpli järve taseme ning Nüpli järve pind ei tohiks olla kõrgemal kui Pühajärv, mille kõrgus on 400-450 pariisi jalga (130-146 m). Seega mäe kõrguseks on kusagil 750 pariisi jalga (244 m)” (Rathlef 1852: 76). Kuna aga oli veel teisigi teateid Väikese Munamäe kõrgusest nagu nt 770 pariisi jalga, siis oletaski ta mäe absoluutkõrgusena ligi 800 jalga. Samas märgib Rathlef oma maastikuprofiilil Väikese Munamäe kõrgusena 770 pariisi jalga (250 m), kuid on lisanud sellele küsimärgi. Rathlefilt pärineb seega tervelt neli versiooni Väikese Munamäe kõrgusest.

Rückeri Baltimaade kaartidele ilmusid Otepää kõrgustiku mägede kõrgused samaaegselt Haanja omadega 1867. aastal. Väikese Munamäe kõrgusena leiame “umbes 750 pariisi jalga (244 m)”. Ka Rückeri üldkaardi viimases trükis (1914) on andmestik jäänud samaks, vaid kõrgusarvud on teisendatud meetritesse. On märkimisväärne, et vene verstasele kaardile ei ole märgitud ühegi Otepää kõrgustiku kõrgema mäe kõrgusarvu. Kupffer (1911) aga kasutab Rathlefi andmestikku ning peab Väikese Munamäe kõrguseks umbes 244 m.

Ka Eesti Vabariigi algul olid kirjanduses levinud eelkõige Kupfferi resp. Rathlefi andmed Otepää kõrgustiku mägede kõrguste kohta (nt. maakondlikus koguteoses “Tartumaa” 1923). Siiski ei tundunud paljudele Väikese Munamäe kõrgus usaldusväärsena. Nii arutles Eduard Bach vene verstasele kaardile toetudes, et kuigi kaardil kõrgusarv puudub, peaks Väikese Munamäe kõrgus horisontaalide järgi olema 173 +/- 2 m. Ta pidas seda tõenäolisemaks, kui senini kirjanduses avaldatud 244 m (Bach 1924: 44-65).

Väikese Munamäe kõrguse küsimusele proovis 1931. aastal vastust leida ka Tammekann, avaldades andmed ajakirjas “Loodusvaatleja” (Tammekann 1931: 137-139). Ta arvab, et Väikese Munamäe levinuim kõrgusarv on pärit Kupfferi raamatust, milles viimane on kasutanud 19. sajandi teisel poolel toimunud loodimise andmeid. Tammekann proovis mäe kõrgust määrata vene verstase kaardi alusel ja oletas erinevalt Bachist Väikese Munamäe kõrguseks 80-100 sülda (s.t 170-210 m) (Tammekann 1931: 137-139). Kuna mäe läheduses polnud ühtegi reeperit, võttis Tammekann loodimise aluseks Väikese Munamäe külje all asetseva Nüpli järve pinna (kõrgus merepinnast 57 sülda e 121 m). Lõpptulemusena saab Tammekann Väikese Munamäe kõrguseks 205 m üle merepinna (Tammekann 1931: 137-139).

Kuigi 1922. a. ja 1929. a. ilmunud Eestimaa füüsilise kaardi mõlemas trükis ei ole märgitud Väikese Munamäe kõrgust (toponüüm siiski olemas), leiavad kaardil oma koha Meegaste (197,9 m) ja Harimägi (217 m). Tammekannu kaardil on leitav Väike Munamägi kõrgusega 204 m. Nõukogude Liidu topograafilisel kaardil (mõõdistamised 1947-1960) märgitakse Väikese Munamäe kõrguseks 207,9 m.


Arutelu

Nagu eelnevast selgub, pärinevad kõikide Eesti tähtsamate mägede esmased kõrgusarvud Struvelt. Tema andmestik jäi püsima ligikaudu sajandiks. Veel esimestes iseseisva Eesti geograafiaõpikutes olid kasutusel Struve poolt mõõdetud tulemused. Samas olnuks võimalik kasutada sootuks täpsemaid tulemusi, mida võimaldanuks Brocki, Hellmanni ja Mülleri mõõtmised või verstased kaardid. Struve andmete püsivus tulenes nende laialdasest kasutamisest Rathlefi ja Kuppferi töödes ning Rückeri kaartidel.

Eraldi tahaks mainida veel Väikese Munamäe kõrguse küsimust. Kuni 1920-te aastateni peeti selle mäe absoluutseks kõrguseks 244 m. Tänapäeval peame mäe kõrguseks “vaid” 208 m. Uurides eespool nimetatud kirjandusallikaid, selgub, et Väikese Munamäe tegelikkusele lähenev kõrgusarv ilmus esmakordselt alles iseseisva Eesti Vabariigi kirjanduses. Küsimus, et kust on siis pärit kõrgusarv 244 m, leiab vastuse, kui teisendame selle pariisi (750) või inglise(vene) (800) jalgadesse. Nendest ümmargustest arvudest on ilmselt läbi teisenduste pärit ka kõrgusarv 244 m. Sama arengutee on läbi käinud ka Vällamäe kõrgusarvutustega seonduv. Paljudel enne Teist maailmasõda ilmunud kaartidel on mäe kõrguseks märgitud 277 m. Teisendades selle tulemuse süldadesse, saame täpselt 130 sülda.

