Ajalugu

  • Interneti väljatöötamist alustati 1960-ndatel aastatel USA-s. Tol ajal tekkis tungiv vajadus ühendada standardsesse ning töökindlasse võrku akadeemilises, kaitse- ning sõjandusvaldkonnas töötavad arvutid, et kiirendada nendevahelist infovahetust. Internetti võib seega pidada tüüpiliseks külma sõja produktiks. Alles hiljem võeti internet kasutusse ka tsiviilalal.
  • Kasutusvaldkonnast tingituna konstrueeriti võrk nii, et mitte ühegi arvuti rivist välja viimine ei kutsuks esile kogu võrgu halvangut. Seega tuli võrk ehitada üles hajuspõhimõttel, ilma kindla keskuseta, mille vaenlane oleks saanud ühe tuumaplahvatusega hävitada. Seepärast nimetataksegi Internetti vahel naljatades võrguks, mis on võimeline töötama ka pärast tuumasõda.
  • Esimene proovivõrk saadi tööle 1. septembril 1969, seda peetaksegi Interneti sünnipäevaks. Tollal koosnes see küll ainult neljast arvutist ning kandis ARPANet'i nime seda vedava organisatsiooni Advanced Research Projects Agency nime järgi.
  • Peagi võrk aga suurenes sinna liitunud uute arvutite arvel. 1972 kuulus ARPANeti näiteks 37 arvutit. 1973.a algatati "The Internetting project". Projekti eesmärgiks oli kokku ühendada mitmeid lokaalseid võrke, mille andmevahetus toimub sarnaste põhimõtete alusel. See muutiski Interneti (tollal siiski veel ARPANeti) "võrkude võrguks", st paljusid lokaalseid võrke ühendavaks globaalseks võrguks. Sellega tagati võrgu hajutatus, sest ühtegi mainitud lokaalvõrkudest ei saa teistest eelistada, nad on omavahel kokku ühendatud võrdsetel tasemetel.
  • 1985 ühendas ARPANet juba 100 alamvõrku ning sellel oli kümneid tuhandeid kasutajaid.
  • 1987 avati seoses külma sõja kadumisega ARPANet kõikidele soovijatele ning nimetati ümber Internetiks. Tol hetkel muutus Interneti areng plahvatuslikuks, sellega liitusid üksteise järel terved uued piirkonnad ja riigid. Alates sellest ajast kuni tänaseni kasvab Internet pidevalt umbes 10-15% kuus, seega ligikaudu 3-5 korda aastas.
  • 1989 oli Internetti ühendunud 500 mitmesugust alamvõrku, 1990 aga 2218 ning 1991 juba ligi 5000.

Sel ajajärgul vallutas Internet peaaegu kogu maailma, muutudes kiiresti uueks meediakanaliks. 1994 liitis Internet umbes 10000 erinevat alamvõrku ning sellel oli ligi 20 miljonit kasutajat rohkem kui 70 eri riigist.

  • 1996. aasta jaanuariks oli Interneti kasutajate arv jõudnud juba kusagile 40-50 miljoni piiresse ning nad asusid enam kui 100 riigis. 1998. aastal ületas Interneti kasutajate arv aga juba 100 miljoni piiri. Täpset kasutajate arvu, samuti ka sellesse ühendatud arvutite arvu ei tea aga keegi, kuna Internet kujutab endast võrkude võrku, kus pole niisama lihtne neid kokku lugeda.
  • Eesti ühines Internetiga üsna varsti pärast taasiseseisvumist 1991. aastal. Tollal tekkinud väikesed Interneti "saarekesed" Tallinnas KBFI-s ja Tartus Tõraveres, laienesid aga tormiliselt, tempoga umbes 3-4 korda aastas. Tänaseks on Eestis Internetti ühendatud aga juba üle 25000 tuhande arvuti. Võrgu kasutajate arvu ei tea täpselt aga keegi. Arvatavasti on see serverite arvust mõnikümmend korda suurem, sest näiteks ülikoolides kasutab ühte serverit sageli kümneid ja sadu inimesi.

