Endel Varep kartograafia ajaloolasena

Heino Mardiste



/Märkus: Käesolev ülevaade on 1996. a. esitatud avaldamiseks E. Varepi mälestuskogumikus. Nurksulgudes on toodud antud töö järjekorranumber "Endel Varepi trükitöödes" (Tartu, 1995)/
Endel Varepi mitmekülgse teadustöö kaalukaima osa moodustavad allakirjutanu arvates kartograafia ajaloo alased uurimused. Tema trükitööde nimestikus (Professor Endel Varepi..., 1995) on vanade kaartide ja atlaste ning silmapaistvate kar tograafide kohta umbes poolsada tööd - kaks raamatut, ligi 20 teadusartiklit, teese, ülevaateid ja retsensioone kogumahuga umbes 500 lehekülge. Vanu kaarte puudutas ta muu kõrval ka paljudes geograafia ajaloo alastes artiklites ning kasutas neid olulise a ndmeallikana Eesti asustuse ja maakasutuse muutuste jälgimiseks ning varasema tootmise, näiteks, klaasitööstuse paiknemise uurimisel.

Kui vaadata ajaliselt, siis kõige aktiivsem asjasse süüvimise periood oli 1950ndate aastate keskpaigast, mil Eestis üldse hakati avaldama rohkem teadustöid, 1960ndate keskpaigani. Selle tulemusena ilmusid omaette väljaannetena põhjalik uurimus "C.G. Rücke ri Liivimaa spetsiaalkaardist 1839. aastal" [45] ja "Jooni Eesti kartograafia ajaloost" [71] ning mahukad artiklid L.A. Mellini Liivimaa atlasest [32], Eesti rannikumere kaardistamise ajaloost kuni 1917. aastani [42], Venemaa kaartidest J.B. Homanni 1725 . a. atlases [56], M.V. Lomonossovi osast Venemaa, eriti aga Eesti ala kaardistamisel [105] ja topograafilistest mõõdistamistest Eestis 19. sajandi algul [114]. Need tööd põhinesid ulatusliku kirjanduse läbitöötamisel ning kaartide ja arhiivimaterjalide uurimisel ENSV Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis, Riiklikus Sõja-ajaloo Keskarhiivis Moskvas, F.R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumis, ENSV TA Keskraamatukogus, TRÜ Teaduslikus Raamatukogus (nii neid sel ajal nimetati) jm. Kahjuks ei olnud tal siis võimalik töötada välismaa arhiivides, eriti Rootsis, kus on rohkesti Eestit puudutavat materjali. /Kõrvalmärkusena: See aeg, E. Varepi neljakümnendad eluaastad, tundub olevat üldse tema uurijatöös kõige tulemuslikum. Siis valmisid veel Eesti maastikuline rajoneeri mine [52, 65,102], “Kas tunned maad” [139], Moskvas avaldatud venekeelne “Estonija” [159, kahasse V. Tarmistoga] ja Nõukogude Eesti preemia pälvinud monograafia “Eesti järved” geograafiline osa [161]/.

Kõige rohkem paelus teda 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse Balti kartograafia silmapaistvaim teos - L.A. Mellini Liivimaa atlas. Selle, A.W. Hupeli kolmeköitelise teose “Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland” (1774-82) täienduseks kavanda tud atlase 10-leheline Eesti osa (mõõtkavas u. 1 : 200 000), on üldse täpseim meie ala triangulatsioonieelne kaardistik. ENSV TA Toimetiste sarjas 1955. a. ilmunud “L.A. Mellini Liivimaa atlas ning selle tähtsus Eesti NSV territooriumi geograafilise uurim ise ajaloos” [32] oli üldse E. Varepi esimene ulatuslik teadusartikkel. Selles ta käsitleb Eesti territooriumi geograafilist uurimist 18. sajandi teisel poolel ning L.A. Mellini elu ja tegevust, analüüsib tema atlast ja toob välja viimase saamisloo. Mitt e-eesti lugejaskonnale olid mõeldud E. Varepi artikli lühem venekeelne variant [63] ja täielik ingliskeelne tõlge [124]. Atlase ja selle koostaja juurde tuleb E. Varep veel tagasi L.A. Mellini 150. sünniaastapäeval 1985. aastal [467, 468, 470]. L.A. Mell ini teose nüüdisaegset tähtsust asustuse ajaloo, toponüümika (üle 7000 Eesti kohanime) jm allikana ja ka kunstiteosena näitavad selle järeltrükid 1972. a. Lüneburgis ja justkui vastukajana E. Varepi 1985. a. Eesti Looduses kirjutatule: “Kas poleks meilgi aeg mõelda atlase faksiimileväljaandele?” 1991. a. kaardikirjastuse Regio poolt Tartus.