Eelnevast selgub, et üheks kõrgusarvude erinevuse põhjuseks on mõõtühikute ümberteisendamine, mis on viinud käibesse erinevaid andmeid mägede kõrguste kohta. Selle heaks näiteks on J. Käisi (1923: 145-161, 214-216) töö.

Eelmisel sajandil saadud tulemused võivad tänapäevastest erineda veel sellegi poolest, et praeguseni kehtiv balti kõrgussüsteem, s.t. Kroonlinna null, toodi Eestisse alles 19. sajandi lõpus - järelikult enne seda toimunud mõõtmiste nullpunkt ei tarvitse olla sama Kroonlinna nulliga. Seda tõestavad kõik Struve poolt mõõdetud tulemused, mis on suuremad praegustest. Struve nullpunktiks oli Liivi lahe tase Daugava jõe suudmes. Enne 1940. a. oli meie kõrgusvõrgu lähtenivooks Tallinna sadamas asuva mareograafi aastatel 1923-1934 registreeritud andmete põhjal määratud Soome lahe keskmine veetase. Praeguse Eesti riikliku kõrgusvõrgu reeperite absoluutsed kõrgused on arvutatud Soome lahe keskmise nivoo suhtes Kroonlinna nullist 1977. a. Balti kõrguste süsteemis (Randjärv jt 1998). Ka nendest erinevustest tingituna võib olla käibesse tulnud erinevaid kõrgusarve.

Erinevad kõrgusarvud võivad käibesse sattuda ka mõõtmismetoodikast tulenevate vigade kaudu. Näiteks on paljude käesoleva sajandi esimesel poolel ilmunud kaartide (verstased, EV 1:25 000 ja 1:50 000) tegemisel kasutatud mensulmõõdistamist (Livländer 1942). Mensulmõõdistamise metoodikast tulenevalt võivad olla tekkinud paljud vead.

Suure Munamäe kõrgusest niipalju, et viimasel ajal kõige levinum kõrgusarv tema kõrguse kohta on 318,1 m. Põhikaardil on tõesti selline number kirjas, kuid kui topograafilisel kaardil on tulemus märgitud murrujoonega, tähendab see seda, et ülemine arv näitab reeperi kõrgust ja alumine mäe kõrgust. Suure Munamäe puhul on aga reeper asetatud Suure Munamäe vaatetorni seina sisse, umbes 0,5 meetri kõrgusele muldkehast, millel seisab Suure Munamäe vaatetorn. Murrujoone all olev number (316,2), aga näitab mäe tegelikku kõrgust (ilma muldvallita). Probleemi, et reeperi kõrgus erineb mäe kõrgusest, võib esineda ka mujal. Eesti mägede kõrguste avaldamisel oleks üldiselt mõistlik piirduda täpsusega 1 m.

Omaette probleemiks on, et mägede kõrgusarvude juurde kirjanduses pole lisatud allikaid. Proovides üldistada mägede kõrgusarvude muutusi, tuleb tõdeda, et väga sageli kasutatakse vananenud või kontrollimata allikmaterjale.


Kokkuvõte

Nagu antud uurimustööst nähtub, pole teadmised Eesti kõrgemate mägede mõõdetud kõrgustest olnud just kõige kindlamad. Vahed tänapäevaste ja varematel aegadel välja pakutud tulemuste vahel on põhjustatud nii mõõtmismetoodika erinevustest, loodusolude muutumisest kui ka inimlikest eksitustest. Seega on vajalik alati kontrollida kasutatavate andmete usaldusväärsust, kuigi sageli seda nõuet eiratakse või unustatakse sootuks. Käesoleva töö põhjal võib kindlasti väita, et paljud arvandmed Eesti kohta võivad olla vananenud ning seetõttu ekslikud. Teadmised kodumaa loodusest tervikuna ja eriti entsüklopeediline info (milles me tavaliselt ei kahtle) on vähene, süstematiseerimata ja analüüsimata.

Suure Munamäe, Vällamäe, Väikese Munamäe ja veel mõnede Eesti kõrgemate (tuntumate) mägede kõrgusarvud erinevatest aegadest.
 

