CorelDraw praks

CorelDraw praks: aluskaardi korrastamine ja kujundamine
NB! Toodud juhised lähtuvad CorelDraw versioonist 6.0

Ära unusta oma tööd iga praktikumi järel salvestada kas siis oma kasutaja teeki või \microcam\maps’i

ESIMESE PRAKTIKUMI ÜLESANDED (KAARDI KORRASTAMINE JA STRUKTUREERIMINE): Käivita MicroCAM, ava oma möödunud praktikumi käigus konstrueeritud aluskaart, vaata see üle. Seejärel vii MicroCAMi kaart eksportformaati, mida tunneksid ka teised programmid. Selliseks formaadiks sobib üldlevinud AutoCADi vahetusformaat DXF. MicroCAMi võib kinni panna.

Käivita CorelDraw (Corel Graphics grupis). Alusta uue dokumendiga e puhta lehega. Impordi MicroCAMi aluskaart (file>import). Leiad vajaliku faili teegist \microcam\maps.

Oma pettumuseks võid näha, et MicroCAMiga palju vaeva võtnud värvide, joonestiilide ja temaatiliste kihtide sättimine on kõik liiva jooksnud, joonis on täiesti lame, ühekihiline. Pole hullu, käesoleva praksi mõte ongi selles, kuidas kujunduspaketiga algne lame joonis endale ja väljundi jaoks mugavaks teha. Kõigepealt pööra tähelepanu sellele, et imporditud joonis on graafiline grupp (NB! Kui valid mingi objekti, siis olekuribast leiad informatsiooni selle objekti kohta). Grupeeri see joonis lahti (arrange>ungroup), nii et oleks võimalik töötada iga joonejupiga eraldi.

Esimene vajalik kaardiga töötamise põhimõte on kaardikihtide loogika – erinevat tüüpi objektid on sobiv hoida erinevatel kihtidel, et neid saaks vajadusel korraga sisse-välja lülitada, rakendada neile korraga ühesuguseid eeskirju. Selle praksi käigus läheb vaja kindlasti nelja kihti – geograafilisele võrgule, rannajoonele, piiridele ja temaatilistele sümbolitele, peale selle võib vaja minna veel mõnda tehnilist kihti, millele saaks paigutada nt polügonide sevad. Ava kihtide aken (layout>layers manager) ja tee (väike kolmnurk paremale) vastavad kihid (neid saad loomulikult luua ka hiljem, kui otsene vajadus selleks tekib). Õpi tundma kihtide akna loogikat: kõik uued elemendid kantakse aktiivsele kihile (nool paremale), kiht on, muide, peidetav (silm), mitte-trükitav (printer) ja mitte-toimetatav (pliiats). Jälgi, et mitmed toimingud objektidega pole teostatavad, kui aktiivne kiht on mitte-toimetatav. Oluline on, et kihte saab koos neil asuvate elementidega tõsta üksteise peale või alla.

Rannajoone, kaardivõrgu ja riigipiiride eristamine. Vaja on rutiinse objekt-objekti haaval jooned üle viia uuele kihile (vali objekt või mingi hulk neid hoides Shift klahvi all ja kihtide akna "kolmnurgast paremale" vali "move to" ning näita, millisele kihile soovid valitud joontehulga teisaldada). Tark oleks ehk teha kiht, millele objektid (nt riigipiiri-jupid) viiakse, ära peita – see tagab ülevaate, missugused jooned on juba teisaldatud ja millised veel mitte (kihile võib ka anda tunnusvärvi samal eesmärgil).

Nüüd, kui olemasolevad jooned paiknevad kõik kolmel erineval kihil, saab erinevaid kihte sisse-välja lülitades või neid sulustades valida korraga ühel kihil asuvaid elemente ning viimaseid sama eeskirja järgi muuta. Anna sel viisil rannajoonele, riigipiiridele ja kaardivõrgule erinev joone värv, joone stiil ja jämedus (sulepea-kujuline outline tool töövahendite hulgas).