Kahe aasta pärast ilmus E. Varepi (töö)mahukaim kartograafia ajaloo alane uurimus “C.G. Rückeri Liivimaa spetsiaalkaardist 1839. aastal” [45]. Kindlasti nõudis suurt vaeva töö väärtuslikuma osa - saksakeelse kaardi Eesti ala kohanimede registri (4600 nime ) jaoks eestikeelsete nimede väljaselgitamine. Üldteada linnade ja mõisate kõrval oli kaardil ligi 3100 küla- ja talunime, milledest nii mõnedki tänaseks unustuse hõlma vajunud, jäidki identifitseerimata. Ka see uurimus (välja arvatud nimeregister) avald ati hiljem, küll teise pealkirja all, ingliskeelsena [226].

Ajas tagasi minnes veelgi varasemad kaardid, mis E. Varepi huvi pälvisid, olid Poola-aegsed Liivimaa kaardid ning Kopernikuse mõju selleaegsele kartograafiale [142, 177, 249, 257, 299].

Teatud edasiminek Eesti ala kaartide koostamisel toimus teatavasti 18. sajandil seoses Peterburi TA geograafia departemangu asutamisega ja M.V. Lomonossovi tegevusega selles. Nende kaartide saamislugu ja tähtsust rõhutava 1962. a. ilmunud artikli [105] avaldas E. Varep hiljem ka Rahvusvahelise Kartograafia Ajaloo Seltsi ajakirjas Imago Mundi (Maailma Pale) [364].

Eraldi brošüüris [297] ja mitmes artiklis [289, 353] tutvustab E. Varep huvitavat fakti kartograafia ajaloos - 18. sajandil Venemaal kasutusel olnud Hiiumaa ja Saaremaa (Kuressaare) algmeridiaani. Ta kirjutas veel topograafilistest mõõdistamistest Eestis aastail 1802-1811 [114] ja Eesti atlastest [160].

Eesti kui mereäärse riigi kaartide seas olulisel kohal olevate merekaartide koostamisest tegi E. Varep kirjanduse (peamiselt Mey, 1924)alusel ulatusliku ülevaate [42], seda küll ainult kuni 1917. aastani. Seni meie ainus mahukam Eesti kartograafia ajalugu kokku võttev töö on 1960. a. EGSi Publikatsioonide sarja avanud E. Varepi “Jooni Eesti kartograafia ajaloost”[71] (koos joonistega 66 lk). Samal aastal ilmus see ka venekeelse artiklina, kuid ainult mõne illustratsiooniga. Palju tähelepanu on nendes, põhinedes peamiselt vastavale L. Arbusowi (1935) tööle, osutatud Vana-Liivimaad kujutavatele kaartidele koos ulatuslike ekskurssidega keskaegse Euroopa kartograafia arengule üldse, mistõttu see on hea abimate rjal kartograafia ja geograafia ajaloo õppimisel. Tagasihoidlikult on juttu 19. sajandist ja kogu käsitlus lõpeb 1917. aastaga. Viimase järele ei olnud ka erilist vajadust, sest just mõne aasta eest olid ilmunud tööd L.A. Mellini ja C.G. Rückeri kaartide kohta. Raamatu lõpus tõstatas E. Varep Eesti teadusliku atlase (sõna ‘rahvusatlas’ ei oleks ilmselt tsensori juures läbi läinud) koostamise ja väljaandmise vajaduse. Selle teema juurde pöördus E. Varep hiljem korduvalt, kuid ainus, mis Nõukogude ajal saav utati oli Eesti kooliatlase väljaandmine 1978. vene ja 1979. a. eesti keeles.

Olude sunnil, eriti tema aktiivseimal uurimisperioodil 1950-60ndail aastail, ei olnud võimalik kirjutada Eesti iseseisvusaegse kartograafia saavutustest. Täiesti loomulik oli, et E. Varepi töid illustreerisid rohked näited käsitletavatest kaartidest. Välj avõtteid 1920-30ndate aastate kaartidest ei oleks saanud ka kõige parema tahtmise juures artikli(te)le lisada.

Kuigi valdav osa E. Varepi töid on pühendatud Eesti kaartidele, on ta seoses TRÜ raamatukogust leitud saksa kartograafi J.B. Homanni kirjaga käsitlenud viimase 1725. a. ilmunud atlase Venemaa kaartide saamislugu [56]. Neid asjaolusid valgustab E. Vare p ka veel Leningradis [64] ja Gothas [123] ilmunud artiklites.

Enamiku oma töö tulemustest kandis E. Varep ette teadusseltside koosolekutel või nõupidamistel ja konverentsidel, aga ta ei põlanud ka vaeva nägemast, et teha selgeks kodu-uurijate kokkutulekust osalejatele nende kodupaiga kajastamine vanadel kaartidel (Tori, 1975). Viimati nimetatud ettekanded on jäänudki käsikirja. Tema esimene kartograafiaalane ettekanne oli LUSi üldkoosolekul 15. veebruaril 1955. a., kui jutuks oli L.A. Mellini atlas ja viimane ? XIV Balti teadusajaloo konverentsil ?

