Kaardikirjad

1. Liigitus

   Kaardikirjadeks nimetame suvalist laadi tähe- või numbrimärke, millel on seos kaardi sisu või vormiga. Paiknemise alusel jaotatakse need:
   • raamivälised kirjad (ka raamjoonevälised, raamitagused kirjad) - on seotud kaarti kirjeldava või täpsustava informatsiooni edasiandmisega (enamasti nn kaardi metaandmed). Sellised kirjad on nt pealkiri, leppemärkide seletus, indeks, kaardi kirj astusandmed, samuti võrgustikku, nähtuste kujutamist, kaardi enda kasutamist selgitavad tekstid jms. Marginaalseteks kirjadeks tuleb lugeda vahetult raami ümber paigutatud kirju.
   • raamikirjad (ka raamjoonel paiknevad kirjad) - on tingitud kaardi matemaatilisest alusest ja seotud eelkõige kaardivõrkudega. Raamikirjade näitena võib tuua geograafilist, indeksi ja ristkoordinaatvõrkku markeerivad numbrid, tähed või tekstid. Raamikirjade hulka võiks lugeda ka kaardilehe tähistust nomenklatuuri järgi, samuti naaberlehtede viidad. Kuna ka mõõtkava (ehkki see võib füüsiliselt paikneda kaardi suvalisel pinnal) on seotud kaardi matemaatilise alusega, siis võib temaga seotud kirju süsteemsuse huvides lugeda samuti raamikirjade hulka.
   • raamisisesed (ka kaardiväljal paiknevad, kaardiväljakirjad) kirjad - on seotud enamasti kartografeeritava objektiga (alaga) ja on seega ka geograafiliselt määratletud.
     
     Kuna kaardiväljal paiknevad kirjed on kõige enam kombineeritud ja samas kõige enam sõltuv kaardigraafika teistest elementidest, siis raamisisesed kirjad on omakorda vaadeldavad kui
     1. identifitseerivad kirjad
     2. leppekirjad
   
   
   
   

   1. Identifitseerivad kirjad

      Identifitseerivateks e tähistavateks kirjadeks loeme kaardiväljal paiknevaid, kartografeeritava objektiga seotud, sellest tulenevalt asukohta omavaid, tähelis-numbrilisi kirjeid. Identifitseerivad kirjad täidavad kõige üldisemalt nime funkts iooni, st eristavad mingis liigis üht objekti paljude samalaadsete seast ning on põhimõtteliselt omased ainult ühele ja samale objektile. Identifitseerivateks kirjadeks on
      1. kohanimed
      2. tähised
      
      
      Kohanimi e toponüüm on kohale kui looduslikule või inimtekkelisele geograafilisele objektile (nähtusele) kinnistunud või kinnistatav nimi. See on mingi geograafilise objekti põhimõtteliselt üksühene vaste ühiskonna teatud funktsionaalses str uktuuris ja esindab seda objekti inimeste mõistete süsteemis. Kohanimes võib funktsionaalselt eristada kolme komponenti: nimetuuma, liigisõna ja hargtäiendit.
      
      
      • nimetuum on kohanime unikaalosa, so osis, mis kõige selgemalt täidab nime eristavat funktsiooni. Paljud kohanimed – eriti kaardikujul – koosnevadki üksnes nimetuumast: Tartu, Kohtla-Järve, Alutaguse, Muhu
        
        
      • liigisõna (ka geneeriline liide) on kohanime üldosa, mis näitab nimeobjekti liiki: järv, laht, oja, mägi, küla, tuletorn jne. Liigisõna ei kasutata kaardil ilma nimetuumata; kui seda tehakse, siis muutub kirja funktsioon ja tegemist on l eppekirjaga.
        
        Liigisõna kasutamine kaardil pole teatud tingimustel kohustuslik. Topograafilisel kaardi, millel selguse huvides nõutakse üldiselt liigisõna lisamist kohanimele, võib liigisõna asendada ka semiootiliselt - nt šrifti või leppemärgi abil.
        