Üks suuremaid probleeme selliste jooneliste kaartide puhul on asjaolu, et nende taustu ei saa värvida, sest puuduvad pinnad. Kui tahaksime kõik riigid eri värvi fooniga katta, siis oleks targem teiste vahenditega (kui Corel) kogu kaart polügonoseerida, siin aga piirdume vaid kahe riigiga. Üks võimalus pinnalist elementi tekitada on klõpsata hiirega piki piiri (soovitavalt sisselülitatud snap to object snäpiga) ja joonistada riigile ring peale, korrektsem lahendus oleks, et kopime riiki ümbritsevad jooned (ka rannajoon võib olla nende hulgas) uuele tehnilisele kihile. Ülejäänud kihid võib siis peita. Alustuseks tuleks uurida, mitmest joonest tuleb pind moodustada ning kus paiknevad joonte liitekohad. Siin läheb vaheldumisi vaja valijat (pick tool) ja tema all paiknevat modijat (shape tool). Modijaga ühel sõlmpunktil kahese klõpsuga hüppab lahti sõlmede aken (node edit), las see jääb avatuks. Kõigepealt valides kaks naaberjoont ühenda need üheks objektiks (arrange>combine, siin tuleb omaks võtta, et üks objekt võib esineda kahe lahus tükina, sarnasus on siin elementide grupeerimisega, kuid viimane on pehme seostus, mis elementide graafilisi omadusi ei muuda, gruppimine meid siin aga ei aita). Järgnevalt vaheta töövahend modija vastu. Kui ühendamine on õnnestunud, aktiveeruvad korraga kõik endise kahe joone sõlmed. Otsi üles joonte liitekoht (see on endiselt lahti!) ja vea selle ümber valikukast, et mõlemad kohakuti asuvad lahtised otsasõlmed oleksid aktiivsed. Sõlmede aknas klõpsa esirea ikoonile, mis näitab kahe sõlme ühendamist. Nüüd peaks olema joon lõplikult kokku sulatatud, mida saab kontrollida modija abil sõlme eemale vedades ja selle toimingu kohest tühistamist (undo). Samal viisil jätkates tuleb tulevasele pinnale ring peale teha. Kui töö on tehtud korralikult, siis viimase liitekoha kokkujootmise järel saab pinnale anda taustavärvi (kas alumiselt värvipaletilt või siis värvipotikujulise töövahendi (fill tool) abil. NB! Töö juures (ja ka hiljem!) tuleks jälgida, missugune on aktiivne kiht. Kõik ühendatud joonelõigud kantakse aktiivsele kihile nagu oleks tegu uute elementide tekitamisega. Kui aktiivne kiht juhtub olema peidetud või lukustatud, siis kirjeldatud toimingud arusaadavalt ei kipu õnnestuma.

TEISE PRAKTIKUMI ÜLESANDED (TEMAATILISTE ELEMENTIDE PEALEKANDMINE): Kõige tüütum tehniline töö peaks nüüd olema seljataga, käsile võiks võtta lõbusamad ja loomingulisemad toimingud. Esiteks anna värvitud riikidele stiilselt vormistatud piirid – joon võiks koosneda laiast "kraest", millel peal asub peenem kriips-punkt joon.

Lähtuda võiks riigipiiridest, kui joontest (st juhul, kui tegemist on sh riikide kui polügonidega, siis peaks polügoni täitevärv olema läbipaistev). Esimeseks on soovitav kujundada piirikrae, see võiks olla suhteliselt lai – nii umbes 1 mm – ja toonilt hele. Järgnevalt võiks teha piirikraest duplikaadi (edit>duplicate) nii et see jääks täpselt samale kohale (tools>options annab võimaluse määrata duplikaatide kauguse originaalist, pane need väärtused nulliks). Pilt justkui ei muutunud, sest ülemine duplikaat varjab alumise, täpselt samasuguse objekti. Aga kui duplikaadile anda tugevam toon (soovitavalt samas värvigammas), peenem, nt kriips-punkt joonestiil, siis saamegi soovitud tulemuse. Duplikaadi võib ka toimetamise mugavuse huvides uuele kihile paigutada, sel juhul saab takkajärgi kergemini uusi kujunduslahendusi proovida. Piirikrae võib teha ka kahekihilisena, kus pealmine krae on alumisest veidi tumedam ja peenem. Selline kahekihiline krae võimendab piire kui sellist ning tekitab veidi ruumilise efekti.