E. Varepil õnnestus osa võtta kolmest suurest teadusajaloolaste kokkutulekutest - XI ja XIII rahvusvahelisest teaduste ajaloo kongressidest vastavalt 1965. a. Varssavis ja 1971. a. Moskvas ning V rahvusvahelisest kartograafia ajaloo konverentsist 1973. a. Varssavi lähedal Jadwisinis. Tema ettekanded olid neil Kopernikuse mõju Eesti kartograafiale, Struve osa Baltimaade kartograafias ja Poola-aegsed Liivimaa kaardid. Ka järgmisest, peamiselt merekartograafiale pühendatud konverentsist Greenwichis pidi E. Varep osa võtma. Üks neljast konverentsieelses Geographical Magazine’is lähemalt tutvustatud ettekandest oli E. Varepi oma. Kahjuks ei saanud ta aga Londonisse sõita.

Tänu võõrkeeltes ilmunud töödele ja oma uurimistulemuste tutvustamisele teaduse ajaloo konverentsidel, viimast küll ainult idabloki maades, sai E. Varep tuntuks kartograafia ajaloolaste seas. Väljaspool Eestit ilmus talt 5 artiklit ja kümmekond konverents imaterjali või teesi, millede avaldamiskohtadeks lisaks Moskvale, Leningradile, Riiale ja Vilniusele olid ka Varssavi, Krakov, Gotha ja London. Näiteks, Vene 17.-18. sajandi kartograafia ajaloo monograafias viitab selle autor L. Bagrow (1975) viiele E. Va repi tööle. Ta kuulus Rahvusvahelise Geograafialiidu kartograafia ajaloo töörühma ja oli Coronelli Rahvusvahelise Gloobuse- ja Instrumenditeaduse Seltsi (Viin) liige. Eelkõige huvi kartograafia ajaloo vastu sidus teda juba 1957. a. Loodusteaduste ja Tehni ka Ajaloo Nõukogude Rahvusliku Koondisega ja 1967. a. loodud sama koondise Eesti osakonnaga (aja jooksul eelnimetatud ühenduste nimed muutusid veidi).

E. Varep ei olnud kollektiivse uurimistöö tegija. Ka geograafiaüliõpilaste huvi kartograafia ajaloo vastu on olnud väike. Tema juhendamisel valmis ainult kolm diplomitööd, kus käsitleti Eestis leiduvaid vanu kartograafiateoseid: Silvja Niit "Flaami kartog raafide töid Eesti NSV raamatu- ja kaardikogudes" (75 lk., 1976), Külli Oot "Hollandi kartograafide töid Eesti NSV raamatu- ja kaardikogudes" (80 lk., 1976) ja Merje Paukere "Gloobused ja nende kasutamine koolis geograafia õpetamisel" (74 lk, 1988). See ja ka asjast tõsisemalt huvitatute puudumine oli põhjuseks, et aastakümnete jooksul ei kerkinud tema kõrvale ühtegi tõsisemat kartograafia ajaloo uurijat. Kartograafia ajaloo üksiküsimusi on küll puudutanud muu töö kõrval mitmed autorid. Neist põhjalikum on olnud Vello Paatsi süvenemine eestikeelse (kooli)kartograafia ajalukku ja Lev Vassiljevi lähenemine Eesti ala varasematesse mõõdistamistesse.

E. Varepi töös on palju eeskuju väärivat, näiteks, iga kasvõi pisiartikli või ettekande jaoks väga põhjalik kirjandusallikate läbiuurimine ja loo mitmekordne keeleline viimistlemine. Selle kõrval oli ta aga liiga vastutulelik ettepanekutele temale (Eesti geograafiale) väheoluliste, samas aga palju aega nõudnud tööde tegemiseks. Ülikooli ajaloo komisjoni liikmena avaldas ta aastail 1981-82 15 erinevas rajooniajalehes seeria artikleid vastava piirkonna kultuurisidemetest ülikooliga, kokku 109 ajalehe joone alust. Ja juttu ei olnud seal ainult loodusteadlastest, mis oleks võinud olla tema osa töö loomulikul jaotamisel komisjoni liikmete vahel, vaid kõigist antud piirkonnast pärit või seal peale hariduse saamist töötanud silmapaistvatest isikutest läbi kõigi ülikooli ajalooetappide. Eeltoodu võib olla ka üks põhjusi, miks tal jäi lõpuni kirjutamata Eesti füüsiline geograafia ja kasvõi monograafia Eesti kartograafia ajaloost, mille põhijooned (küll aastani 1917) ilmusid juba 1960. a.

Oma aastakümnetepikkuse tööga lõi E. Varep aluse, millelt lähtudes saab tõhusamalt edasi minna Eesti kartograafia kõiki ajalooperioode haaravate uurimustega.

Kirjandus
Uuendus: 08. detsember, 1999, raunap@math.ut.ee
Tagasi