Struktuur

  • Internet koosneb paljudest suhteliselt iseseisvatest omavahel ühendatud arvutivõrkudest, kus infovahetus on standarditega reguleeritud. Info liikumine neis võrkudes toimub teatud pikkusega andmeportsude kaupa, mida nimetatakse pakettideks. Pakettide edastuskorra määrab ära TCP/IP (Transmission Control Protocol / Internet Protocol) protokoll. Tavakasutaja ei pruugi sellest protokollist teada rohkemat, kui et see määrabki suures osas võrgu "hingeelu", s.o andmeedastuse põhimõtted.
  • Internetiks ei saa pidada aga pelgalt võrku, töötavaks süsteemiks teevad selle ikkagi võrgus kättesaadavad teenused ning muidugi võrgu kasutajad. Seega võib Internetiks nimetada kooslust, mis koosneb kolmest komponendist:

1) TCP/IP protokollil põhinev võrkude võrk

2) mainitud võrke kasutavate inimeste ühendus

3) võrgus kättesaadavate ressursside kogum

  • Põhimõtteliselt on suvalisest Internetti ühendatud arvutist võimalik ligi pääseda igasse võrgus paiknevasse teise arvutisse ning seal olevatele ressurssidele. Seega on iga Internetti ühendatud arvuti ühenduses praktiliselt kogu maailmaga, õigemini küll maailma selle osaga, mis paikneb Internetti ühendatud arvutites. Viimast nimetatakse tihti ka virtuaalseks ehk kübermaailmaks.
  • Juurdepääs on suures osas küll piiratud paroolkaitsega, sest kes tahaks, et tema isiklikku kirjavahetust ning isiklikke faile soriksid võõrad. Aga sellele vaatamata on Internetis ikkagi väga palju avalikku materjali, kuhu saavad ligi kõik, kel Internetile ligipääs. Toodut nimetatakse avatud süsteemide põhimõtteks, selle kohaselt on põhimõtteliselt võimalik ligi pääseda kõikidele materjalidele ja teenustele, mis on vajaduse korral paroolkaitsega tõkestatud. Internet baseerub seega just avatud süsteemide põhimõttel.
  • Igal Internetti ühendatud arvutil on ühene aadress, mis koosneb neljast numbrist vahemikus 0-255. Tavaliselt on numbrid punktidega eraldatud, seega kujul 193.40.117.100. Seda neljanumbrilist aadressi nimetatakse arvuti IP-aadressiks ning sellest piisab arvuti võrgust "ülesotsimiseks" ükskõik kust maailma otsast, olgugi et Internet koosneb paljudest kokkuühendatud võrkudest.
  • Inimesed on numbrite asemel harjunud aga kasutama nimesid, kuna need jäävad oluliselt paremini meelde. Seepärast on arvutitel peale numbritest koosnevate IP-aadresside veel nimed, mida numbrilisele aadressile tavaliselt eelistatakse.
  • Ka nimed koosnevad mitmest sõnast või lühendist, mis omavahel on punktiga ühendatud, näiteks oudekki.geo.ut.ee. Neist esimene sõna või lühend on arvuti enda nimi (antud juhul oudekki), ülejäänud määravad ära aga alamvõrgu (domeeni), kuhu arvuti kuulub.
  • Viimane lühend nimes määrab ära riigi nimetuse, kus arvuti asub. Näiteks ee tähistab Eestit, fi Soomet, se Rootsit, de Saksamaad, uk Inglismaad jne. Erandiks on USA, kus lühendi us asemel kasutatakse arvuti kuuluvusest olenevalt tihti erinevaid lühendeid: com tähistab firmat või muud kommertsasutust (see lühend on viimasel ajal levinud ka kõigis teistes riikides, ka Eestis) , edu haridusasutust, gov valitsusasutust, net võrgu enda süsteemi, mil sõjandussfääri ning org muid organisatsioone, mis pole eelnevate alla liigitatavad.
  • Näiteks arvuti random.cc.ttu.ee tähistab arvutit nimega random , mis asub Eestis (ee), Tallinna Tehnikaülikooli (ttu) arvutuskeskuses (cc, Computing Center).
  • Arvutite nimed on numbritest koosnevate IP-aadressidega üheselt seotud, igale arvuti nimele vastab number. Näiteks Tartu Ülikooli keskarvutile kadri.ut.ee vastab IP-aadress 193.40.5.94. Ühel arvutil võib olla aga ka mitu nime, mis kõik vastavad ühele IP-aadressile, neid nimesid nimetatakse alias'teks. Näiteks arvutil keeks.ioc.ee on aliased www.ioc.ee, ftp.ioc.ee ning anna.ioc.ee.
  • Mõnedel arvutitel pole aga üldse nime, vaid on ainult IP-aadress. Need on spetsiaalsed arvutid, mida kutsutakse ruuteriteks (router), nende ainus ülesanne on ühendada omavahel erinevaid võrke. Ülejäänud võrku ühendatud arvuteid nimetatakse tihti serveriteks või hostideks ning need on mõeldud otseseks kasutamiseks. Enamik servereid kasutab opsüsteemi UNIX, mis võimaldab seda pruukida mitmel kasutajal korraga, sisaldades samuti paroolkaitset. Võrku saab ühendada aga ka Windows opsüsteeme kasutavaid personaalarvuteid, kuid sel juhul on ühendus harilikult ühepoolne: personaalarvutist pääseb ligi küll Interneti ressurssidele, kuid võrgust endast personaalarvutisse ei pääse.
  • Et arvutite nimedele panna vastavusse nende IP-aadresse, on ellu kutsutud nimeserverite (nameserver) süsteem. Nimeserverid on arvutid, kus paikneb info, millisele nimele milline IP-aadress vastab. Nimeservereid on palju ning nad saavad üksteiselt infot nagu erineva taseme alamvõrgudki. Võrk opereerib oma tegevuses numbritest koosnevate IP-aadressidega, kasutaja aga tavaliselt ainult arvuti nimedega.
  • Seega pole kasutajal tarvis eriti teada, kuidas on Internet üles ehitatud. Piisab teada ainult arvuti nime, mille põhjal võrk ise soovitud masina "üles otsib" ning sellega ühendust võtab. Kustkaudu ühendust võetakse, sõltub igal konkreetsel juhul liinide koormatusest: ükskord võib selleks kasutatavate arvutite jada koosneda näiteks viiest, teinekord aga hoopis 16 arvutist. Kuna kogu info Internetis liigub pakettide kaupa, siis võivad edastatava sõnumi erinevad osad jõuda kohale erinevaid teid pidi. Kasutaja ei pea seda aga üldse teadma, kuna süsteem ise oskab need osad hiljem uuesti kokku panna ning taastada sõnumi sellisel kujul, nagu ta teele saadeti.