Teine võimalus piire esile tõsta on varjutava efekti kasutamine. Rakenda seda ühe riigi esiletoomiseks. Idee seisneb selles, et riigi polügoni või piiri duplikaat lükatakse veidi (joone laiuse ulatuses) loodesuunas nihkesse. Allajääv originaal esitatakse tavaliselt tumedamana ja väiksema kromaatsusega, saavutamaks varju efekti. Katsetada võib mitmel viisil, nt täitevärviliste polügonidega, täitevärvilise taustapolügoni ja reljeefistatud piirjoontega.

Enamasti soovitakse lihtsal kaardil näidata teatud geograafilisi punkte või neis paiknevat nähtust. Selleks kasutatakse tavaliselt punktsümboleid. Lihtsaim lahendus meie ülesandes võiks olla CorelDraw valmissümbolid (tools>symbols või viisnurgaline ikoon standardikoonide seas). Hulgast "tähestikest" (kui need juhtuvad olema installeeritud) saab valida endale sobivaid kujutisi. Antud ülesanne seisneb vähemalt kümne piktograafilise sümboli kaardile kandmises. Mõtle kaardile välja mingi peateema (nt turism, loomastik, religioon vm) ning vali teema esitamiseks stiililt omavahel sobivad leppemärgid. Märgid saad sümbolite aknast lihtsalt kaardile lohistada, kusjuures märkide algse suuruse saab samas aknas ka ära määrata. Sümbolite äärejooned ja täitevärvid on oma suva järgi sätitavad. Valmissümbolite hulgas tihti seda päris õiget aga ei leidu. ei pole. Siis üks lahendus on mõne valmissümboli kohendamine. Kui aktiveerida valmissümbol modija (shape tool) abil, siis on näha, st see allub käänupunktide kaudu täpselt samasugusele modimisele nagu varem piirjooned. Valmissümbolite kuju saab niiviisi veidi kohendada, vajadusel ka täiendavaid punkte lisades. Vajadusel võib mõned valmissümbolid lahti lammutada (arrange>break apart), mis on vastupidine protseduur eelnevalt proovitud piiridelõikude kokkuliitmisele. Nii saab kätte mõne vajaliku elemendi, mida ise joonistada võiks olla tüütu.

Keeruline ei ole siiski ka ise sümboleid luua, tõsise töö korral on see enesestmõistetav. Peamised geomeetrilised vahendid selleks on ristkülik (rectangle tool), ellips (ellipse tool) ja polügon (poygon tool). Pane tähele, et Control klahvi all hoides saab joonistada vastavalt ruutu, ringjoont ja korrapärast hulknurka. Vabakäelise joonetõmbamise vahendiga (freehand tool) või bezier’ vahendiga (parempoolne joone tõmbamise vahend sama ikooni mõni hetk all hoides) on võimalik lisada vajalikke jooni ning täidetud kujundeid. Paralleeljooni saab näiteks luua sama trikiga, mida kasutasime piirikraede tegemisel. Ehkki paljud elemendid võib kokku panna silma järgi, on kasulik teada, et parema tulemuse saavutab erinevate snäppide (vt nt layout>snap to ...) ja joondamiste (arrange>align and distribute) abil. Nt linnade märkimiseks sagedasti kasutatud punsooni tegemiseks võib joonistada väikese tumeda äärejoonega heleda sõõri ja siis sellest väiksema äärejooneta kuid tumeda täitevärviga sõõri; valitakse mõlemad ja arrange>align and distribute abil joondatakse nende keskpunktid nii horisontaal kui vertikaalsuunas.

