Eesti põhikaardi reljeefi on nüüd juba paar aastat tehtud, seni on protsess kogu aja arenenud kogemuste kasvades. Lähtematerjaliks on vene C- ja O-süsteemi topokaardid mõõdus 1 : 10 000. Nende võrdlemisel rastreiks skaneerituna selgub, et nad on üsna sarnased, aga mitte identsed. Kuidas see on tekkinud, kas on tõesti kaks korda mõõdistatud või on loks koordinaatide teisendamisel. See asjaolu tekitab kõhklusi väga hoolika töö mõttekuses. Praegu TKO nõuab väga täpset joonte järgimist. Kas aga järgitav materjal üldse vastab loodusele, pole väljas kontrollitud. Lisan ühe tillukese näite s.o.dgn rastreist.

Alustasime väikeste digilaudadega vene kaartide 1:1 digimist. Siis taipasime kohe digida kuus lehte kokku üheks eesti jaotuse leheks lõigates piiril täpselt kokkujooksvad kaardid. Alul tekkis korrigeerimata lähtematerjal, mis tuleks arvuteist kustutada. Arvutid olid aeglased ja väikese mäluga – tüdrukud töötasid kiiremini, kui arvuti järele jõudis. Hiljem saime suuremad, täpsemad digilauad ja kiired mälumahukad arvutid, aga meetod pole siiski see, mida vaja.

AutoCAD sai asendatud Intergraphi programmidega ja koostatud käsud, mis vedasid iga kõrgusjoone unikaalse värviga, pärast tuli teisendada kõik pruuniks – liigne töö. Hea on vigu küll märgata.

Siis jõudsime rasterkujutiste ja GeoVecini. Töö kiirus ja kvaliteet tõusid järsult. Sisestasime kohe featured lõplike andmetega. Vahesamme enam pole. GeoVec on kaunis kapriisne programm, sellega pole lihtne töötada ja talle optimaalseid parameetreid määrata. Aga programmil on iseõppivaid osi ja töö käigus asi paraneb. Ta ei võta suvalisi rastriformaate vastu. Parima lähterastri saab Venemaalt saadud reljeefikiledest – seal pole mittevajalikke jooni segamas, paraku osal pole ka kõrgusarve. Kahjuks on neid kilesid üpris vähe.

Üks võimalus on digida kuvaril rastrilt, aeglasem, kuid võimaldab maksimaalse kvaliteedi

Osa kõrgusjooni genereerisime ka MGE Modeleriga. Jällegi keerukas programm ja andmete koostamine. Nii sai Peipsi järve sügavusjooni tekitatud navigatsioonikaartide andmeile tuginedes. Käis pikk vaidlus, kas panna kaardile põhja reljeef (ei sõltu veeseisust) või samasügavusjooned. Lõpuks jäi peale traditsioon. Vajab palju kõrgusinfot. Kõrgusmudel, millest vajalike lõikevahedega kaarte genereerida oleks muidugi parim lahendus. Tagantjärele seminari ettekandeile toetudes arvan, et laeva ja lennuki vahel on vähe vahet ja veemeeste tehnikaga peaks saama ka maismaareljeefi mõõta. Katsetused peavad selgitama metsa läbinähtavuse ja mineraal- ning soomaa peegelduserinevuste mõju.

Ka stereoseadmeist genereeritakse reljeefijooni, see on ainus, millega mina pole tegelnud ega ka räägi rohkemat. Seal on jällegi omad raskused. Eelmainitud metsa alla nägemine näiteks.

Alul oli vaja valida horisontaalide lõikevahe, vene kaardid surusid peale 2m, NATO kaart 2,5m. Viimane valitigi. Töö teeb tülikaks küll.1m vahega lähtematerjal pole veel vigagi, aga 2m vahega kaardilt tuleks vahel inerpoolida nii 5-, kui ka 2,5- ja 7,5-jooned, viimased veel veerandi joonevahe peale, kuhu GeoVec ei oska teha. Tüütu, ebatäpne, kohati määramatu. Alul otsustati Lõuna-Eesti teha 5m vahega, hiljem redigeerijad täitsid vahed ikkagi ära. Mulle tundub liialdusena. Järsemad nõlvad, jõeorud jms. muutuvad pea loetamatuks, silmad sööb peast ära.

