Geoinformaatika on
väga kiiresti arenev ja muutuv valdkond.
Viisteist aastat tagasi, kui alustasime geoinformaatika õpetamisega ja kui see aine oli vaid väheste maailma ülikoolide õppekavas, muutus kursus peamiselt vastavalt sellele, millised olid TÜ Geograafia instituudi võimalused geoinformaatika kui tehnoloogia‑põhise aine õpetamisel. Viimased viis aastat pole riist‑ ja tarkvara enam piirajateks, pigem kuulajate lähteteadmised. Viimasel paaril õppeaastal on oma arvuti ja kodune Internetiühendus muutumas ka üliõpilaste seas tavaliseks.
Senise selle aine õpetamise praktilise kogemuse varal võin öelda, et peamiseks raskuseks üliõpilastele on arusaamine, "millest jutt käib". Rohkem kui pooled tudengid on eksamil tunnistanud, et paljudest asjadest aru saama hakkasid nad alles kursuse lõpus. Põhjusteks on nähtavasti olnud:
·
paljud arvutitega
seotud terminid on uued, neid seletatakse omakorda teiste arusaamatute
terminitega,
·
praktiline
arvutikasutuse kogemus on napp ja kitsas, vilumus puudub hoopis,
·
eksaktne (et mitte
öelda matemaatiline) mõtlemine pole paljude geograafide kõige tugevam külg.
Loengutes püüan ma rohkem lähtuda
"keskmise geograafi" tasemest, millega seoses tuleb aga rõhutada, et see jääb üha
kiiremini maha tasemest, mida maailmas esitatakse geoinformaatikutele. Niisiis ‑
need, kes spetsialiseeruvad geoinformaatikale, ei tohiks sellega piirduda.
Teine asi, mida tahaksin rõhutada, on see, et kiirelt muutuva geoinformaatika
põhiterminoloogia areneb inglise keeles. Eestikeelsed terminid on alles välja
kujunemas ning see areng jääb paratamatult rohkem või vähem elust maha. Olgem
oma keele patrioodid ja kasutagem omakeelset terminoloogiat, kuid ilma
ingliskeelseteta ka läbi ei saa.
Praktikumid jagunevad samuti kaheks osaks:
sissejuhatavaks (1-3), kus tutvume vajaliku tarkvara kasutamisega, ja eelnevale
tuginevaks põhiosaks (4-7), kus lahendame ülesandeid.
Töö toimub juhendite alusel, mis on elektrooniliselt kättesaadavad kas Internetis
(aine kodulehelt) või sisevõrgus (juhendaja näidatud kohas). Soovitav on juhend
enne praktikumi omale välja trükkida (klaarkoopiaga lihtsam töötada). Juhend on
koostatud nii, et ülesannete lahendamiseks tuleb omal rohkem või vähem pead murda.
Kui Te hakkama ei saa, võite vaadata juhendi lõpus olevaid näpunäiteid, kuid soovitav
on enne ise natuke pusida. Võib küsida naabri käest nõu, võib küsida juhendaja käest,
kuid lihtsalt "samamoodi kui naabril" teha ei maksa, sest paljude ülesannete
lahendamiseks on mitu teed ja Teie tulemus peabki naabrist erinema...
Lisaks juhendile on vajalik ka vastuste leht, mille saate juhendaja käest, kuhu
Te kirjutate vastused ja mille Te annate praktikumi lõpus ära. See on Teie töö
dokument, mille juhendaja üle vaatab ja hiljem tagasi annab.
Nii praktikumi juhendid kui ka vastuste lehed on Teile mitmes mõttes õppematerjalideks;
hilisemate juhendite kasutamisel on vaja sageli vaadata (meelde tuletada) ka varasemaid.
Seminarides ette kantavate referaatide koostamise
eesmärk on õppida erialateksti refereerimist. Varasemate aastate referaadid on
kättesaadavad instituudi raamatukogus. Sel aastal püüame teha nii, et ettekandmisele
tulevad vaid paremad/valitud teemadel referaadid, kusjuures referaati
arvestatakse ka eksamihindes.
Iseseisev töö (2,5 AP aine puhul on seda umbes 50
tundi) peaks jagunema nii, et pool ajast veedaksite iseseisvalt GIS‑i
tarkvara kasutades ("keskmine kasutaja" peaks lisaks praktikumi 3
tunnile nädalas teised 3 tundi ise ülesannetega tegelema), ülejäänu –
kirjandusega töötades (viimase hulka arvan ma ka veebimaterjalid ja demod).
Eksam on 2‑tunnine kirjalik töö, milles
15 lõpuminuti jooksul võib kasutada oma materjale (seega "maha
kirjutada" tohib, aga teiste käest küsida ei tohi). Eksamitöö on koostatud
võistlustöö põhimõttel (osa küsimusi ja ülesandeid üsna rasked, pingerea
eesotsas suured punktivahed, enamik jääb kusagile 30-40% peale). Mida kõrgem
hinne, seda suurem on eksamitöö osakaal. Seega eeskujulikult on aine omandanud
see, kes on (vastavalt kursuse eesmärgile) eeskujulikult valmis
spetsialiseerumisainete õppimiseks. Minimaalse positiivse hinde panekul lähtun
nn. põhinõuetest, vajadusel lisandub suuline järeleksam.