 

UNIX

  • Enamik Interneti serverid kasutab opsüsteemi UNIX. Seepärast peab võrgus toimuva arusaamiseks seda veidi tundma.
  • Erinevalt personaalarvutis töötavatest opsüsteemidest, nagu DOS ja Windows98, on UNIX mitmekasutaja opsüsteem, st sellega varustatud arvutis saab töötada mitu kasutajat korraga. Kui personaalarvutitel töötab igaüks tavaliselt otse oma arvuti taga, siis UNIX-põhiste serverite korral pole see tavaliselt nii. Seal on peaarvuti taha ühendatud tavaliselt terve hulk töökohti - terminale - mis sisaldavad klaviatuuri ja kuvari, kuid pole iseseivad arvutid, vaid on ühendatud peaarvuti taha. Kui UNIXi arvuti on lisaks veel Internetis, siis saab sellel töötada ka üle võrgu.
  • UNIXis on igal kasutajal on oma kasutajanimi ning parool, mida sisestades ta arvutisse oma piirkonda sisse pääseb. Kasutajanimesid kutsutakse account'ideks ning nende jagamisega, samuti ka kogu serveri hooldamisega tegeleb süsteemiadministraator. Arvuti kõvaketas on UNIXis jagatud osadeks, igal kasutajal on seal oma piirkond (kodukataloog), kus sisalduvat saab lugeda ja muuta tavaliselt ainult kasutaja ise, kui ta ei ole neid õigusi teistele edasi delegeerinud. Seega ei pääse teised kasutajad ligi kettal asuvatele isiklikele failidele ning kirjavahetusele, kui nad parooli ei tea.
  • Operatsioonisüsteem haldab kogu riistvara ja tarkvara. UNIXi op. süsteemil on kolm tähtsat osa: kernel, shell ja failisüsteem.

    Kernel on UNIXi süda, see laaditakse arvutisse kohe pärast bootimist e. algkäivitamist. See tegeleb protsesside ja mälu haldamisega, korraldab riistvara tööd, andmete vahetamist, käskude täitmist.

    Shell on programm, mis vahendab kasutaja käske kernelile ja kuvab ekraanile käsu täitmise tulemused. Kasutaja seisukohalt on shelli näol tegemist töökeskkonnaga. Shellis toimub käskude andmine shelli prompti abil, milleks on märk (tavaliselt kas #, $, >), mille järele saab sisestada käsklusi.

    Shellil kui töökeskkonnal on mitmesuguseid omadusi:
    1. saab tekitada omale vastava keskkonna (määrata käsklused, mida käivitatakse automaatselt sisselogimisel). Seda saab teha muutes konfiguratsioonifaile.
    2. defineerida käskude aliaseid
    3. liikuda käskude ajaloos nooleklahvidega 4. automaatselt lõpetada käsurida ja seda nii käskude kui failide puhul (selleks saab kasutada TAB klahvi)

    Shelle on mitmesuguseid ja nad erinevad mõnevõrra üksteisest. Millist kasutaja parasjagu kasutab, saab teada käsuga ps. Käsuga cat etc/shells näitab kõiki olemasolevaid shelle. Käsk ps näitab kasutaja poolt käivitatud protsesse. Kui kasutaja käivitab mingi käsuga programmi, siis programm tekitab ühe protsessi, mis kasutab seda programmi. Igale protsessile vastab ka mingi nummer mida lühendatult kirjutatakse PID.