        Üldreeglina kirjutatakse eestikeelsetes kohanimedes liigisõna nimetuumaga kokku. Nt Emajõgi, Munamägi, Põhjalaht, Lasnamägi, Pelgurand, Rannavärav, Loodekarjamaa. Teatud juhtudel ka lahku.
        
        
      • hargtäiend on vahel nimetuuma ettelisatav osis, mis eristab muidu kokkulangevaid nimesid. Tüüpilised hargtäiendid eesti keeles on Suur(e)-, Vana-, Uue-, Väike-, Mäe-, Ala-, nt Suur Munamägi, Vana-Otepää, Uue-Võidu, Väike-Maarja, Mäe-Järvere< /I>. Hargtäiendiks võib olla ka muu kohanimi (vrd Suurtüki ja Hiiu-Suurtüki tn Tallinnas, Kolga-Aabla ja Kiiu-Aabla k Harjumaal)
      
      
      Tähised on muud identifitseerivad kirjad peale kohanimede. Tähised võivad olla sõnalised või tähelis-numbrilised. Sõnalised tähised on kohanimelaadselt mingit kindlat objekti märkivad nimetused, nt asutuste, hoonete, rajatiste vms nimetused (Jür i vallamaja, Lahemaa rahvuspargi administratsioon, Tartu Ülikooli staadion). Tähelis-numbrilised tähised on nt metsakvartali number, talu katastrinumber, teenumber vms.
      
      
      

   2. Leppekirjad

      Leppekirjeteks loeme kohanimedega otseselt sidumata kirjeid kaardiväljal, mis märgistavad objekti kas kvalitatiivsest või kvantitatiivsest aspektist (kuusk, kask, liiv, 318, hea, puit, raudbetoon, ajutine, puiste jms). Leppekirjad ei figuree ri geograafilise objekti tähisena nii nagu identifitseerivad kirjad, vaid ainult iseloomustavad nende klassi või teatud omadusi, seetõttu pole leppkirjed ainukordsed.
      
      Kuna leppekirjad täidavad otseselt samu funktsioone, mis leppemärgidki, siis nende klassifikatsioon allub samasugusele käsitlusele nagu iga teine kaardisümbol.
      
      Funktsionaalselt võib leppekirjadjagada kaheks:
      • iseseisvad leppekirjad
      • leppemärke täiendavad kirjad – nn selgitavad kirjad
   
   
   
   

2. Kohanimede funktsioonid ja staatus

   Kohanimi ei pruugi olla kõikide kasutajate poolt üheselt mõistetav, sest üks ja sama kohanimi võib täita erinevat funktsiooni, märkida eri ulatust jne. Näiteks kohanime Sangaste all võib mõelda Sangaste alevikku e kirikuküla, samuti laiemat, alevikust väljapoole jäävat hajaasustust, Sangaste lossikompleksi, Sangaste-bussipeatust või raudteejaama, samanimelisi loodusobjekte jne. Iga kohanime puhul tuleb fikseerida üheselt mõistetav sisue funktsionaalne klass.
   
   Otstarbekas on teha vahet kohanimede järgmistel funktsioonidel:
   1. haldussüsteem
   2. asustussüsteem
   3. aadress
   4. funktsionaalsüsteem
   5. mälestis
   
   
   Topograafilisel kaardil, mis on põhiline rahvusliku ruumilise (geograafilise) informatsiooni kogumise ja talletamise meedia, on soovitav maksimaalselt fikseerida kohanimede kõikvõimalike funktsioonidega määratud objekte.
   
   Et mitte üleliigselt koormata kaardi pinda, siis tuleb kaaluda, millised kohanimevormid kujutamisele tulevad. On mõeldav, et välja jääb kohanimi mälestise tähenduses, mille sisu on temaatiline. Ülejäänud vormid, kui orienteerumise pidepunktid, on aga vaj alikud.
   
   Et mitte tekitada segadust ja mitmetist mõistmist, on vajalik spetsifitseerida iga nimevorm kartograafiliste väljendusvahendite abil.
   