Lähtuvalt valitud peateemale joonista kaardile kaks (väljamõeldud) areaali, üks neist peaks kujutama ebamäärase piiriga nähtuse levikut ja teine selgepiirilist levilat. Mõlema võib tekitada bezier’ vahendiga. See joonistamise funktsioon lubab tõmmata pidevat sujuvat kõverjoont, kusjuures põhiline meetod seisneb selles, et peale sõlmpunkti mahamärkimist hoitakse hiire klahvi ikka all ja venitatakse hiirega joone kõverust soovitud kujuni. Kui viimane punkt märkida alguspunktile, suletakse polügon ja selle saab seest ära värvida. Diskreetse piiriga areaali puhul jääb joonistatud polügonile anda vaid sobiv kujundus värvide ja äärejoone abil. Hajusa piiri kujundamiseks sobib ehk kõige paremini kontuurjoonte efekt (effects>contour...). Esiteks antakse kujundatavale areaalile sobiv täitevärv ja äärejoon (viimase võib ka ära jätta). Kontuuri efektiga määratakse ühe paani peal, kas kontuurjooned joonistatakse sissepoole või väljapoole, mitu kontuurjoont ja millise vahega; teise paani peal määratakse, missuguseks muutub viimase kontuuri täitevärv ja äärejoon. Kui mõlemad panna samaks kui taustal on (nt valge), siis saame tulemuseks taustaks ähmastuva piiri. Loomulikult võib katsetada ka sissepoole kontureerimist, sisse ja välja konstrueeritud kontuuride kokkupanemist, värvide ümberpööramist jms.

Sageli vajame kaardil osutavaid nooli, mitmeid selliseid leidub ka valmissümbolite tähestikes. Siin aga konstrueerime dünaamilise joone, mille puhul on oluline ka liikumise trajektoor. Bezier’ vahendiga joonista kõverjoon, mis lähtub või lõpeb nt ühel areaalil (joone lõpetamiseks klõpsa valija vahendit). Lihtsaim viis dünaamilist joont vormistada on joone omaduste töövahendiga (outline tool) anda tõmmatud joonele sobiv värv ja laius ning lisaks saab samas (outline pen) välja kutsuda ka nooleteraviku. Paraku seob programm teravike valimisel noole suuruse joone laiusega, mis üldjuhul ei pruugi kaardile sobida. Targem oleks nooleteravik ise konstrueerida ja joone otsa monteerida. Võib kasutada ka polügoni vahendit (poygon tool), kui see topeltplõksuga avada, saab dialoogiaknas määrata, mitmetipulist polügoni soovitakse joonistada. Seejärel saab juba joonistada vaba käega sobiva suurusega kolmnurga. Valijaga (pick tool) võib lohistada teraviku joone otsa. Teistkordsel objektile pealeklõpsamisel muutuvad selektsiooni identifitseerivad üheksa servamarkerit kastikeste asemel noolekesteks, viimastest kinni haarates saab objekti venitada või pöörata. Just nurgamarkerite abiga saab nooleteraviku pöörata joone sihile.

Ilmekama dünaamilise joone, kui eelnevalt kirjeldatud, saab nn vägijoone (efefcts>power line) abil. Avanevas dialoogis tasub kasutada Wedge1 parameetreid, määratleda veel joone lähtelaius ning maha võtta linnuke kastist apply when drawing lines. Nooleots tuleb siiski ise konstrueerida.

KOLMANDA PRAKTIKUMI ÜLESANDED (KIRJADE PEALEKANDMINE): Esimeseks ülesandeks oleks vähemalt 15 punktobjekti (asula) nime kaardile kandmine. Siin kasutame reeglit, et punktobjekti nimed kirjutame rõhtsalt, st paralleelselt horisontaalse raamjoonega. Rõhutame, et kasutame seda reeglit siin harjutuses töö lihtsustamiseks, väikesemõõtkavalistel kaartidel kirjutatakse nimi tegelikult seda punkti läbivale paralleelile. Kirju saab CorelDraw’s joonisele kanda tekstivahendiga (artistic text tool), selekteeritud teksti saab modifitseerida tekstimenüü (text) alt avanevate funktsioonide abil.

Niisiis saab kirjade pealekandmise olulisemaks kriteeriumiks paigutuslik moment kaardielementide suhtes: kiri peab olema selgelt seostatav objektiga; püütakse vältida nime paigutust üle joonte, eriti üle rannajoone; nimi peaks paiknema samas riigis või samal pool jõge, kus asub punktobjektki; kirjad püütakse hajutada ning vältida nende paigutusel monotoonset rütmi; püütakse vältida eksitavaid joondumisi (nt kaks nime moodustavad näiliselt liitnime); kirjade suurus peab vastama nende tähtsusele ja olema kooskõlas kaardiformaadi ja eesmärkidega.

Kui on soovi ennast veidi proovile panna, siis võib ülesande lahendada õigete põhimõtete järgi – iga nimi pööratakse oma paigutatud asukohas nii, et nad oleksid paralleelsed rööbikuga, eriti pikad nimed tuleks painutada, vt järgmist harjutust.