    Failisüsteemiks nimetatakse meetodit, kuidas kõvaketta peal organiseerida suurt hulka erineva otstarbega infot. Väikseim ühik kuhu selline informatsioon on salvestatud on fail.

    Failisüsteem on hoopis teistsugune kui Windowsis, kus on kettatähised a, c jne. Failisüsteem Unixis on organiseeritud selliselt, et kataloogipuu kõikide kataloogidega saab alguse ühest algkataloogist, mida nimetatakse root kataloogiks ja mida märgistatakse kaldkriipsuga /. Vastupidiselt Windowsi keskkonnale, kus kataloogi tähistatakse \ märgiga.

    Rootkataloogis asuvad kõik ülejäänud süsteemi kataloogid. Kõik failid on nendesse kataloogidesse pandud oma otstarbe järgi. Näiteks bin ja sbin kataloogis on käivitatavad käsud, boot süsteemi bootimiseks vajalikud failid, dev on kõik riistvara seadmed, etc on konfiguratsioonifailid, usr on kõigile kasutajatele vajalikud programmid, var kataloogis on ajutised ja muutuvad failid. Kõikide kasutajate failid asuvad kataloogis nimega home. Kasutaja sisselogimisel avatakse automaatselt vastava kasutaja kodukataloog.

    Seega saab igat faili ja igat alamkataloogi asukohta kirjeldada kataloogiteena. Kui see kataloogitee algab / märgiga, siis on tegemist absoluutse kataloogiteega, st see algab root kataloogist, kui see ei alga / märgiga, siis on tegemist suhtelise kataloogireaga, mis algab aktiivsest kataloogist.

  • UNIXi faili- ja katalooginimed võivad erinevalt DOSist olla tavaliselt kuni 32 märki pikad ning seal eristatakse väike- ja suurtähti. Ka puudub UNIXis faililaiend, faili nimi võib sisaldada suvalises kohas suvalise arvu punkte. Selle asemel on igal failil hulk märgendeid, mis määravad ära, kas seda faili saab käivitada ning kes seda faili saavad lugeda, muuta ja käivitada.
  • UNIXi käskudel on mõnikord arusaamatud nimed ning maksimaalselt lühike süntaks. Tehakse vahet suurte ja väikeste tähtede vahel. Enamik käske sisaldavad siiski vaid väikesi tähti. Käsu järele lisatakse võtmeid (suvandeid, optsioone), mis täpsustavad käsu toimet. Võtmetele eelneb tavaliselt miinusmärk harvemini ka plussmärk. Käsu üldkuju on selline:

käsk -võtmed parameetrid ,

kuid loomulikult on ka erandeid. Enamiku käskude taga tohib olla rohkem võtmeid kui üks.

  • pwd - (print working directory) teatab, millises kataloogis kasutaja parajasti asub. Korralikult konfigureeritud süsteemis sisaldub kasutaja promptis tavaliselt ka selle kataloogi osaline või täielik nimi, kus kasutaja parasjagu viibib.
  • ls - (list) käsu abil saab UNIXis kataloogilistingut küsida. Käsk teatab kasutajale üksnes failide nimed. Käsk ls -l annab pika kataloogilistingu koos täiendava infoga. Käsk ls -a võimaldab näha kõiki faile, ka punktiga algavaid konfiguratsioonifaile.
  • cd - (change directory) käsu abil saab vahetada kataloogi. cd järele kirjutatakse selle kataloogi nimi, kuhu soovime minna. Korraldus cd ilma parameetriteta viib kodukataloogi. Korraldusega cd .. saab liikuda failide hierarhias ühe kataloogi võrra ülespoole.
  • mkdir - (make directory) käsu abil saab luua uusi alamkatalooge. Neid saab korraga luua rohkem kui ühe.
  • rm - (remove) käsu abil saab faile kustutada. UNIXi keskkonnas tuleb aga kustutamisega ettevaatlik olla, sest juba kustutatud faile enam taastada ei saa.
  • rmdir - (remove directory) käsu abil saab katalooge kustutada.
  • mv - (move) käsu abil saab liigutada faile ühest kataloogist teise.
  • passwd - (password) on käsk parooli vahetamiseks. Omaenda parooli saab vahetada igaüks, võõraid paroole vaid root
  • chmod - (change mode) võimaldab muuta failide ja kataloogide õigusi.

  • man - (manual) on käsk, millega saab UNIXis abi küsida. Kui tahad mingi käsu kohta abi , siis kirjuta mani järele argumendina selle käsu nimi.
    Ülevaate UNIXi olulistematest käskudest saab aadressilt http://www.ibs.ee/ibs/net/abs/unix.html