Reljeefi generaliseerimine oli suure vaidluse teema. Kas näidata matemaatiliselt täpset lõikepilti, või ignoreerida tillukesi kontuure ja näidata napilt lõikepinnani mitte ulatuvaid suuremaid lohke-muhke? Jäigi kokku leppimata, kumbki leer järele ei anna. Modeleriga joonistatud reljeef tuleb muidugi matemaatilise rangusega.

NATO soovitusele vastava kaitseväe kaardi jaoks tuleks põhikaardi liiga detailne reljeef MRFClean-programmiga üldistada. Palju digiti ka kooskõlastamatuse ja ajapuuduse tõttu eraldi vene 1 : 50 000-liselt topokaardilt. MRFCleaniga tuleb ka ettevaatlik olla – kui paned liiga suured filtreerimiskoefitsiendid, siis tõmbab jooned liiga kandiliseks ja seda ei õnnestu info liiga suure mahu tõttu enam tagasi võtta. Siit ka soovitus kasutada üldse arvutis piisavalt suurt mäluosa vaheandmete puhverdamiseks, et vigade korral oleks küllalt mahukad operatsioonid tagasi võetavad.

Üks lahtine ots on redigeerimine kaardi toimetamisel, meie digisime kogu info, kõik ei mahu kaardile – kahju oleks raisata tööd ja osa lihtsalt kustutada, pealegi suuremamõõtkavalise kaardi peale see mahuks. Kui võtta originaalist koopia, siis tekib jälle probleem paranduste viimisest mõlemale. Eriti, kui kiireks läheb. Aga ka paranduste suure arvu korral või töötaja hajameelsuse tõttu.

Alul ei tehtud tootele järelkontrolli, aga me tunnetasime ise, et vigu jääb sisse, kuid neid otsida pole efektiivne, sest üks inimene mõtleb kogu aja ühtviisi ja oma vigu hästi ei näe. Siis alustasime järelkontrolliga ja vaheplotid tulid täiesti punasekirjud. Kvaliteet kasvas järsult. Siingi on probleeme – oleks ju hea leitud viga kohe ka parandada, aga siis digijad ei saagi teada, millist paska nad toodavad, igaüks peaks ka oma vigadest õppima.

Tallinna reljeef mõõdus 1 : 2000 lõikevahega 1m tuli keerata ka Tallinna kohalikku koordinaadistikku – mõned ametimehed ei taha Lamberti projektsioonile üle kolida, peaks lisatööd ja –mõtlemist ette võtma. Maa-amet juba hakkas aru saama, et kataster tuleb ikka Lambertile viia. Nendel kaartidel on mõlemad koordinaatsüsteemid korraga peal. Selle töö tarvis programmeerisime ka ise makroid. Oleme algusest peale üritanud võimalikult palju tööd arvuti kaela suruda ja programmeerimisest abi otsinud. Nii AutoCAD-I, kui µ-stationi, kui Turbo-Pascali ja C++ vahenditega. Kõik, mida arvuti vähegi suudab teha, peaks ta ka tegema, inimese määrata on poliitilised ja strateegilised otsused.

Üks üsna tösine asi on tööhügieeni pidamine – see on silmadele nii kurnav töö, et meie majas tekivad järjest juba noortele prillid ninale. Ise olen korra juba prille kangemaks vahetanud. Dr. Jänese soovitus oli paari tunni järel vähemalt pooletunnine paus pidada, aga seda on pea võimatu järgida. Väiksemast pausist jälle silmele ei piisa. Paremas olukorras on meie arvukad suitsetajad, aga mittesuitsetajad kipuvad päeva järjest tegema. Pealegi pidas dr. Jänes silmas tekstitöötlust, mis on võrreldamatult vähem nõudev.