   Erinevate kohanimefunktsioonide kasutamine kartograafilises pildis tõstab üles dubleerimise probleemi. Ei ole otstarbekas ühe asula juurde, mis täidab nelja põhifunktsiooni sama kohanime all, dubleerida neli korda seda sama kohanime, olgugi et erinevate šriftidega. Õigem on lähenemine, mille puhul tuuakse välja vaid teise nime all mingit funktsiooni täitev kohanimi. Sellist käsitlust peab toetama ka teiste kartograafiliste elementide kujutamiseviis. Nt haldusfunktsooni täitvad kohanimed peavad olema seot ud haldusüksuste piiridega, funktsionaal- ja asustussüsteemi eri hierarhiatasemete kohanimede kaardile kandmisel peab olema vastavad süsteemid ka kartograafiliselt tajutavad (nt vahe tegemine linna, alevi, aleviku, suvilapiirkonna, sumbküla jne vahel). Va stav kartografeeritav nähtus tuleb teiselt poolt siduda vastuvõetava kirja kujutamise viisiga - nt hajaasula, kui sulavate piiridega pindobjekti, puhul kasutada sobivat sõrendatud kirjaviisi.
   
   
   

   1. Kohanimi haldussüsteemi osana

      Riigi haldussüsteem seab primaarseks riigi territooriumi jagamise kindlapiirilisteks haldusüksusteks nii, et igal pinnal riigipiiride sees oleks haldaja.
      
      Haldussüsteemi puhul on kindel hierarhia, mis erineb tihti asustussüsteemi mõistetest (nt Võhma alevi vaste haldussüsteemis on Võhma vald).
      
      Haldussüsteem sobib hästi statistiliste käsitluste jaoks.
      
      

   2. Kohanimi asustussüsteemi osana

      Asustussüsteem on ühiskonnas toimuvate rahvastikuprotsesside produkt ja võrreldes haldussüsteemiga mitmenäoline. Võib rääkida nt erinevatest külatüüpidest, elanikkonna põhilistest elatusvormidest jne.
      
      

   3. Kohanimi aadressisüsteemis

      Eesti oludes ja ka enamikus maades on aadress kombinatsioon haldus- ja asustussüsteemi elementidest, mille eesmärgiks on leida teatud objekti asukoht välistamise meetodil: alates suuremate viiteüksuste valikust sooritatakse vajalik arv välistamisi nii, e t otsitav koht on üheselt määratav. Kohanimi võib olla üks aadressi komponente või kogu aadress (Kadrioru loss).
      
      

   4. Kohanimi funktsionaalsüsteemis

      Siia kuuluvad teatud funktsionaalsüsteemi (nt raudteevõrk, metsakorraldus, kaubandusvõrk) poolt oma geograafiliste struktuuriüksuste jaoks kohaldatavad kohanimed: Sangaste rdt-jaam (Tsirguliinas), Palupera vallamaja (Hellenurmes).
      
      

   5. Kohanimi kui mälestis

      Kohanimi kui keeleline mälestis figureerib keelelises süsteemis ja sisuliselt kaotab ühenduse seda kandva objektiga. Tähtis on nime päritolu, keeleline vormistus jne. Niisamuti võib kohanimi olla ajalooline mälestis - eeskätt kui objekti vana, üldiselt k äibelt kadunud nimi. Teatud temaatilises kontekstis (nt ajalooline tekst, poeetilised või ideoloogilised pöördumised jms) omab aga mälestisnimi kindla tähenduse: Dorpat, Nuustaku, Maarjamaa, Suur-Eesti jne.
      
      

   6. Kohanime staatus

      Kohanimede kaardile kandmisel tuleb arvestada ka nime staatust: kas tegemist on nt ametliku kohanimega, so sellisega, mis on ametlikes nimekirjades (haldusüksuste, asulate nimistus) või määratud määratud vastavuses seadusega. Tegemist võib o lla ka rööpnimega e allonüümiga, mis on põhinime kõrval samuti käibel või mille kasutamine aitab objekti paremini identifitseerida – sh vananenud nimekujud. Vastavalt seadusele võivad mõned rööpnimed olla ametlikud. Eestiväliste kohtade puhul võib rääkida ka eksonüümist, so tavapärasest, konventsionaalsest eestikeelsest nimest, mis erineb kohapealsest ametlikust.