Struve 1816-1819 (Struve 1844)

Müller (1869;1871); Brock ja Hellmann (Seidlitz 1887)

vene verstane
1893-1913,
1:42 000

EV Topo
1933-1934,
1:25 000;
1938
1:200 000

NL topo 1947-1960, 1:50 000

Eesti põhikaart 1996
1:10 000

Haanja kõrgustik

           

Suur Munamägi

324

318

316,6

316,83

318,1

318,1/316,2

Vällamägi

308

303

 

297,0

295,7

303,9

Kerekunno

       

>295

295,8

Tsälbamägi

   

292,7

 

>290

292,6

Otepää Kõrgustik

           

Väike Munamägi

       

207,9

 

Kuutse

     

217

217,1

 

Meegaste

209

209

   

>205

 

Harimägi

215

215

   

211,3

 

Pandivere

           

Emumägi

168

166

166

166

166,5

 

Kellavere

 

157

155,8

155,7

155,7

 

Ebavere

148

146

145,9

146

146

 

Sakala

           

Rutu

   

145,7

146

144,8

 

Sürgavere

134

 

127,8

 

128,5

 

Kärstna

   

136,3

136

136,1

 

Vooremaa

           

Laiuse

148

 

144,2

144,2

144,9

 

Kasutatud kirjandus


Bach, Eduard 1924. Topograafiliste tööde ülevaade. - Topo-hüdrograafia aastaraamat, Tallinn, lk 44-65

Eesti – Võrumaa. Munamägi, 310 mtr. kõrge. O. Haidak´i fototrükk Narva

Hang, Endel, Tiiu Liblik 1966. Kui kõrged on Haanjamaa kõrgemad mäed? - Eesti Loodus, nr 5, lk 294-295

Henriku Liivimaa kroonika 1982. (toimetaja E. Tarvel) Tallinn, 291 lk

Hupel, August Wilhelm 1774. Topographische Nachrichten von Lief- und Esthland. I Bande. Riga, 590 S

Kupffer, Karl Reinhold 1911. Baltische Landeskunde. Riga, 558 S

Käis, Johannes 1922. Munamägi ja tema ümbrus. - Loodus, nr 3,4, lk 145-161, 214-216

Laid, Eerik 1923. Eesti muinaslinnad. Tartu, 121 lk

Lankots, Jaks 1995. Eesti suuremõõtkavaline kaardistamine aastail 1918-1940. - Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist XI, (koostajad V.Kaavere, L. Kongo, E. Tammiksaar), Tallinn, lk 79-91

Livländer, Robert 1942. Geodeesia põhijooni. Tartu, 262 lk

Mellin, Ludvig August 1798. Atlas von Liefland oder von den beyden Gouvernementern und Herzogthümern Lief und Ehstland und der Provinz Oesel. Riga - Leipzig

Müller, Ferdinand 1869; 1871. Beiträge zur Orographie und Hydrographie von Estland. II Banden. St Petersburg, 199 S

Randjärv, Jüri, Ene Ilves, Harli Jürgenson 1998. Geodeesia II osa. Tartu, 289 lk

Rathlef, Karl 1851. Orographische Skizze von Liv-, Esth- und Kurland. Reval, 68 S

Rathlef, Karl 1852. Skizze der orographischen und hydrographischen Verhältnisse von Liv-, Esth und Kurland. Reval, 219 S

Seidlitz, Carl Johann von 1887. General-Nivellement von Livland. Dorpat, 446 S

Stavenhagen, Wilhelm Siegfried 1866. Album Livländischer Ansichten. Mitau

Struve, Friedrich Georg Wilhelm 1817. Über Livlands Berge. - Neue Inländische Blätter, nr 3, 4. S 12-14

Struve, Friedrich Georg Wilhelm 1844. Resultate der in den Jahren 1816 bis 1819 ausgeführten astronomisch - trigonometrischen Vermessung Livlands. Dorpat, 86 S

Tammekann, August 1931. Väike-Munamäe kõrgus. - Loodusvaatleja, nr 5, lk 137-139

Tammiksaar, Erki 1993. C. A. Rathlef - oro- ja hüdrograafilised kaardid. - Geodeet, nr 4(28), lk 22-23.

Tartumaa 1923. Koguteos “Eesti” I. (toimetus: J. Rumma, J. G. Granö, J. V. Veski), Tartu, 740 lk

Varep, Endel 1960. Jooni Eesti kartograafia ajaloost. - Eesti Geograafia Seltsi publikatsioonid I, Tallinn, 46 lk

Varep, Endel 1985. L. A. Mellini “Liivimaa atlas” ning selle tähtsus Eesti looduse uurimisel. - Eesti Loodus, nr 3, lk 194-198

Vassiljev, Lev 1959. Esimestest ülemaalistest nivelleerimistöödest Eesti NSV territooriumil. - Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1958 (toimetaja A. Marksoo), Tallinn, lk 277-282

Võrumaa 1926. Koguteos ”Eesti” II. (toimetus: J. Rumma, A. Tammekann, J. V. Veski), Tartu, 497 lk


Joonis 1. Struve poolt aastatel 1816-1819 läbi viidud triangulatsioon, millest selgusid esmakordselt Eesti mägede kõrgused


Joonis 2. C. Rathlefi poolt 1852. a. koostatud Liivi- Eesti-ja Kuramaa kõrgussuhteid kajastav kaart


Joonis 3. L. A. Mellini atlas (1798) – esimesi kaarte kuhu ilusid mägede toponüümid