Teiseks ülesandeks on vähemalt 5 pindobjekti (riigi, geograafilise regiooni) nime kaardile kandmine. Kasutame reeglit, kus pindobjekti nime paigutame põhimõtteliselt rõhtsalt, kuid paralleelselt geograafilise paralleeliga. Pindobjektide nimesid lubatakse paigutada objekti pikema väljavenituse sihis, kuid parema mulje saame neid paralleelidega sünkroniseerides. Ainult väga piklike riikide, alade (Norra, Itaalia, Tšiili jms) puhul orienteerime kirja vastavalt ala konfiguratsioonile.

Tähelepanu! Kehtib kuldreegel: kui kiri ei ole rõhtne, siis tuleb seda painutada. Ja teine printsiip: kiri peaks olema sõrendatud, nii et see täidaks antud ala umbes 2/3 ulatuses.

Kirja sõrendamise võib leida teksti modifitseerimise allmenüüdest (text>character...>alignment), selleks, et kirja painutada, tuleks kõigepealt nt bezier’ vahendiga joonistada kirja kõverust defineeriv baasjoon, selekteerida nii see kui ka kiri ise ja kasutada käsklust fit text to path.

Mered, mäeahelikud on reeglina, vähemalt kaardipildis, selgelt orienteeritud, nimedega võib seda rõhutada ja nt mäestike puhul saab nimega suurepäraselt asendada puuduvat objekti ennast. Kanna kaardile vähemalt 5 orienteeritud pindobjekti (meri, mäestik) nime. Selles harjutuses tuleb vastavad nimed selgelt orienteerida eelpool kirjeldatud kahe põhiprintsiibi (painutamine, sõrendamine) järgi, lisandub vaid see, et painutus võiks olla võimalikult väike ning ei tohiks alata “pea pealt”. Jällegi tuleb esiteks joonistada kõverjoon, millele käsklusega fit text to path pannakse vastav kiri jooksma.

Kui kõik kaardikirjad on kaardile kantud, siis tuleks neile anda nn viimane professionaalne lihv väljaplokkimise näol. See tähendab sellist tehnikat, kus kirjade alt “puhastatakse” kõik sama intensiivsusega objektid väikese puhvriga. Mõistetavalt saab sellist puhastamist sooritada vaid siis kui nn puhastatavad elemendid paiknevad madalamatel kaardikihtidel.

Kasutame järgmist tehnikat: tehakse duplikaat kirjast täpselt originaali kohale ja viiakse see originaali alla (arrange>order) ilma, et selektsiooni vabastada. Nüüd võib all olevale kirjale anda tausta- paberivärviga sama täite- ja joonevärvi ning muuta kirja äärejoon niivõrd laiaks, et tekib piisav halo kirja ümber, mis varjab alla jäävad jooned jm objektid.

NELJANDA PRAKTIKUMI ÜLESANDED (KAARDI LÕPLIK VIIMISTLEMINE):
Viimase praktikumi ülesandeks on kaart lõplikult viimistleda. Selleks tuleb kaardile kanda mõned täiendavad kaardi komponendid:

Kompass (täpsemalt kompassiring) – mõned valmis põhjasuuna indikaatorid on sümbolite kujul olemas GeographicSymbols tähestikus. Jälgi, et põhjasuund näitaks tõepoolest meridiaani suunda antud punktis. Kompassil pole tegelikult kaardivõrguga varustatud kaardil erilist funktsionaalset mõtet, pigem on tegemist kujunduselemendiga ja võimalusega kaardi pinna graafilist tasakaalu (balanssi) parandada. Seega olulisim kriteerium kompassi juures oleks see, et tema stiil sobiks kaardi üldise graafilise lahendusega.
Kaardiraam – on kaardi jaoks umbes sama, mis pakend kingituse puhul – mida lohakam ja väheolulisem, seda pisemaks ta eelhäälestab kaardi sisu võtma. Kohatu on siiski ka lihtsa illustratiivse kaardi ümber nikerdada majesteetlik raam. Nii et kaardi sisu ja stiil dikteerivad raami kujunduse. Kaardiraam on ka selles mõttes tundlik, et laia musta lindina kipub see leinameeleolusid tekitama, niisiis tuleks hoiduda mustast värvist. Kõige sobivama lahenduse võiks saavutada raami kujundada üheskoos kaardivõrguga.
Raam (ristkülik) leppemärkide seletuse ja pealkirja jaoks – tegu on peamiselt kompositsioonilise ülesandega; legend tuleks joonistada sobiva suurusega (vajadusel mitmest osast koosnevana) ning ühtlasi valida sobiv pind kaardiväljal, nii et raami sees oleks visuaalne balanss paigas. Legendi võib joonistada ristküliku vahendiga (rectangle tool). Nii nagu tavalise polügoniga ikka, saab joonistatud ristkülikut seest värvida ja äärejoont muuta. Vali legendi sobiv paigutamise lahendus: üks võimalus on monteerida see kokku kaardiraamiga, korrates siis põhiosas kaardiraami jaoks valitud stiili; teine võimalus oleks legend kaardiraamist justkui välja ehitada – st nelinurkne kaardiraam tuleks legendi kohal tagasi tõmmata ja panna paralleeljoonena jooksma ümber legendi; kolmas võimalus oleks legend panna vabalt “ujuma” kaardiväljale. Viimatinimetatud variandi puhul sobiks legendile anda visuaalselt kolmas mõõde, nt “vari”.
Mõõtkava – on tõsiseltvõetava kaardi kohustuslik komponent, mis annab kaardi lugejale võimaluse hinnata kujutatava nähtuse mõõtmeid. Viisakas oleks seejuures esitada joonmõõtkava, mis on tunduvalt ilmekam ja kasutajasõbralikum kui arvmõõtkava. Kui MicroCAMist imporditud joonise mõõtmeid muudetud ei ole, siis kehtib konstrueeritud mõõtkava ka Corelis (NB! sedalaadi joonistuspakettidesse importimise juures pole see sugugi iseenesestmõistetav). Seega saab joonmõõtkava ise kergesti konstrueerida. Kõige lihtsama joonmõõtkava tüübina ajab asja ära nn klamber, mis kujutab endast joonlõiku, mille otstes on põikkriipsukesed. Klambri kohale kirjutatakse, kui pikk on see lõik looduses. Veidi rohkem kannatust nõuab nt sellise klassikalise joonmõõtkava konstrueerimine:

Üks sobilik moodus joonmõõtkava kriipsukesi paika panna on duplikaatide koordinaadinihke defineerimise abil tools>options>place duplicates and clones. Eelnevalt tuleb loomulikult mõõtkava järgi arvutada vastav nihe sentimeetrites või millimeetrites või muudes ühikutes. Teine abivahend täpsete joonduste tegemiseks on juhtjooned ja aktiveeritud snäpp nende külge (layot>snap to guidelines). Juhtjooni saab töövälja servamõõdikust (ruler) kursori abil välja tõmmata ja sama mõõdiku järgi õigesse kohta paigutada (muide, mõõdikul kasutatavaid ühikuid saab vahetada kaardi põhitingimuste seadmisel layout>page setup lehe mõõtmeid näitava aktiivse mõõtühiku abil). Aktiviseeritud snäpi korral “kleepuvad” toimetatavad elemendid juhtjoontele, mis lubab korrektselt ja vigadeta joondada kõik vajalikud elemendid.
Tegijaandmed – endast ja lugejast lugupidav kartograaf lisab kaardile marginaalkirjadena kaardi kasutamisele mõju avaldavat infot. Antud praktikumi käigus valminud kaardi puhul oleks projektsiooni nimetus (vajadusel ka mõned lisaandmed) ja lause, et “kaart on valminud kartograafia praktikumiülesande tulemusena” need olulised teated, mida kaardi alla lisada võiks. See on ka koht, kus kartograaf võib ennast eksponeerida, oma nimi on siin oluline ka praktikumitöö iseseisva lahenduse kinnitajana. Marginaalkirjad võib vormistada võrdlemisi väikeses kirjas, et neile mitte liialt suurt tähelepanu juhtida. Oluline on, et marginaalkirjad oleks joondatud ühe või teise raami servaga.

Täiendused: 10. jõulukuul 1999
Tagasi